Suusõnaline traditsioon - Katkud, näljad, ikaldusaastad

Peale Põhjasõda laastand suur katk maad. Katk käind külast külla ja tapnud kõik, kes aga ette puutund. Õhtul kui inimesed magama heitnud, pandud uksed kõvasti riivi, sest muidu tulnud katk sisse. Katk hävitand needki inimesed, kes pääsesid sõjast ja röövleist. Kihelkonda põle rohkem inimesi jäänud kui ainult paar-kolm (Miina Breiberg).
Peale Põhjasõda tulnud suur katk; kui lapsed õhtul magama heitnud, käskind ema ukse kõvasti kinni panna, sest muidu tulevat katk tuppa (Pajopuu).
1868. a. olnud viljaikaldus ja suur nälg põua tagajärjel. Kuni jaanipäevani püsinud ilmad külmad ja vihmased, kuid peale jaani muutund kuumaks ja ei ole vihma enam tulnud sugugi. Maa olnud kuivand kivikõvaks, lõhkend praguliseks. Metsas ja karjamaadelgi kuivand rohi ära ja loomad närind nälja pärast puuoksi. Suivili olnud vaevalt vaksapikkune, kui loonud, ja mõnel pool pole üldse saanudki pead tupest välja. Rukkitera jäänud peeneks ja kergeks kui kõlgas, kuna kuumus ega kuivus pole annud aega täis kasvada, vaid kõrvetanud enneaegu ära. Vilja korjatud käega ja kõrshaaval, kuna olnud nii lühike, et rehaga ei olevat kätte saanudki (Jaan Vanker).
Pärast põuda, mis olnud 78–79 a. tagasi, tulnud suur nälg. Vao külast käinud inimesed veel järgmisel kevadel Peetri kihelkonnas Köisi ja Kareda väljadelt sügisel mahajäänud viljapäid noppimas (Miina Breiberg).
1868. a. ikalduse tagajärjel olnud suur nälg. Talupojad said vilja magaskist ja mõnikord toetand ka mõisnikud. Vao mõisa omanik von Brevern pole tahtnud talupoegadele vilja otsekohe mitte kinkida, kuna aga talupoegadel pole raha vilja ostmiseks olnud, hakkand härra talupoegade käest konte ostma, maksnud kopika puudast ja müünud sama raha eest neile mõisaaidast vilja. Alguses pandud kondid mõisa väljale hunnikusse, kuid talupojad hakanud varsti vargile – toonud öösel mõisast kondid tagasi ja päeval müünud uuesti mõisa. Siis hakatud konte koguma küüni, kuhu vargad pole ligi pääsend. Konte kantud kokku ilmatu vare. Peale nälja aega maetud kondid maha (Kustas Breiberg).
1866.–67. a. olnud puudus ja nälg suure vee pärast. Suivili pole üldse tärkanudki üles. Lina jäänud kängu. Seeme läinud maas piimale ning pole üldse idu välja ajanud. Heina pole suvel saanud üldse suure vee pärast teha, seda tehtud alles sügisel külmand maaga. Põllud olnud nii pehmed, et pole kannud hobust peal. Rahvale antud vilja magaskiaidast ja mõisast (Matiisen).
Vana Hoffmanni ajal (1846–91) olnud suur nälg. Rukki õitsmise ajal olnud väga külm. Külm võtnud rukkiõied ära. Õpetaja teinud palvet ja trööstind rahvast (Eltermann).
Jutustaja isa ajal olnud suur nälg. Enne jaanipäeva tulnud piksevihma rahega segamini, see löönud kõik vilja puruks ja peale selle ei ole kuni sügiseni vihma tilkagi tulnud (Erde).
Krimmi sõja ajal olnud suur nälg. Kevadel olnud kaua aega külm ning selle järele tulnud kuum ja põuane suvi. Suivili pole üldse tärkanudki üles. Lina jäänud vaksapikkuseks ning seda kitkutud põlvili olles. Mõisas olnud vilja siiski ning antud sellest külale abi. Ka käidud Petserist vilja toomas. Naatidest ja nõgestest keedetud suppi ja söödud. Kuuldavasti olla mõnel pool surnud inimesi nälga (Matiisen).
EKLA, f 199, m 40, 45/9 (III-3) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)