Suusõnalist traditsiooni - Rahva majanduslik elu - Karistused

Harilik karistusviis, mida tarvitati mõisas oli peksmine ja mõnikord ka karistatava sulgemine talli. Suuremaiks peksupäiviks kujunend laupäevad, mil antud igale „kurjategijale” ta nädala eksimuste eest tasu. Pea igas mõisas on olnud erilised peksupingid. See olnud harilik puust pink, kuid keskelt kitsam, viiulikujuline, et vitsa otsad lööks hästi peksetava keha järele, sest need löönud kõige valusamini. Peksupingi nimetusena on säilind mõnel pool peksuviiul (Roosna-Allikul). Pink seisnud talli seina ääres ja sinna saadetud inimesi iga tühise asja pärast. Olnud teomehe künd madal või lükand hobused aeglaselt, annud kubjas või härra mehele mõne hoobi ja saatnud siis talli juurde, et lasku vahimeest veel anda 10 hoopi vitsu. Ning sama süüteo pärast saand teomees laupäeval veel kolmas kord karistust (Ende).
Karinul kulund peksu peale ära terve laupäeva õhtu, sest nii palju olnud süüdlasi keda olnud vaja karistada (Kruusman). Peksta antud nii meestele kui naistele; kuid meestele antud vahest ka jämedate keppidega, kuna naised saand ainult vitsu (Ann Ende).
Kui peremees saatis teolise mõisa viletsa hobuse või tööriistadega ehk halva toiduga, saatnud härra teomehe ja lasknud kutsuda peremehe mõisa ning talle antud 10–15 hoopi vitsu. Kuid peremeeste peksmist tulnud ette siiski harvemini, kuna aga teolised olnud täiesti kiltri ja kubja meelevalla all (Kaasik).
Karistuste kergendamiseks mõelnud teolised välja mitmesuguseid vahendeid. Mõnel pool kantud harilikkude riiete all lambanahkset kasukat isegi suvel, et kiltri kepihoobid ei teeks nii palju häda (Parsnik). Roosna-Alliku mõisas asetand teolised „peksuviiuli” hästi talli seina lähedale, et vitsade otsad lööks vastu seina (Karu). Kuksemal seisnud härra tihti peksu juures ja kamandand: „Kõvemini, kõvemini.” Vahimees, kes toimetand peksmist, olnud hea mees, löönd kerged hoobid, aga käskind peksetavat hästi karjuda, et härra jääks rahule (Kivistik).
Mõisast ära jooksnud ja hiljem tabatud teopoisile antud 30 kepi hoopi ja peale selle lastud kaks päeva mõisa tallis ilma toiduta kinni olla. Poiss olnud nii nõrkend, et ei ole jaksand tallist välja tulla (Sauk).
EKLA, f 199, m 45, 59/61 (III-5b) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930)