Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Pärisorjus

Pärisorjusest ei mäleta rahvas peaaegu mitte midagi. Segab pärisorjust teoorjusega ja nähtavasti kantakse isegi paljud teoorjuse aegsed kohustused ja olukorrad pärisorjusele üle. Mäletatakse ainult, et talupoegade seisukord olnud äärmiselt raske ja maksnud mõisniku täielik omavoli. Teatakse, et mõisnikud vahetand talupoegi koerte vastu, kuid vastavaid konkreetseid juhtumisi ei teata (Pajopuu). Või peksetud inimesi surnuks ja tehtud nende nahast hobustele kleid (Jaan Koort). Mõisnikud mängind vahest kaardilauas perekonna või ka terve valla maha. Talupoeg oli mõisniku omandus ega tohtind lahkuda külast ilma mõisniku loata. Samuti pole saanud võtta naist ilma mõisniku loata.
Jutustaja isa käinud pärisorjuse ajal mõisas tööl. Iga vähemagi asja pärast saanud peksa. Siis olnud juba parem elu, kui lubatud ühest vallast teise minna. Mõnel pool olnud mõisnik siiski inimlikum kui teisal. Udeval sõimand ja peksnud valitseja töölisi: „Ah te ootate uut õigust, seda te, koerad, ei saa enne kui lepad hakkavad õunu kasvatama!“
EKLA, f 199, m 40, 50/1 (III-4a) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)