Asjalised mälestused - Koeru kirik

Koeru kihelkonnas säilind asjalisist mälestusist tuleks nimetada esimesel kohal Koeru kirikut, vanemais teadetes ka Koikera, Koikel nimetatud. Rahva suus säilind teadete põhjal ei olevat Koeru kirikut ehitatudki, vaid see leitud tervena hiiglasuure metsa seest. Traditsiooni aluseks on nähtavasti aeg, kus kirik mahajäätud oli, kas põlemise või mõne sõjarüüstangu tagajärjel, ja siis uuesti parandati. Metskits jooksnud jahikoerte tagaaetuna kirikusse ja nii leitudki kirik. Sellest tulevatki Koeru nimetus (Söörd). Teine variatsioon räägib, et kirikusse olnud suletud jahikoerad. Nende haukumise peale leitud kirik (Kurg). Koeru nimetuse tekkimist seletatakse veel, et see tulnud sõnast „koi“, kuna kirikut leides olnud see koirohtu täis kasvanud. (Pajopuu).
Kirik on gootistiilne ja selle ehitamise ajaks arvab H. T. Kjellin olevat 1300.–1310. a. Ehitusmaterjalina on tarvitatud punakat lubjakivi ja sinna vahele müüritud vähemaid graniidikive. Kirik ei ole säilind oma ürgelisel kujul, selle põhiplaani on muudetud mitmete juurdeehitiste kaudu, ja kirik ise on kannatand sõdade ja tulekahjude läbi.
Esialgne kiriku põhiplaan on olnud piklik nelinurkne pikihoone ja selle idapoolses otsas asuv vähe kitsam sirgelõpuline koor. Hilisemad juurdeehitised on kiriku läänepoolses otsas asuv torn (mitmesuguste ehitustehniliste ja stiililiste kaalutluste põhjal tõendab T. H. Kjellin, et torn ei või olla ürgeline ehitis); käärkamber eesruumiga, mis asub koori põhjapoolsel küljel; ja eeskoda – samuti kiriku põhjapoolsel küljel.
Kiriku kroonika teadete järgi on a[astal] 1703, õpetaja Arnold v. Huseni ajal, venelased põletand enne kirikumõisa, siis süüdand kiriku. Sel korral põlenud ära kiriku katus ja torn. Mõne aasta pärast on tehtud kirikule hädaabinõuna õlgedest katus, kuna torn jäi kaitseta. Alles 1721. a. parandati torn. 1729. a. tegi ehitusmeister Lichner kirikule uue katuse. 1803. a. kinkis kindral Karl v. Knorring 300 rbl kiriku seest valgendamiseks, väljast krohvimiseks ja käärkambri korda seadmiseks. Kuid viimane tehti nii halvasti, et suure vihma puhul kukkus sisse. 1849. a. tehti kirikule uus sindlist katus. 1851. a. valgendati kirikut seest ja tehti tornile uus kiiver. 1883. a. ehitati kirikusse puust väärid, mille tõttu oli tarvis pikendada aknaid allapoole, kuna kirik oleks jäänud muidu pimedaks. 1888. a. parandatakse jälle kiriku torni. Käesoleva aastakümne algul tehti kirikule uus plekist katus, kuna koorile, eeskojale ja käärkambrile jäid vanad sindlist katused.
Koeru kirik on gootistiilne, kolmelööviline kodakirik, milline tüüp esineb Järvamaal veel Peetris, Toris ja Amblas.
Katus on kirikul äärmiselt kõrge ja järsk. Koor on sama püstise katusega, kuid kirikust vähe madalam. Nii kiriku, kui ka koori aknad on pikad, kitsad, teravkaarsed, kuid moderni raamistikuga.
Koori idaseinas asetsev aken on kaks korda laiem teistest akendest, kuid alt hiljem kinni müüritud ja seetõttu lühem. Koori idaküljes asuv aken on moderni klaasmaaliga, võrdlemisi huvitav ja õnnestunud. Kiriku lääneportaali kohal on ümaraken moderni raamistikuga. Kiriku uksed, nii põhja- kui lääneseinas on teravkaarsed.
Kiriku pikihoone on kolmelööviline. Kesklööv on kõrvallöövist kaks korda laiem ja nendest tunduvalt kõrgem. Kesklöövi, kõrvallöövide, tornialuse ruumi ja põhjapoolse eeskoja võlvid on kõik kõrged, kuplikujulised ristvõlvid; ainult käärkambril on tornvõlv.
Võlve kaunistavad neli tugevat sammast, mis lõpevad väga lihtsate kapiteelidega. Ka kapiteelide ornamentika on võrdlemisi lihtne: ilustustena esinevad mitmesugused loomapääde kujutused, taimemotiivid ja ühel kapiteelil mungakujutus. Viimasega on ühenduses rahvatraditsioon, et mungad on ehitand Koeru kiriku. H. T. Kjellin arvab leidvat kapiteelide ornamentikas Ojamaa meistri Neo-Iconicuse mõju.
Torni ehitamise aega pole teada, kiriku kroonika räägib ainult juba eelpool mainitud parandusist. Torn on sale nelinurkne ehitis, kaetud barokk-katusega, millel asetseb kaheksakülgne teravkiiver. Teravkiiver lõpeb ümmarguse vaskmunaga, millele on asetatud rist ja tuulelipp. Tuulelipul on pealkiri: „1784. 1. august.“ Risti põikpuul: „I. L. Lambron – A:..: Reval.“
Kiriku peahoone põrand on puust, tornialusel ruumil suurtest paekiviplaatidest, käärkambril telliskivist. Põhjapoolse eeskoja ukse ees on põrandasse asetatud suur paekivist plaat, millel on näha kahte sisseraiutud kreeka risti. See olnud katolikuaegne altarilaud. Lääneportaali ees leidub eelmisest vähem paekivist plaat, millele on raiutud rist; arvatavasti on see üks vanem hauakivi.
Põhjapoolse eeskoja idapoolsel aknal on aknapääliseks hauakivi osa mis kannab märkeid: „DNI. M. CCC. XXX.“
Kirikul on võlvidel olnud varemalt värvilised maalid, mis nüüd on kadunud krohvi ja lubja alla. Rahvasuus on säilind mälestusi nende maalide kohta. Jutustaja isa mäletades olnud kirikus krohv pudenend ja võlvidel tulnud igasugused värvilised joonistused nähtavale (arvatavasti geomeetrilise mustriga). Õpetaja pahandand selle peale: „Vana katoliku aeg ronib välja, vaja uuesti valgendada.“ (Kustas Breiberg).
Kirikus leiduvaist esemeist oleks nimetada kõigepeale altar ja kantsel. Vana altaripilt on asetatud koori lõunaseina. Üleval on väike kulund pilt Kristus ristil ja selle kohal sõnad: „Ehre sei Gott in der Hohe! Amen.“ Pildi all on sõnad: „Das thu ich für dick, was thust du für Mich“. Alumine pilt kujutab püha õhtusöömaaega. Selle all sõnad: „Dieser Altar ist 1645 von Ch. Wrede geschenkt, renoviert 1751.“
Praegune altar koosneb puulauast. Parun Hermann Wrede ja Isolde Wrede on lasknud ehitada selle altari 1901. a. praegune altaripilt on reproduktsioon.
Kantsel on puust, valmistatud 1645. a. 1751. a., kui altaripilti renoveeriti tehti ka kantslile uus katus. Kantsel ja vana altar on ühte stiili. Kantsli külgedel on 6 primitiivselt nikerdatud apostlikuju. Vanal altaril on 2 samasugust apostlikuju.
Väärid, nagu tähendatud, on ehitatud 1883. a., ainult osa võrestikust on 300 aastat vana. Samuti on pärit kirikupingid Rootsi ajast.
Epitaafe kiriku seintel oleks: saksakeelne Benckendorffi oma ja marmorist eestikeelne Selteri oma.
Esimese oreli sai kirik 1784. [aastal], mille kinkis kindral Gotthard v. Knorring. 1900. a. muretseti kirikule uus orel 4272 rbl eest. Orel telliti Ludvigsburgist ja on Walckeri töö.
Kirik on pühendatud Maarja-Magdaleenale.
EKLA, f 199, m 40, 1/7 (I-1) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)