Suusõnalist traditsiooni - Rahva majanduslik elu - Talupoegade põgenemine

Konkreetseid juhte talupoegade põgenemise kohta kõnesolevas kihelkonnas rahvas ei mäleta. Üldiselt teatakse aga, et vanasti olnud põgenemine väga sagedane nähe ja üks väheseist abinõudest oma seisukorra parandamiseks. Talupojad püüdnud põgeneda mõne parema mõisniku juurde, kus kuulu järele olnud elamine parem ja ei ole kiusatud nii palju taga. Kuid harilikult ei ole põgenemine annud tagajärgi, sest mõisnikud olnud ühel nõul ja annud põgenikud endisele omanikule tagasi (Ladvas). Teoorjuse ajast mäletatakse ainult teoliste põgenemist, kel olnud karta kubja keppi mõne väikese süüteo pärast. Põgenetud harilikult lihtsalt metsa ja elatud heinaküünes. Mõnikord põgenik eland mitu kuud metsas. Öösel käinud lähedalasuvaist küladest ja taludest toomas toiduaineid ning päeval magand küünis. Suvel olnud põgenikkudel kerge elu, aga talvel külmaga olnud nad sunnitud tulema mõisa tagasi. Roosna-Allikul leitud küünist mees, kel jalad olnud külmand ja kes omal jõul ei ole paigastki pääsend (Sinimets).
Tihti põgenend inimesed ka talitaja eest metsa, kui see tulnud nekruteid võtma. Kes pääses seekord soldadiksminekust, see võinud hiljem tulla metsast välja ja elada ühe aasta julgesti, sest alles järgmisel aastal olnud vallas uue nekruti andmine (Karu).
EKLA, f 199, m 45, 62/3 (III-5b) < Järva-Jaani khk. –Linda Vilmre (1930)