Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Mõisa ja kÌla vahekord

Mõisa ja kÌla vahekord kujunes vÀga mitmesuguseks, olenedes peaasjalikult mõisnikust. Kus mõisnik oli omavolilisem ja Ìlekohtusem, seal muutusid vastastikused suhted halvaks nagu nÀiteks Varangu mõisas Paul Benckendorffi ajal. Viimane lammutanud terve Varangu kÌla, peremehed aetud kohtadest vÀlja ja uut maad antud ainult Ìksikuile metsaveerde (Matiisen). Mõnel pool kujunenud vahekord võrdlemisi sõbralikuks, kus mõisnik oskas võita vÀikeste sõpruseavalduste kaudu lihtsameelse talupoja sÌdame. Nii mÀletatakse Liigvallas Schillingit kui head hÀrrat; viimane annud nÀlja ajal talupoegadele magasist vilja, proua annud mõisateenijate lastele kompvekke jne (Liisa Lodi).
Suureks vastastikuse sõpruse pÌhaks kujunend harilikult mõisas peetavad talgud. Nii peetud Kapu mõisas talguid igal aastal 2 nÀd[alat] peale mihklipÀeva. Selleks puhuks tapetud kaks vanat lehma ja muretsetud õlut ning viina nii palju kui rahvas ihkanud. Torupilli saatel tantsitud mõisaÀÀrberi ees. TÌdrukud olnud lahtiste juukstega ja triibuliseis seelikuis. Mõisa hÀrrased vaadanud rõdult, pildunud inimeste sekka maiustusi ja naernud nende rÌselemise Ìle. Samal puhul kaubelnud mõis ka omale sulaseid ja tÌdrukuid (Pajopuu).
Juhuseil aga, kus mõisnik olnud saamatu, majapidamises võhik, kasutanud kÌlamehed silmapilk olukorda, et hÀrrat narrida ja naeruvÀÀristada. Sellisena mÀletatakse Vao mõisa omanikku Brevernit. Viimase nimega on seotud lõpmata palju anekdoote, kuidas mõisnikku on tehtud narriks ning kuidas talupojad ja teomehed on endid pÀÀstnud. Nii olevat mõisa kokk teinud hÀrrale selgeks, et vÀrskelt vÀetatud põllul kasvand nisu ei kõlbavat sakstele söögiks, kuna lõhnavat sõnniku jÀrele. HÀrra uskunud seda ja lasknud aastase nisusaagi jagada mõisa perele ning kÌlameestele (K. Breiberg).
Samuti kui mõisnik vaatas peremeestele Ìlevalt alla, vaadanud ka mõisainimesed kÌlainimestele. Mõisamehi pole võetud sõduriks, nende eest kostnud igal juhul mõis ja nad olnud Ìldse eesõigustatud seisukorras. SellepÀrast olnud talutöölise suurem eesmÀrk mõisatööliseks saamine (M. Eltermann).
Talupoegade kohtlemine mõisas olnud vÀga mitmesugune, olenedes hÀrrast. Varangul olnud Paul v. Benckendorff vÀga kuri. Sagedasti saadud peksa kÃŒsimata, kas inimene sÌÌdlane või sÌÌtu. Peksa saanud kõik – nii tÃŒdrukud, naised kui ka mehed (Matiisen). Liigvalla hÀrra Hermann v. Benckendorff olnud võrdlemisi sõbralik. Ta pole sallinud, et kubjad ta inimesi halvasti kohtlevad ja sõimanud kubja lÀbi kui see alati kannud keppi kaasas. Lõpuks ajanudki kurja kubja mõisast Àra (Viidas). Udeva mõisa omanik vana Knorring olnud hea hÀrra ja keelanud alati talumeest: „Ära võta mÃŒts Àra, minu on muidugi ÃŒks suur hÀrra.“ (Erde).
Umbes 60 a. tagasi olnud Udeva mõisa rentnikuks keegi Milling, rahvasuus nimetatud hulluks Millingiks. See kohelnud talupoegi ja saunikuid vÀga halvasti. Lõhkunud mitmed saunad ja liitnud maa mõisaga. Milling tabanud kord saunamehe, kes olnud hilinenud pÀevade tegemisega ja hakkanud saunameest peksma. Viimase naine lÀinud oma mehele appi ja peksnud hÀrrat rehaga. Milling viinud naise mõisa keldrisse kinni, lasknud sauna lõhkuda ja vedada mõisa kÌttepuudeks, saunamehe vilja lasknud heinaajal niita ja vedada mõisa (Erde).
EKLA, f 199, m 40, 63/6 (III-4b) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)