Suuline traditsioon - Asustamisküsimus - Sõjad ning katku-, nälja- ja ikaldusaastad vanemaist aegust peale - Katkud

Kõige vanema katkuna mäletatakse Põhjasõja koledusile järgnenud katku, mida nimetatakse suureks katkuks.
EKLA, f 199, m 48, 35 (IV-1) < Järva-Madise khk. – Elfriede Änilane (1930)

Koleda rootslaste ja venelaste sõja ajal rüüstatud kõik ära. Neil inimesil, kes alles jäänud, ei olevat midagi süüa olnud, nälg olnud suur, siis tulnud veel kole haigus, mis inimesi maha murdnud kui vikat viljakõrsi. Ei olevat enam matta jõutud ja matjaid ei olevat ka enam leidunud, sest tõbi mõjunud igale inimesele. Kui veel keegi olnud tervem, siis pidanud koormaga surnuid vedama. Veetud ühte kohta hunnikusse ja aetud liiva pääle. Madises olevat üks niisugune matusekoht Kääbasmäe talu lähedal (asjaliste mälestiste all toodud).
EKLA, f 199, m 48, 35/6 (IV-1) < Järva-Madise khk., Albu v., Madise vndk. – Elfriede Änilane < Hans Sommer, 70 a. (1930)

Umbes 80 aastat tagasi möllanud jälle katk maad mööda ringi. Perede viisi haigestunud inimesed ja õpetaja ning köster ei olevat jõudnud enam surnuid matta, vaid omaksed pidanud koolnutega mitu päeva matusejärge ootama. Inimesed ei olevat teadnud haigusele mingisugust nime anda, öeldud ainult et jumal karistab, kuid mis süüteo eest, seda ka ei olevat teatud.
EKLA, f 199, m 48, 36 (IV-1) < Järva-Madise khk., Kuksema v., Kihme k., Lussu t. – Elfriede Änilane < Ann Odres, 73 a. (1930)