Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Raharendi ja taludeostu aeg

Ärvita mõisale kuuluvas Kalitsa külas alganud kohtade müümine umbes 35 a. tagasi. (Kuid Ärvita kogukonna täis- ja volikogu protokollidest selgub, et 1869. a. oli Ärvita kogukonnas juba 5 pärisomanikku ja 48 rentnikku.)
Alguses maksetud iga talu pealt 100 rbl sisse ja iga aasta tulnud 100 rbl tasuda. Enne kohtade müümist kestnud pikemat aega segarendi aeg. Raha pole kellelgi olnud nii palju, et oleks saanud terve rendi rahas tasuda, vähemalt pool renti jäänud tasuda orjuse kaudu. Peremees pidanud mõisas lõikama 2 tülpa rukkid, 2 tülpa suivilja; 2 vakamaad olnud sõnnikut vedada ja peale selle heina- ning kartulivõtmise päevad. Siiski toonud rendiaeg palju kergendust, orjus jäänud vähemaks ja peremehel jäänud rohkem aega oma majapidamise eest hoolitsemiseks (P. Jakobs).
Väinjärve mõisale kuuluvas Visusti külas alganud kohtade müümine umbes 1875.–80. [aasta] ümber. Esialgu jõudnud ainult üksikud kohte päriseks osta, kuna suurem osa pidanud edasi orjama. Kui hiljem kohtade ostmine tehtud sunduslikuks (umbes 50 a. tagasi), pidanud paljud peremehed lahkuma, kuna pole suutnud kohte omandada. Algul maksetud sisse nii palju kui keegi jõudnud ( mõni isegi 3 rbl). (Stärk).
Aruküla mõisa päralt olevas Merja külas alganud raharent umbes 36 a. tagasi. Enne seda olnud segarent, osa tasutud rahaga, osa teopäevadega. Rahas maksetud 70 rbl aastas. Sellele lisaks olnud 1,5 tiinu rukk[e]id lõigata, 1,5 tiinu otre ja samapalju kaeru kokku panna, 16 kartulivõtmise päeva teha, 15 vooripäeva ja 6 heinapäeva. Kuid sellegi raha kokku saamine sünnitand väga palju raskusi. Peremehed olnud sunnitud loomi müüma, rukkid müüdud kohe peale peksmist, samal ajal lõigatud kaer toorelt ja müüdud. Raharent puhtal kujul kestnud ainult 6 aastat. Umbes 1900. a. ümber alles hakatud kohte müüma (M. Eltermann).
Udeva mõisale kuuluvas Abaja külas alganud raharendi aeg 1877. aastal. Kuid suurem osa rendist tasutud siiski teoga, kuna raha olnud väga vähe. Rahas maksetud 110 rbl aastas; peale selle olnud veel 1,5 tülpa rukk[e]id lõigata, 1,5 tülpa suivilja kokku panna, 6 kartulivõtmise päeva, 6 heinapäeva, 1 lambaniidupäev, 12 teevooripäeva ja 6 vakamaad sõnnikut vedada. Et tarvilist raha rendi jaoks saada, olnud peremehed sunnitud müüma loomi ja mõnikord isegi riideid.
1884. a. hakand Udeva mõis talusid müüma. Esialgu jõudnud osta ainult üksikud, alles peale 90dat aastat arenenud ostmine kiiremini. Kohad ostetud panga abil ja tasutud 55 a. jooksul (Erde).
Umbes 78–80 a. tagasi olnud Liigvallas kohtade planeerimine – alganud rendiaeg. Osa rendist maksetud rahas, osa tasutud teoga. Kohte müüma hakatud Liigvallas alles 40 a. tagasi, parun Schillingi ajal. Suuremalt jaolt olnud ostjad oma valla inimesed, ainult üksikud vaesemad, kes pole jõudnud kohte omandada, läinud Liigvallast ära. Mõned neist läinud isegi Venemaale (Viidas).
Varangul alganud raharendi aeg 62 a. tagasi. Ainult üksikud suutnud tasuda renti rahas, suurem osa teinud teopäivi juurde. Olnud teha sõnnikuveo-, kartulivõtmise, rukkilõikamise, suivilja kogumise ja heinapäevad. Raha olnud inimestel väga vähe. Et renti tasuda, oldud tihti sunnitud vilja ja loomi ära müüma. Rukis müüdud kohe peale lõikust ja müüdud; hiljem aetud oma perega ükskõik kuidas läbi (Matiisen).
Kohtade ostmine alganud Varangul 40 aasta eest. Härra müünud kohad, kellele tahtis, ja ei olevat eelistanud endiseid peremehi. Mitmed aetud kohtadest välja ja need rännand Venemaale (Matiisen).
Kapus hakatud kohte müüma 1880. a. ümber. Esialgu tulnud 100 rubla sisse maksta. Mitmed endised peremehed lahkunud kohtadelt, kuna pole nõuetavat summat olnud maksta. Nende asemele tulnud Viljandimaalt inimesed ja ostnud kohad (Selter). Rammal alganud raharendi aeg 1888. a. ja kestnud 5 a. 1893. a. hakatud kohte müüma (Prits).
Ainuke mõis Koeru kihelkonnas, kus talusid üldse ei ole müüdud, on Vao mõis Väinjärve vallas. Mõisaomanik Brevern ei ole sallind pärisperemehi, kuna need tahtvat olla sama tähtsad kui mõisnikki. Nii jäänudki Vao küla talud raharendile. 1921. a. mõisa võõrandamisega läks ka küla riigile ja endiseist mõisarentnikest said riigirentnikud (W. Breiberg).
EKLA, f 199, m 40, 70/4 (III-4c) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)