Suusõnalist traditsiooni - Rahva majanduslik elu - Talupoegade kohtlemine mõisas

Talupoja elu mõisas kujunes väga mitmesuguseks, võiks öelda igas mõisas erisuguseks, kuna see olenes ju ainuüksi mõisnikust. Kuid üldiselt jagunevad rahva mälestuses mõisnikud kahte ossa: head ja kurjad härrad. Viimaste kohta on säilind nimetused nagu vana õelus, metsaline, röövloom jne. Õieti olid talupoja nõudmised väga tagasihoidlikud ja heaks härraks loeti igat mõisnikku, kes ei kohelnud rahvast eriti toorelt ja kes ei kiusand neid oma tujudele vastavalt.
Nii mäletab rahvas Karinu mõisa omanikku, parun Ernst Rosenit kui head härrat. Ta ajand peremeestega sõbralikult juttu, ei ole sundind mõisa õues mütsi maha võtma, laenand tarviduse korral mõisast peremeestele viljaseemet, jne. Vahest sõimand küll ka, kuid sedagi teind sõbralikul toonil. Kuid sama mõisniku isa, Paul v. Rosen, olnud väga õel härra. Juba härrat eemalt nähes pidand talumees võtma mütsi pihku. Kui teomees pole päevatõusuks täpselt olnud mõisa õues, aetud mees küll tööle, kuid ei ole arvestatud päeva. Samuti olnud Paul v. Rosen rahva vastu väga umbusklik, kahtlustand inimesi laisklemises ja varguses ning sundind kupja ja aidameest nende järel salaja hiilima ning omale kaebama. Kuid aidamees olnud väga rahvasõbralik ja mängind teolistega kokku härra vastu. Kord kaeband aidamees härrale, et keegi teomeestest varastavat mõisa nisu ja soovitand härrale minna õhtul mehele teele vastu, kui see nisukotiga läheb koju. Aidamees ise rääkind teomehega kokku ning lasknud viimast täita koti hobusesõnnikuga. Härra tabanudki teomehe ühes kotiga teel, annud mehele kepiga mõne hoobi, viinud ta siis mõisa aita ja käskind tühjendada koti salve. Mees kuuland härrat sõnalausumata ja puistand sõnniku kotist mõisa nisusalve. Härra vihastand selle peale nii, et lahkund sõnagi lausumata aidast ja ei ole mitme päeva jooksul teolisi tahtnud nähagi (Sauk).
Teise kurja härrana mäletab rahvas Roosna-Alliku omanikku, Georg v. Stackelbergi. See ei olevat olnud inimene vaid kurivaim. Ta käitund rahvast nii omavoliliselt, kui vähegi tahtnud. Peremehe, kelle lehma ta jahil olles metsas maha lasknud, ajand ta kohast välja, kui see läinud mõisast tasu küsima lehma eest (Sinimets). Talumees pidand juba siis värisedes seisma müts käes, kui härrat eemal nägi kõndivat. Roosna-Allikule kuuluvais külades ei olevat müüdud talusid sellepärast päriseks, kuna mõisnik ei ole sallind pärisperemehi, vaid tahtnud, et kõik oleks orjad, sest neid võis ta sõimata nii palju kui tahtis (Ende).
Kiltride ja kupjade käest saand rahvas iga päev peksa. Jäänd kartulivõtmisel kartul kogemata maha, virutand kubjas kartulivõtjale kepiga selga, olgu see kartulivõtja mees, naine või laps. Jutustaja emale löönud kilter üheainsa kartuli pärast viis hoopi kepiga selga (Lind). Orina mõisas valvand kubjas sõnnikuveo ajal talli ukse juures; kelle koorm tema arvates olnud väike, sellele virutand kepiga küüru pihta (Vong). Et teenida härra poolehoidu, olnud kubjad ja kiltrid, kuigi samade talupoegade hulgast, teoliste vastu tihti palju metsikumad ja õelamad, kui seda nõudis härra. Mõnikord pidand härra end vahele segama teoliste kaitseks kubja ja kiltri vastu (Kaasik).
EKLA, f 199, m 45, 56/9 (III-5b) < Järva-Jaani khk. –Linda Vilmre (1930)