Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Mõisa ja küla vahekord

Mõisa ja küla vahekord kujunes väga mitmesuguseks, olenedes peaasjalikult mõisnikust. Kus mõisnik oli omavolilisem ja ülekohtusem, seal muutusid vastastikused suhted halvaks nagu näiteks Varangu mõisas Paul Benckendorffi ajal. Viimane lammutanud terve Varangu küla, peremehed aetud kohtadest välja ja uut maad antud ainult üksikuile metsaveerde (Matiisen). Mõnel pool kujunenud vahekord võrdlemisi sõbralikuks, kus mõisnik oskas võita väikeste sõpruseavalduste kaudu lihtsameelse talupoja südame. Nii mäletatakse Liigvallas Schillingit kui head härrat; viimane annud nälja ajal talupoegadele magasist vilja, proua annud mõisateenijate lastele kompvekke jne (Liisa Lodi).
Suureks vastastikuse sõpruse pühaks kujunend harilikult mõisas peetavad talgud. Nii peetud Kapu mõisas talguid igal aastal 2 näd[alat] peale mihklipäeva. Selleks puhuks tapetud kaks vanat lehma ja muretsetud õlut ning viina nii palju kui rahvas ihkanud. Torupilli saatel tantsitud mõisaäärberi ees. Tüdrukud olnud lahtiste juukstega ja triibuliseis seelikuis. Mõisa härrased vaadanud rõdult, pildunud inimeste sekka maiustusi ja naernud nende rüselemise üle. Samal puhul kaubelnud mõis ka omale sulaseid ja tüdrukuid (Pajopuu).
Juhuseil aga, kus mõisnik olnud saamatu, majapidamises võhik, kasutanud külamehed silmapilk olukorda, et härrat narrida ja naeruvääristada. Sellisena mäletatakse Vao mõisa omanikku Brevernit. Viimase nimega on seotud lõpmata palju anekdoote, kuidas mõisnikku on tehtud narriks ning kuidas talupojad ja teomehed on endid päästnud. Nii olevat mõisa kokk teinud härrale selgeks, et värskelt väetatud põllul kasvand nisu ei kõlbavat sakstele söögiks, kuna lõhnavat sõnniku järele. Härra uskunud seda ja lasknud aastase nisusaagi jagada mõisa perele ning külameestele (K. Breiberg).
Samuti kui mõisnik vaatas peremeestele ülevalt alla, vaadanud ka mõisainimesed külainimestele. Mõisamehi pole võetud sõduriks, nende eest kostnud igal juhul mõis ja nad olnud üldse eesõigustatud seisukorras. Sellepärast olnud talutöölise suurem eesmärk mõisatööliseks saamine (M. Eltermann).
Talupoegade kohtlemine mõisas olnud väga mitmesugune, olenedes härrast. Varangul olnud Paul v. Benckendorff väga kuri. Sagedasti saadud peksa küsimata, kas inimene süüdlane või süütu. Peksa saanud kõik – nii tüdrukud, naised kui ka mehed (Matiisen). Liigvalla härra Hermann v. Benckendorff olnud võrdlemisi sõbralik. Ta pole sallinud, et kubjad ta inimesi halvasti kohtlevad ja sõimanud kubja läbi kui see alati kannud keppi kaasas. Lõpuks ajanudki kurja kubja mõisast ära (Viidas). Udeva mõisa omanik vana Knorring olnud hea härra ja keelanud alati talumeest: „Ära võta müts ära, minu on muidugi üks suur härra.“ (Erde).
Umbes 60 a. tagasi olnud Udeva mõisa rentnikuks keegi Milling, rahvasuus nimetatud hulluks Millingiks. See kohelnud talupoegi ja saunikuid väga halvasti. Lõhkunud mitmed saunad ja liitnud maa mõisaga. Milling tabanud kord saunamehe, kes olnud hilinenud päevade tegemisega ja hakkanud saunameest peksma. Viimase naine läinud oma mehele appi ja peksnud härrat rehaga. Milling viinud naise mõisa keldrisse kinni, lasknud sauna lõhkuda ja vedada mõisa küttepuudeks, saunamehe vilja lasknud heinaajal niita ja vedada mõisa (Erde).
EKLA, f 199, m 40, 63/6 (III-4b) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)