Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Töö- ja elatamisvõimalused

Peasissetulekuallikaks on olnud Koeru kihelkonnas põllutöö ja karjakasvatamine, kuna muud tööharud (puutöö, kodukäsitöö, metsatööd) omavad teisejärgu[lise] tähtsuse.
Teoorjuse ajal viidud ained turule väga vähe, harilikult ei olevat jatkunud oma perekonnalegi ülespidamiseks. Turule viidud sigu, võid ja vähemal arvul ka villu. Turule käidud Tallinna, kuhu on maad 100 km ümber.Võid hõõrutud kausis või valmistatud pudelis; enne kogutud mitme nädala saak, kui olnud midagi turule viia. Suvel läinud või sagedasti kibedaks ja turul olnud raske seda ära müüa. Turul käidud ainult paar-kolm korda aastas, ning talu aastane sissetulek olnud mõnekümne rubla ümber. Põllupidamises olnud tarvitamisel kolmepõllusüsteem, mis ei ole võimaldand korralikku põlluharimist. Teiseks jäänud põllud lahjaks karja vähesuse tõttu (Matiisen).
Sajandi lõpupoole hakatakse kasvatama suuremal arvul kartulaid ja teravilja, mida müüakse viinavabrikuisse. Teraviljadest olnud esikohal rukis ning oder. Kartuli- ning teraviljakasvatamisele olid mõisnikud läinud juba varem ja talupojad leiavad selles head eeskuju (Eltermann). Põllupidamisele hakatakse suuremat tähelepanu pöörama ja püütakse kõigiti põllukultuuri tõsta, kirjutatakse sellest ajakirjanduses, tekivad põllumeeste seltsid.
1897. a. asutatakse Koeru Põllumeeste Selts. Asutajaiks olnud mõisnikud Harpe ja Schilling ning talupidajaist Villem Viitmann, Villem Breiberg, Jaan Tomson ja vallasekretär Bach. Ümberkaudsed mõisnikud tulnud peaaegu kõik kaasa. Selts korraldanud koosolekuid ja näitusi. Koosolekuil arutatud põllumajandusse puutuvaid küsimusi; olnud seatud ülesse küsimusekast, kuhu igaüks võis panna küsimuse, mis teda huvitas. Järgmiseks koosolekuks võetud küsimused välja ja avatud nende puhul läbirääkimised. Selts korraldand iga aasta põllumajanduse ja kodutöö näitusi, mis olnud ümbruskonnal väga kuulsad. Selts tegutsend 4 a. intensiivselt, siis alganud lagunemine. Põhjuseks olnud ainelised puudujäägid, mida toonud näitused. Eriti suured puudujäägid olnud viimase näitusega 1900. a. Mõisnikud tasund seltsi võlad ja selts likvideeritud 1905. aastal (V. Breiberg).
Aastasaja vahetusel siirdund mõisnikud teraviljakasvatamiselt piimakarja pidamisele. Põhjuseks olnud teraviljahindade langemine. Ühtlasi nõudnud vähegi tasuv teraviljakasvatamine korralikumat väetamist ning viimane iseenesest viinud loomadepidamisele. 3-väljasüsteemi asemele võetakse tarvitusele 5–6-väljasüsteemid ja hakatakse kasvatama karja, et saada sõnnikut põllu rammutamiseks. Käesoleva sajandi esimesel kümnel asutavad mõisnikud piimatalitusi (näit Aruküla), kuhu varsti ka küla peremehed hakkavad viima piima, eriti küll ainult üksikud, hiljem aga suuremal arvul. 1913. a. tekis esimene peremeeste asutatud ühispiimatalitus Koeru. Asutajaiks olid V. Breiberg, V. Viitmann, Karl Kiiser, J. Sõster, Mägi jne. Kuni okupatsioonini tegutsesid piimakarja kasvatamisega siiski ainult ärksamad peremehed, kuna vähemalt pooled külaelanikud hoidusid tagasi ja tarvitasid karjasaadusi ainult koduses majapidamises. Okupatsiooni ajal oli muude rekvisitsiooni seas ka nõue, et iga talu pidi viima teatud hulga piima piimatalitusse. Sellega sunniti ka kõige mahajäänumadki talud piimakarja kasvatamisele, mis nüüd on kujunend eranditult iga talu peatuluallikaks (V. Breiberg). Teisel kohal on püsinud igasugused kodused käsitööd. Siin valmistatakse peamiselt oma tarbeks, vähesel määral ka turule. Juba päris- ja teoorjuse ajal kedranud perenaised mõisa ja kudunud kangaid. Kui mõis enam ei tarvitanud talus koetud riideid, valmistatud riideid veel ainult oma tarbeks. Samuti valmistatud igasugused tarbeasjad, reed, vankrid jne kodus. Teatud määral annud sissetulekut ka metsatööd; väiksemad talud, kus tööjõudu üleliia olnud, sunnitud talvel teenima puulõikamisega ja puuvedamisega (J. Söörd).
EKLA, f 199, m 40, 74/8 (III-4d)< Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)