Suusõnalist traditsiooni - Rahva majanduslik elu - Majanduslik seisukord

Kuni möödund sajandi 80date aastateni elasid taluinimesed kõik suitsutaredes. Talumaja oli ehitatud tahumata palkidest, rehetoa ja rehealusega. Rehetuba tarvitati ühtlasi elutoaks, rehealune täitis tihti loomalauda aset.
Rehetuba oli pime ja tahmane, külma savipõrandaga. Kütmise ajal läks tuba maani suitsu täis. Korstent ei olnud, suitsu lasti välja uksest ja nn suitsuaugust. Kuid harilikult suletud mõlemad väga ruttu, et ühes suitsuga ei läheks ka soojus välja, sest suitsuses tares võinud veelgi elada, aga külmas olnud elamine halvem. Pealegi püütud sellega hoida kütet kokku (Parsnik).
Õhtuti töötatud, kedratud ja kujutud kolde ees peerutule valgel. Peerg suutnud valgustada ainult kolme sammu kaugusele; ainult lee ees olnud vähe valgem, terve tare olnud täiesti pime. (Treksner).
Magamise jaoks olnud ehitatud rehetoa seinte äärde laudadest lavad või koikud. Neis olnud magamiseks õled ja takused vaibad (Niimeister).
Eriti vilets olnud rehetoas elamine rehepeksmise ajal ja see kestnud harilikult ligi jõuluni. Ainuke headus olnud, et rehetuba olnud soe ja ei ole tulnud külma käes lõdiseda, aga vilja maha laskmisel partelt läind muidugi magamiseasemed teri ja õlgi täis. Rehepeksu ajal pandud lapsed voodisse ja vaibad tõmmatud üle pea, sest mujal kusagil ei ole kohta olnud (Vask).
Talvel külmaga toodud nõrgemad koduloomad nagu põrsad, vasikad, talled, rehetuppa inimeste juurde. Kanadel olnud rehetoas alaline elukorter. Ning ühes nendega elasid rehetoas 10–12 inimest, sest nii suur oli harilik talu pere (Ann Ende).
Alles 50 a. tagasi hakatud ehitama suitsutare otsa esimesi kambreid. Esialgu ehitatud ainult üks ruum, seegi ilma ahjuta ja seega elamiskõlbulik ainult suvel; talvel elatud endist viisi rehetoas, kuna kambert tarvitatud sahvrina või aidana. Alles aegamööda ehitatud tube rohkem, tehtud ahjud ja asutud sinna elama (Lind).
Sama viletsad kui eluruumid, olid talupoja toitlusolud. Alaliseks söögiks olnud lahja supp, kört ja leib, mida antud ainult jaopärast. Liha ja võid saadud ainult niipalju, et jatkund teolisele ja vaimule kaasa panemiseks mõisa. Kuid vilets olnud teolisegi toit: haganane leib, külm kartuli- või kapsapuder „karpides”, harva vähe võid ehk liha, lähkris veega ehk kaljaga segatud piim (Sauk).
Leib olnud haganaist nii rabe, et pole kannatand ahju panna ega välja võtta. Tulega ei ole võidud leiva ligi minna, sest haganad leiva sees võtnud tuld (Sinimets).
Kui peremees vilja tuuland, jäänud nii palju haganaid ja kõlkaid vilja sisse, et oleks võinud vitsaväädiga aita kanda (Lind).
Seda haganastki leiba ei ole jatkund alati. Söögiajal olnud leib peremehe hoole all; peremees lõigand ja andnud perele jaopärast. Oa- ja hernesupi juurde ei ole kunagi antud leiba (Aalin).
Talvel ei ole kunagi talus piima olnud; suppi ja körti söödud „pimedalt” s.o mustalt. Piima aset täitnud kali, mida rüübatud toidule peale kodus ja millega täidetud ka teomehe lähker (Kivistik).
Talus olnud vilja nii vähe, et sügisel peale seemne maha külvamist ja magasivõla tasumist olnudki vili otsas ja hakatud jälle natukehaaval tooma magasist. Nii olnud harilikult, näljaajast ja ikaldusist rääkimata (Vong).
Suvel kandnud nii mehed kui ka naised linaseid või takuseid riideid ja jalas viiske; talvel olnud poolvillased või villased riided, riideta lambanahast kasukad ja raagnahksed pastlad. Ka riidest ja jalanõudest olnud ikka puudus ja tihti ei ole saanud lapsi saata talvel kooli, kuna ei olnud neile anda midagi jalga ega selga (Prosovits).
Kuid talupoja seisukorrast veelgi viletsam olnud vabadiku, talusulase ja päivilise oma. Neil olnud harilikult kaks peremeest: mõisnik ja taluperemees. Nad pidid alati mõisas tööl olema ja kannatama toorest ümberkäimist. Teiseks olnud nende seisukord väga kindlusetu ja teenistus juhuslikku laadi: oli viletsam aasta, püüdis peremees ise mõisas teol käies vähema inimestega läbi tulla ning suilised-teenijad jäid leivata (Sauk).
EKLA, f 199, m 45, 76/80 (III-5e) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930)