Suusõnalist traditsiooni - Rahva majanduslik elu - Teoorjus

Talupoegade kohustused teoorjuse ajal olnud väga suured: riik, mõisnik ja kirikuõpetaja – igaüks nõudnud osa. Küla pidand tegema ära kõik mõisa töö. Otsekohesed teenijad olnud mõisal ainult paar-kolm: toapoiss, kutsar, aidamees jne. 15-dessatiinine koht pidi saatma mõisa aasta läbi mehe hobusega ja suvel, jüripäevast mihklipäevani, jalainimese veel lisaks. Eelmisele lisaks tulnud veel abitegu, kus iga talu pidand lõikama 1 postivahe rukist, 2 postivahet otri, 10 heinapäeva, 5 viljakoristamise päeva, 3 tulpa sõnnikut vedama ja 5 kartulivõtmise päeva tegema. Nii pidand iga talu pidama mõisatööde tarvis ühe hobuse, sulase ja suilise ning suvel kõige kibedamal tööajal läinud isegi peremees ja perenaine mõisa abitegu tegema. Mõis nõudnud oma tööpäevad välja siis, kui ta tahtnud, kuna peremehe enda hein jäänd vihma kätte ja rukis pudenend põllule (Vask).
Lõikuse ajal olnud tihti terve talupere mõisas. Väikesi lapsi ei ole juletud üksi koju jätta ja nii võetud needki mõisaväljale kaasa. Koju ei olevat jäänd inimesehingegi, ainult karjapoiss olnud loomadega metsas (A. Ende).
Karinul olnud teomees aasta läbi ja vaim jüripäevast mihklipäevani mõisas. Abitegu võinud mõis nõuda nõnda palju, kui tahtis. Harilikult olnud keskmisel talul 5 vakamaad lõigata rukk[e]id, 4 vakamaad suivilja koristada, 10 päeva heina teha, 6 vakamaad sõnnikut vedada. Peremehed pidand vedama isegi materjali mõisa hoonete ehitamise juurde, samuti hooneid parandama, katuseid tegema jne (Aalin).
Kõige raskem olnud teoliste elu sügisel rehepeksmise ajal. Juba kell 1 hakatud rehele, sest valge tulekuks pidand rehi olema pekstud ja uus rehi üleval, sest siis alanud harilik päevatöö. Harilikult peksetud kolm rehte nädalas ja see kestnud kuni jõuluni. Rehte peksetud kootidega või pahmatud härgadega. Kooti löödud ringis. Kubjas või rehepapp käind reheliste selja taga: kes küllalt kõvasti ei löönud koodiga, sellele kubjas löönd kepiga selga. Tule peal proovitud, kas õlgedel veel teri sees on (A. Vask).
Talvel pidand igast talust mees olema terve nädala mõisa viinaköögis tööl ja tüdruk ühe nädala mõisa karjatallis loomi söötmas. Pühapäeva õhtul mindud mõisa ja tagasi tuldud alles järgmisel pühapäeval (Karu).
Mõis valvand hoolega selle järele, et mõisa saadetud teolised oleks täiskasvand inimesed ja tugevad. Samuti et teolistele kaasa antud tööriistad (reed, vankrid, sahad jne) oleks tugevad ja et teoliste toit oleks korralik. Roosna-Allikul näind parun kord, et teomehel olnud must leib nagu turvas. Parun kiskund leiva mehe käest ja visand metsa, saatnud mehe koju ja käskind peremehe mõisa tuua. Seekord pääsend peremees ainult sõimamisega, kuid olnud juhuseid, kus sama asja pärast peremees saand tallis oma 10–15 hoopi (Sinimets).
Einmannis olnud teomees ja vaim 5 päeva nädalas mõisas. Kui mõisal vaja olnud, võind ta külast veel inimesi juurde nõuda. Talvel käind igast talust korratüdruk ühe nädala mõisa tallis härgi söötmas. Talvel antud mõisast leisikas linu või villu igasse tallu, mille perenaine pidi ketrama ja kuduma kangaks. Lõngad ja kangad pidid olema hästi peened, sest muidu ei olevat mõisaproua seda võtnud vastu ja perenaine pidand oma linadest või villadest kuduma uue ja peenema kanga asemele (J. Lind).
Suvel olnud lambapesemise ja -niitmise päevad, mida toimetand küla perenaised. Niitmise ajal valvand mõisa proua kogu aeg juures, et perenaised korralikult niidaksid ja ei varastaks villa (Treksner).
Tegu tegema pidanud külainimesed isegi leeris olles. Leeriaeg kestnud 3 nädalat kevadel ja 3 nädalat sügisel. Leeris olles teind poisid õpetajale hagu, lõhkund puid, vedand heinu jne. Tüdrukud ketrand villu ja linu, noppind sulgi, õmmelnud pesu ning riideid jne (A. Vask).
Peale mõisateo pidand iga talu tegema kirikuõpetajale 2 hobusepäeva aastas (Aalin).
EKLA, f 199, m 45, 49/53 (III-5b) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930)