Hariduslik elu - Praegu tegutsevad koolid - Võhmuta algkool

Enne Võhmuta vallakooli asutamist käinud Võhmuta lapsed Seliküla Jalgsema koolis. Võhmuta vallakool asutati 1864. aastal. Esimene kool asund Türje külas, Tõrvaaugu talu krundil (1864–69) omas majas, mis olnud suitsutare ühe klassiruumiga ja koolmeistri elutoaga. 1869. a. viidud kool Järsi külla, Tõnsu tallu. 1882. aastal peale talukohtade kruntimõõtmist toodud kool uude majja Järsi küla ja Võhmuta mõisa piirile. Sinna jäi kõnesolev kool kuni Eesti iseseisvuse aja alguseni, mil ta toodi üle Võhmuta mõisa härrastemajja, kus asub praegugi (Aksberg).
Võhmuta algkoolis õpetajateks on olnud Karl Kokk, Jaan Münt, Madis Münt, Kokk, Jaan Münt (teistkordselt). Jaan Münt vabastatud 1896 puuduliku vene keele oskamise pärast.
1896–1900 Magnus Tsaan.
1900–1904 Aleksander Saar.
1904–1910 – Artur Kuldkepp.
1910–1918 – Kippar, Kasekamp, Grosberger, Takk, Ollva.
1918 – Magnus Tsaan. Praegune koolijuhataja on J. Schmieder.
Koolmeistri palga maksnud vald. Näitena võiks tuua Võhmuta valla protokollides leiduva lepingu koolmeistri ja vallavalitsuse vahel:
„Contrakt Võhmuta walla ja koolmeister Carl Kokka vahel.
1)Koolmeister C. Kokk wõttab Wõhmuta waldas koolmeistri ammetit enese peale ja peab seda nõnda, kuida koliseadused, säätud kooliülemad ja Õpetaja seda nõudvad.
2)Selle eest saab koolmeister palka walla kaest ühe aasta pealt 65 Rbl raha. Heinama lap niita ja põllu põhk seal sööta ja ka sõnnikuks; Küünalde tarwis 1 tsetw. kaeru; ahju kütteks ½ sülda puid pere peal (kokku 12 ½ sülda).
3)Pea raha ja kõik muud kronu maksud maksab wald.
4)See kontrakt maksab Jürripäävast 1870 kuni tullewa Jürripäävani 1871 a.”
Peale koolmeistri otsekoheste ülesannete täimise tulnud koolmeistril erilise tasu eest vallakirjutaja ametit pidada.
Koolisundus kestnud 3 talvet 6 päeva nädalas. 1877. a. muudetud seda järgmiselt: esimese kolme talve jooksul käivad lapsed koolis 5 päeva nädalas, kuna 4dal talvel 3 päeva nädalas, millega tasutakse eelmiseil aastail puudu jäänd päevad. Pealegi arvati, et lapsed on neljandal talvel „paljo targemad omma möda läinud õppetust mele tulletama ja ka jure õppima paljo mõistlikumad.” Laupäeva vabaks jätmise vajadust põhjendati laste „kassimisse ja harrimisse” tarvidusega, sest muidu oleks pidand seda toimetama, laste kauge maa pealt liig hilja koju tulles, alles pühapäeva hommikul, mis oleks segand hingamise päeva rahu ja takistand „omma kogudusega ühtlasi Jummala kotta minna temma armo omma rõhhutud süddamele wasto wõtma.” [Võhmuta koli kohto protokol (1875–1899)]
Suvised kordamise päevad – 1 päev kuus, olnud sama sunduslikud kui talvine kooliskäimine ja kui talvised kordamispäevad – 1 päev nädalas kuni leeriajani. Koolisunduse täitmise järgi valvas koolikohus ühes koolivanemaga. Korratult kooliskäijate vanemaid karistatud rahatrahviga kuni 20 kop päevas (Aksberg). Samuti valvas koolikohus korraliku õppimise järel ja karistas laisklejaid. Näitena oleks 1875. a. nov. kohtuprotokoll:
„Ette tulli, et 3 last Jürri Ladwik, Juula Friedberg, Jaan Atsmann pidid saama witstega trahwitud ehk hirmutud, nende sandi õppimisse pärast; aga seekord sai nendele andeks antud, et nad teiseks korraks peawad parremini õppima.” (Samas).
Kuid mõisalastele tehti koolikohustuse täitmisel sagedasti soodustusi: „Mõisast koolis käiatele sai luba antud, et nad kõik ühe korraga nimetud pääwal ei saa, ega ole wõimalik kooli tulla, siis tulewad pooled kesknädal ja pooled neljapääw; selle pärast, et mõisa walitsusel ei ole ühe pääwaga wõimalik saata, ega ei sa kõikide asemelle inimesi panna, ja kohus lubas seda, et naad ülewal nimetatud pääwadel käiwad.” (Võhmuta koli kohto protokol (1875–1899), 17. nov. 1877. a.).
Vaesemaile õpilasile antud walla poolt toetust ja päris vaeseid peetud valla kulul üleval. Kooli võetud vastu ainult neid lapsi, kes oskasid lugeda, mitteoskajad saadetud koju tagasi lugemist õppima. Viimaste teadmiste kontrollimiseks korraldatud katsed (Nurklik).
Kooli tasapinna tõstmiseks ja õppetöö kergendamiseks võeti ette veel muidki katsed. Huvitava näitena võiks olla koolikohtu protokoll 1879. a. novembrist: (Samas).
„Selle koosolemises tuli arupidamist ja läbiräkimist, kuida lapsed oma kooli õppimiste asjas jõudsama sammudega võiks edasi astuda, et nad oma tühja ilmaaegse kodus käimisega seda kallist õppimise aega sootumaks ära ei kanta ega raiska.
Seda edasisamist sai se läbi kõige paremaks arvatud, et lapsed iga õhta, kui kooli tunnid lõppend, jääwad kunni kellu 8ni weel igaüks oma seatud koha peale istuma ja õpivad hoolega oma tuleva kordseid tükkisi ja ülesse ütlemisi; ja mööda läinud segaseid wõiwad ka parandada.
Aga enne kui naad oma õhtast õppimist peale hakkawad; saab üks pisukene wahe peetud jalutamiseks ehk lahutamiseks, et nad selle wahe tunni aegus jälle kui uut hakkamist ja õppimise jõudu saawad korjama; kuida se sündima saab, jääb koolipidaja hooleks.
Aga kui mõnikord juhtub, et ilm sant on, siis saawad lapsed kohe peale kooli tundisi kodu lastud minna, et öösel tuisu katte eksituse sisse ei sattu.
Seletuseks: Mikspärast sel mõedul paremuseks tuleb arvata, et lapsed ühes koos ja ühe walitsuse al õppimas on. Sest kogukonnas on mittukümmend last ja niisammuti ka mittu wanemad ja nii kui neid mitto on mõlemate seltside poolt, seda sama näitab ka nende tahtmine wälja. Üks wanem tahab, et ta laps õpib ja peab õppima ja ta õpib ka, olgu tema koolis või kodu. Teine wanem tahab ka, et laps peab õppima; aga ta ei õpi, waid õpib koguni seda wanema silma ja sundmuse al, mis koolis koguni ei ei nõuta, et aga raamat käes on ja vanema käsku täidab, kas se kasulik wõi mitte.
Kolmas vanem: kelle laps kõigi pidi hoolas õppia on; kui kodo läheb, tahab nüüd oma ette antud tükkisi selgeks õppida; aga mis ta kuulda saab, – seal ütleb isa ehk ema; kas jälle raamat näpu vahel? Kas sul koolis kül ei ole pääw otsa aega õppida? Wõi weel sind panen sellega aega wiitma; nõnda peab laps kurva meelega oma wanema walju käsku kuulama, raamat kääst ära panema ja seda tegema, mis kästakse ja se waewab last weel kõige rohkem, et ta kärmas õppia ja ommeti koolmeistri kääst laisa nime kuulda saab, et õppind ei ole. Siis oleks soowida, et kõik ühe juhatamise al õpiksid ja üht nööri mööda käiksid, niigi kaua, kui naad need tunnid siin koos on.”
Kooli revideeris kohalik pastor Gebhardt ja kihelkonnakooli vöörmünder, kelleks oli Kuie mõisa omanik parun Engelhardt. Mõnikord karistatud revideerimise ajal lapsi mõnesuguse süüteo või oskamatuse pärast. „1880 april 4 käisin Võhmuta kolis koli katsumiseks. Jaan Tippi, kes mind pettis ja peale sedda kangesti walletas sai minno kässo peale witso. P. G.(ebhardt). õpp.” (Võhmuta koli kohto protokoll). Koolivanem pidand vähemalt kord nädalas käima koolimajas järel vaatamas, et kõik oleks korras (Lind).
Õpilaste arv kõikund 30–40 ümber. Mõisalapsi võidud kiiremal tööajal koolist karistamata ära jätta, kuna külalaste puudumiste järel valvatud suure hoolega ja karistatud järjekindlalt (Niemeister).
1924 avati koolile 4. klass, 1926 – 5. klass ja 1926. a. avati veel 6. klass. Õpilasi on praegu 80, õpetajaid 3 (Schmieder).
EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930)