Õiguslik elu

Pärisorjuse ajal olnud talupoeg täielikult mõisniku meelevalla all, see võis karistada oma tahtmise järele ilma, et keegi oleks segand end vahele. Talupojal ei ole olnud mingisugust võimalust õigust otsida, sest härra olnud ta Jumal (Treksner).
Teoorjuse ajal seatud kogukonnakohtud ei ole seisukorda parandand kuigi palju, ehkki kohtumehed olid talupoegade hulgast. Kohus olnud mõisahärra valve all ja kohtumehed pidand kohut mõistma härra tahtmise järele. Püüdes meeldida härrale, käind kohtumehed sagedasti enne kohtupidamist temalt nõu küsimas karistuse suhtes. Pealegi olnud mõisnikul õigus teatud juhusel talupoega karistada ka ilma kohtuta (Ende).
Kogukondade kohtu protokollidest selgub, et kohtus on käidud äärmiselt tühiste tüliasjade pärast, esinevad peamiselt mõisa kaebtused ta teenijate ja teoliste vastu. Karistuseks on olnud enamasti vitsanuhtlus, tihti 25 hoopi isegi üsna tühise asja pärast. Rahatrahve on kohus määrand vähemal määral.
Tavalise tüliasja ja kohtupidamise näitena võiks tuua Karinu kogukonnakohtu protokolli 1877. a. 22. aug[ustist].
„1877. a. 22mal augustil.
Ette kaebas moisa wallitsus, et nende poisid on öö aegus wäljale läinud, kartuhflid kahest kohast ülles kiskunud ja Rehhe ahjus ärra küpsetanud.” Järgnevad teopoiste nimed.
„Rehhepapp Jakob Innusaar ütleb et poisid on temma Rehhe jures kartuhflid küpsetanud. Need poisid ei salga, et nemmad ei olleks nenda teinud ja ütlevad sedda hädda pärrast ollema teinud, et õhtune supp ei olla kõlbanud süüa et kilgid olnud sees.”
„Koggukonna kohhus mõistis: poisid saawad witsa 10–25 witsa hoopi ja maksavad härrale kartuhflite eest 1 rbl, wallalaekasse 1 rbl.”
Kuigi talupojal oli õigus tõsta mõisniku vastu kohtus kaebust, tarvitati seda õigust väga harva, kuna selles jäänd mõisnik alati võitjaks. Jutustajal, näiteks, lasknud Roosna-Alliku parun Stackelberg metsas jahil olles lehma vigaseks. Lehma omanik esinend kohtu kaudu mõisniku vastu kahjutasu nõudega. Mõisnik teinud tunnistajate abil selgeks, et temal ei ole mingisugust süüdi, ja kohus otsustand muidugi mõisniku kasuks. Lisaks sellele ajand mõisnik peremehe hoolimata rendilepingust kohast välja (Sinimets).
Samuti kuulund politseivõim kogukonnas mõisahärrale ning mõisnik annud määrusi ning seadusi korra kindlustamiseks. Sellise näitena võiks tuua Kuie mõisa omaniku, parun Engelhardti käsku, mis leidub vastava kogukonnakohtu protokolli raamatus 1876. a.
„Kuie mõisa Paroni Härra käsk ja seadus, mis Härra on Kuie walla rahva pärrast teinud ja seadnud, et se peab Kuie wallas seaduseks jäma ja truwist selle järrel tehtama. Sepärrast saab seia protokoli ramatusse ülles kirjutatud, nenda kui Härra endi käega on kirjutanud.
Kuie walla tallitajale Wilhelm Org kätte.
Ma ollen kuulda sanud, et Kuie wallas, Kuie ja Wajango Küllas on perremehhed, kes lubbawad pühhapäwal ja argipäwal, et külla poisid ja tüdrukud tullewad õhtati perres kokku, ja tansiwad ja mängiwad ööd läbbi.
Minna pannen sedda wägga immeks, et walla wallitsus nisugust asja sallib ja lubbab, mis läbbi sured pattud wõiwad sündida ja sünniwad. Nüüd ma annan walla wallitsusse sedda kindlad käsku, et se saab kindlaste kelatud, ja keigile kulutud.
1) Et nisugust kokko tullemist kuida üllewal nimmetatud eddespiddi ennam ei tohhi olla.
2) Et need perremehhed, wõi maia piddajad, kes nisugust kokku tullemist omma maias sallib, kohhe selle eest peawad wastama kui tüdruk hukka lähhewad.
3) Igga perremees peab teadma kus temma orjad õhta ja öse on, ja pango orjad walla kohto alla kui nemmad ilma lubbata on koddunt ärra läinud.
4) Külla poisid ja tüdrukud, kui nemmad eddespiddi veel wõtwad ommale sedda julgust mõisa ümber, wai mõisa maiades ilma asjata hulkuda pillidega ja tantsida, annan sedda teada, et minna nemmad sadan keik Hakenrichtri härra jure, ja pallun et nad sawad seal hirmo ja ma wõttan pillid ärra.
5) Kui ma sedda kulda saan, et nisugust kokko tullemiste jures mõisa poisid ja tüdrukud on olnud ilma minno lubbata, siis see perremees, kelle jures se kokko tullemine on olnud, maksab 2 rubla walla laekasse trahvi.

Kui see minno käsk mitte täidetud ei sa, sis tallitaja andko mulle sedda teada. Kui tallitaja sedda mul mitte teada ei olle annud, waid on sedda minno eest ärra salgand, siis tallitaja ja abbimehhed langevad trahvi alla.

Engelhardt
Kuie mõisa pärris Härra ja mõisa
wallitsusse nimmel
Kuie mõisas
18mal Wina ku
päwal 1876 aastal.”

EKLA, f 199, m 45, 81/5 (III-6) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930)