Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Kohustused

Teoorjuse ajal tegid küla talumehed kõik mõisa töö ära. Oma vili võis väljal mädaneda ja pudeneda, aga mõisa töö pidi saama tehtud. Jüripäevast mihklipäevani pidi iga päev olema mees hobusega mõisas tööl, mihklipäevast jüripäevani jalainimene. Mõisa pidi peremees saatma tubli töömehe, kui töömees oli noor või nõrk, saadeti see mõisast koju ja peremehele anti oma kümme sirakat. Kui peremees ise ei tahtnud või ei saanud mõisas käia, pidi ta palkama tubli sulase, sellele maksma palka, andma leivakoti kaasa ja ühes hobuse ning tarvilise varustisega saatma mõisa. Ühtlasi pidi peremees hoolitsema selle eest, et teomehel kaasas oleks parem söök, kuna härra valvas selle järel, et teomees ei jääks nõrgaks (J. Vanker).
Peale selle tuli igal keskmisel talul lõigata 4–5 tulpa rukist, sama palju panna suivilja kokku, 4 vakamaad sõnikut vedada, peale selle heinatulbad, kartulivõtmise päevad. Talvel pidi igast talust olema mees terve nädal mõisa viinaköögis ja tüdruk pidi käima mõisa karja talitamas. Pühapäeva õhtul mindi ära ja alles teiseks pühapäevaks saadi tagasi. Suvel käisid perenaised mõisas lambaid pesemas ja niitmas. Proua valvas selle järel, et hästi niidetaks. Vill pidi kokku jääma nagu kasukas (Pajopuu).
Talvel kujuti ja kedrati mõisa. Ühel talvel perenaine tegi kodus kanga mõisa linadest, teine aasta oli tüdruk mõisas kedramas. Kui tüdrukut ei olnud, anti linad kedramiseks koju. Kui kangas ei olnud hea, saadeti tagasi. Peremees ja perenaine käisid mõlemad prouat palumas, aga ikka ei võetud kangast vastu. Viimaks proua võtnud 3 rubla trahvi raha ja jätnud kanga perenaisele. Perenaisel, jutustaja emal, olnud hea meel, sest saanud 3 rubla eest 40 küünra pikkuse kanga (P. Jakobs).
Kalitsa külast ei käidudki rehel, kuna mõis asus 8 versta kaugusel. Ainult kartulivõtmise ajal, kui hakkas sadama vihma, aeti töölised rehte peksma. Harilikult peksid teomees ja vaim mõisa rehed (Peeter Jakobs). Külvi ajal käis perest mees mõisas külvamas.
Abaja külast olid teomees ja vaim 5 päeva nädalas mõisas. Kui mõisal vaja oli võis veel inimesi külast juurde nõuda. Talvel käinud korra tüdruk mõisas loomi söötmas. Igast perest käinud mees üks nädal mõisas viinaköögis.
Talvel anti mõisast leisikas linu või villu igasse tallu. Selle pidi perenaine lõngaks kedrama ja kangaks kuduma. Mõisa jaoks pidi eriti peened lõngad kedrama ja hea kanga kuduma, sest muidu ei võetud vastu (Mari Sakkul).
Liigvallast käidi 3 korda nädalis mõisas rehte peksmas. Rukkid rabati ja pekseti kootidega, suivili pahmati härgadega ja hobustega. Kui teri peasse jäeti, sai kubja käest lüüa. Rukkivihke prooviti tule peal kas on jäänud teri sisse (Mari Viidas).
Varangul teinud teoorjuse ajal talupojad kõik mõisa töö, härral polnud muud tööd, kui söönud. Teomees ja vaim olnud alati talust väljas, peale selle olnud abitegu – 5 vakamaad olnud rukkid lõigata, 5 vakamaad suivilja ajada, siis veel heinavakamaad, 6 vakamaad olnud sõnikut vedada. Peremehed pidanud parandama isegi mõisa katuseid ja värvima hooneid. Perenaiste töö olnud lammaste pesemine ja niitmine, linade puhastamine. Talvel käinud igast talust inimene mõisas kedramas või antud koju kedrada 1 leisikas villu või linu (Matiisen).
Kapu mõisa kedratud üks aasta leisikas linu, teine aasta leisikas villu ja kujuti kangaks. Kolmekuningast kuni lihavõtteni käind vallast 6 tüdrukut veel mõisas kedramas.
Viinaköögis olnud 6 meest korraga nädalas. Tüdrukud käinud korranädalal mõisas lehmi ja härgi söötmas. Suvel olnud teomees ja vaim iga päev mõisas. Sügisel käidud peale selle veel kartuleid võtmas, rehte peksmas, linu puhastamas (Ann Holm).
Kevadel saadetud teomees ja hobune vankriga mõisa, see teinud mõisa tööd kuni sügiseni. Sügisel saadeti sulane ree ja hobusega. Vaimutüdruk läks kevadel kirve ja rehaga metsa – vaimutüdrukud tegid ka mõisa haod. Peale selle aitasid rehed peksta, kolm rehte peksetud nädalis. Rehte peksetud koodiga, kubjas ja kilter vahtinud pealt, kes küllalt kõvasti pole löönud, see saand kepiga. Rehele hakati juba kell 1 öösel. Vaevalt saanud jääda magama, kui käsutatudki rehele. Valge tulekuks pidand olema rehi peksetud ja uus rehi üleval, sest hommikul alanud alles päris tööpäev (Pajopuu).
Mõisast anti igasse tallu 10 naela linu ketramiseks, peremees pidand 7 naela omalt poolt lisama, seda nimetatud töömarga lõngaks (Pajopuu).
Peale selle olid talupojad kohustatud aitama hoonete ehitamise juures. Talupojad vedasid oma hobustega kõik kivid ja palgid (Krusten).
Vao mõisas olnud teoorjuse ja segarendi ajal samasugused kohustused kui mujalgi. Kuid siin olnud neist kergem mööda hiilida, kuna mõisa omanik Brevern olnud hirmus kergeusklik ja majapidamise asjus täiesti võhik. Igal talul olnud 4 tulpa sõnikut vedada, kuid külamehed olnud kavalad ja asetanud sõnikukuhilad kividele ning püüdnud üldse võimalikult hõredasti panna, niiviisi saadud harilikult poole tööga valmis. Ainult härra silma alla tehtud tööd kiiresti, muidu töötatud nii aeglaselt, kui üldse saadud (Kustas Breiberg).
Merja külas pidand keskmine koht segarendi ajal mõisa tegema 16 kartulivõtmise päeva, 3 kartulipanemise päeva, 3 heinapäeva, 2 tulpa rukk[e]id lõikama, 2 tulpa suivilja ajama ja 16 viinavoori päeva tegema (Liina Tuisk).
EKLA, f 199, m 40, 51/8 (III-4b)< Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)