Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Karistused

Iga vähemagi süüteo eest antud vitsu. Juhtund mees ütlema valitsejale halvasti või hakand kubjale vastu, viidud talli ja antud peksa (Stärk).
Inimesed pandud mõisa põllule vilja lõikama ühes reas. Inimeste rida ulatunud ühest põllu otsast teise. Kubjas käinud lõikajate selja taga, jäme kepp käes. Kes lõikajaist jäänud kogemata reast maha, sellele kubjas löönud kepiga selga. Mõisa vahimees käinud metsast hobusega vitsu toomas. Kui ta tubli koorma toonud, siis jatkund nädalaks – nii palju peksetud neid inimeste selga katki (Vanker).
Aruküla mõisas olnud peksu jaoks pink tallis. Pink olnud eriti selle jaoks tehtud keskelt kitsam, et vitsad lööks hästi keha järele. Eriti kardetud olnud Aruküla mõisa kuri valitseja Vellsi-härra. Ühele teomehele lasknud Vells anda 30 hoopi. Mees läinud paluma: „Kulla härra, ma pole süüdi.“ „Tean küll, et ei ole süüdi, aga andsin ette.“ Mees püüdnudki kohe teenida tasa saadud karistust, hüpanud hobuse selga ja kihutanud läbi mõisa rukki Koeru alevisse välja (K. Breiberg). Vellsi surres rõõmustand rahvas; teomehed tänanud põlvili olles jumalat (Eltermann).
EKLA, f 199, m 40, 61/2 (III-4b) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)