Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Majanduslik seisukord

Teoorjuse ajal olnud rahva majanduslik seisukord äärmiselt raske. Kuna talupoeg mitmesuguste kohustustega mõisa ja kiriku vastu oli koormatud, jäänud tal oma majapidamise eest hoolitsemiseks väga vähe jõudu üle. Kuna talupoeg pidi läbi aasta pidama mõisas töömehe ühes hobusega ja suvel tüdruku ka andma ning neile palka maksma, ei ole ta suutnud oma tööle enam palgata ühtegi inimest. Peale teomehe ja vaimu oli talumehel veel abiorjus: kiiremal tööajal võis mõisnik nõuda talust veel inimesi lisaks. Nii juhtund, et talumehe rukis pudenend sel ajal, kui ta lõikas mõisa vilju. Selle tõttu vaevlenud talumees alalises puuduses. Leiba olnud vähe ja seda antud jaopärast. Leivale sõtkutud haganaid sekka, et rohkem jatkuks. Haganad olnud aga kasteheinaseemneid täis ja need torkind igemeisse ning inimeste suid tulnud puhastada nagu hobuste suid. Lapsed nutnud, kui leiba söönd, nii terav olnud see (Pajopuu).
Mõnel pool sõtkutud leiba tehes ühte leiva otsa haganaid, teine pool leivast olnud puhtamast jahust. Haganatega leib antud sulaseile ja tüdrukuile, kuna puhta leiva söönud peremees ja perenaine ise (Mari Randelberg). Haganane leib olnud nii pude, et pole saadud ahjust välja võtta ega nüri noaga lõigata (Viidas).
Peale leiva tarvitatud toiduaineina silku, liha, võid, kapsaid, ube, herneid. Liha ja võid saanud näha väga harva; seda pandud kaasa teomehele ja vaimule, kuna härra nõudnud, et neil oleks korralik toit, sest muidu jäävat töölised nõrgaks (M. Sakkol). Mõisas olnud teomehel kaasas haganane leib, karpides külm kapsa- või kartulipuder, harva või ehk liha ja lähkris kaljaga segatud piim (Tiidemann). Kodus söödud tihti nõgese-, naadi- ja ohakasuppi. Kartulaid algul olnud vähe, kuid 80dail aastail kasvatatud juba rohkemal määral. Kartulikasvatamisega kadund ka nälg (A. Holm). Kui sellele lisaks tulnud veel ikalduse aasta, siis olnud nälg möödapääsematu (Viidas).
Sama viletsad kui talupoja toitmisolud, olnud ka talupoja elamud. Elatud suitsutares, kuhu talvel toodud veel külma eest varjule nõrgemad koduloomad, kanad, põrsad ja vasikad. Akent ei ole olnud, ainult pilust tulnud valgus. Tare olnud maani suitsu täis, kuid pole tohtind ust avada, sest suitsuga läinud välja ka soojus (L. Tuisk) Voodeid pole olnud; tare seina külge tehtud laudadest koikud, nendesse pandud pikki hõlgi ja magamiseks võetud kasukas peale. Alles 80dail aastail hakatud üksikuis taludes ehitama suitsutoa otsa kambreid. Alguses elatud neis ainult suveti, kuna talvel tarvitatud aida ja sahvri asemel kraami hoiukohaks (A. Holm).
Kui kambreid ehitatud, läinud ainult pererahvas sinna elama, kuna teenijad pidand endistviisi suitsutares asuma (Stärk).
Üldist majanduslist seisukorda halvendand suurel määral ka kõrtside rohkus. Pea igas külas olnud kõrts ja mida kehvem olnud inimese seisukord, seda kergemini hakand jooma. Ning mõis ainult hoolitsend selle eest, et kõrts oleks igaühe õueväravas (Eltermann).
Talvel kantud omakoetud villaseid vammuseid ja jalas raagnahkseid pastlaid; suvel kannud naised pikki linaseid või takuseid särke, millele olnud seotud kirju vöö. Mehed kannud suvel linaseid riideid ja jalas viiske (M. Breiberg).
EKLA, f 199, m 40, 78/81 (III-4e) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)