Suusõnaline traditsioon - Kirik ja usulised liikumised

Vanemad, süstemaatilisemad teated Koeru kirikuelu kohta ulatuvad kuni 1726. a., mil peale kirikumõisa põlemise ja kirikuraamatute hukkumise hakati uuesti teateid koguma ja kroonikat kirjutama. Vanemast ajast on säilind vaid katkendlised teated, mida on püüdnud täiendada pastor Haller (1892–1920) ja praegune õpetaja Hermann Ederberg.
Esimese pastorina nimetab kroonika 1637. a. Johann Hinckelmanni, kes oli ühtlasi Koeru ja Järva-Jaani koguduste peal. Hinckelmann elas Järva-Jaanis, Koeru oli vaid Järva-Jaani filiaal. Hinckelmannile järgnesid:
2. Simon Scheuter
3. Christianus Calixtus
4. Arnold von Husen, kuni 1710. a. Huseni oli ametisse nimetanud Rootsi kuningas.
5. Johann Abraham Winckler sai 1711 a. Koeru õpetajaks, Karl XII nimetatud. Winckleri vend Reinhold nimetati Järva-Jaani pastoriks ning seega sai Koeru kirik iseseisvaks. Koeru õpetaja Winckler suri 1743. a. Winckler on esimesena kogund teateid ja teinud märkusi Koeru kiriku ajaloo kohta.
6. Hermann Levin Schmidt, Lübeckist 1743–1768.
7. David Christoph Schnabell, Liivimaalt 1768–1769.
8. Christoph Friedrich Mickwitz 1769–1801.
9. Dr. theol. Dietrich Georg Mickwitz, eelmise poeg 1801–1846. Mickwitz tegi esimesena katset kiriku kroonika kirjutamisega, tema tehtud märkused ulatuvad kuni 1841. a. 1836. a. harutas kiriku konvent, kuhu olid kutsutud ka talupojad-vöörmündrid, koolide korraldamise küsimust. Siin leiduvad ka esimesed teated kihelkonna kooliolude kohta.
10. Ferdinand Heinrich Hoffmann 1846–1891. Kuid peale Hoffmanni surma tekib Koerus uue õpetaja valimise puhul väga ägedaloomuline kirikutüli, kus vaenuliste pooltena seisid üksteise vastas mõisnikud ja talupojad. Hoffmann oli rahva seas võitnud väga suure poolehoiu oma häätahtlikkuse ja sõbralikkusega.
Peale Hoffmanni surma täitis õpetajakohuseid Hoffmanni väimees O. Tomberg. Ka viimane oli rahva poolt lugupeetud ja rahvas oleks heameelega tahtnud valida Tombergi õpetajaks. Teisena talupoegadele meeldiva isikuna kandideeris õpetaja kohale Konstantin Thomson. Mõisnikkude kandidaadiks oli Woldemar Schultz. Kuna kiriku konvendis olid kohalikud mõisnikud, kasutasid nad oma võimu ning valisid Schultzi Koeru õpetajaks. Konsistoorium kinnitas valimise ja ametisse õnnistamise päevaks määrati 15. märts. Mõnede teadete järgi ei olla talupoegadel olnud Schultzi vastu midagi, kuid neid är[r]itanud mõisnikkude omavoli valimistel, kuna rahvast ei lastud mõisnikkude hulka valima (Kilkson). Teisest küljest tundund Schultz, kes rääkis väga halvasti eesti keelt, liig sakslasena.
Juba enne Schultzi valimist olid valla vöörmündrid (Vaolt Abram Piilberg) käinud Peetris praost Rinne juures palumas, et Schultzi ei määrataks õpetajaks. Kuuldavasti esitatud palvekiri Eestimaa kubernerile, kus palutud Koeru õpetajaks määrata Thomsoni. Kuna need talupoegade sammud ei andnud mingisuguseid tagajärgi ja Schultz ikkagi nimetati Koeru õpetajaks, muutus rahvas sõjakaks ja otsustati jõuga takistada Schultzi ametisse õnnistamist. Nähtavasti oli mõisnikkudel teada talupoegadel keskel valitsev ärev meeleolu ja sellepärast oli politseiülema abile parun Aleksander Wredele tehtud ülesandeks 15. märtsiks tuua kiriku juurde urädnikud korda pidama. 15. märtsiks oli Koeru kiriku juurde kogund palju rahvast. Juba Schultzi ja kõrgete külaliste – superintendent Hörschelmann, praost Rinne, mõned parunid, politseiülem[a] abi oli ja urädnikud – kirikusse minekul tekkind kiriku ees rüselemine, kus üks naine Juula Kluust tõmband Schultzil lipsu eest ära. Politsei püüdnud naist kinni võtta, kuid üldises segaduses põgenend naine. Urädnikute ja rahva vahel tekkind rüselemine, kus tahetud urädnikult mõõka ära võtta.
Suurte härrade kirikusse jõudes alatud jumalateenistust lauluga „Mis vihameeste kari võib teha minule“. See är[r]itand rahvast veel enam ning juba kostnud hüüded: „Schultz välja!“ Kui aga laulu lõppedes superintendent alanud talitust sõnadega: „Isa anna neile andeks, sest nemad ei tea, mida nad teevad,“ kostnud rahva seast hüüd: „Ah teie ainult teate, mis te teete!“ ning karjutud: „Schultz välja!“ Kirikus tekkind üldine rüselemine ja tungimine, politsei pole suutnud rahvast altarist eemal hoida, kus asund Schultz, superintendent, Rinne ja mõisnikud. Viimased põgenend käärkambri ukse kaudu kirikumõisa varjule. Kuid ka rahvas lahkus kirikust ja kogunes kirikumõisa ette. Politsei püüdnud tabada suuremaid lärmitsejaid kirikus ja vangistanudki ühe noore poisi (Kilkson). Teiste teadete järgi vangistand urjädnik naise, kes õpetaja lipsu ära tõmbas (Erde). Selle peale tungind rahvas urädnik Reinfeldti kallale, tahtes talt kiskuda mõõga. Urädnik pääsend rahva käest lastes revolvrist paugu õhku. See är[r]itanud rahvast veel suuremale pealetungimisele. Politseiülemat Wredet ja urädnikuid pillutud kividega ning tühjade pudelitega. Viimaks õnnestund vihasel rahval saada urädnik Reinfeldt oma meelevalla alla, tõmmatud ta pikali ning hakatud peksma. Politseiülem ja teised urädnikud läinud Reinfeldtile abiks, kuid rahvas tungind ka nende kallale. Wredelt kisutud mõõk ja revolver ära ja visatud rahva sekka. Politseinikkudelt kisutud ära pagunid, rebitud lõhki riided ja vaevu pääsend nad kirikumõisa varjule. Kuid rahvas ähvardanud tungida ka kirikumõisa peale, kus olid varjul nende vihaalused. Siis tulnud välja kirikumõisa trepile Vao mõisa valitseja Hoffmann (pastor Hoffmanni poeg) ühes naisega ja teatand, et Schultz astub ametist ära. Rahvas karjund Hoffmannile hurraa! ja rahunedes läinud laiali. Rahva arvates jäänud Hoffmanni vaheleastumise tõttu suuremad löömised ära, sest muidu oleks vihane rahvahulk murdnud kirikumõisa sisse. Pastor Hoffmanni pojana olnud valitseja Hoffmann rahvale sümpaatne ja ta ilmumine rahustand meeli (W. Breiberg). Järgmistel päevadel algas sündmuse kohta uurimine. Vangistatud 6 inimest, nende hulgas ka Schultzi lipsu tõmbaja Juula Kluust ja teised, keda süüdistati politsei peksmises. Nende hulgas olnud ka 17-aastane poiss Krustam. Viimane pole rahva teadete järele muud teinud, kui uhkustand: “Küll ma neile andsin!“ Kolm kaebealust mõistetud kinni mõneks kuuks. Juula Kluust ja kaks teist mõistetud süütõenduse puudusel õigeks. Koeru kirik jäänud suletuks märtsikuust kuni maini. Siis määras konsistoorium õpetajaks Adolf von Halleri. 17. mail õnnistati Haller ametisse ja kirik vabastati vandest. Kuna Haller oli määratud samuti ilma rahva arvamist küsimata ning et meeled veel polnud rahunend, toodi tema ametisse õnnistamise päeval jällegi politsei kohale ning kirikus seati talitajad rivisse. Enne kirikusse minekut nõutud rahvalt tunnistus, et ta on pattu teinud. Ainult mõned vanad naised jaatand seda, kuid üldiselt on rahvas vihane olnud.
Adolf von Haller oli täiesti mõisnikkude-meelne ja ei osand ega tahtnudki võita rahva usaldust. Vaenulik meeleolu õpetaja ja rahva vahel jäi püsima. Haller oli ühtlasi ilmaliku hariduse ja seltskonnategevuse vastane ja püüdis takistada talurahva keskel kasvavat nõuet avaramate haridusliste võimaluste järgi. Ta noomind kantslist peremehi, kes panid oma pojad põllutöökooli. Koeru asutatud haridusseltsiga ja kooliga asus Haller kogu aeg opositsioonis. Kõik see ainult aitas süvendada vaenu ja eemaldada rahvast kirikust (W. Breiberg).
Usulised liikumised Koeru kihelkonnas on olnud võrdlemisi väikesed, kui mitte arvestada prohvet Maltsveti tegevuse tõttu tekkind liikumist.
Veneusulisi on Koeru kihelkonnas vaid üksikud perekonnad, peamiselt kihelkonna põhjapoolses osas, naaberkihelkonna Järva-Jaani mõjul, kus veneusuliste kihutustöö olnud elavam ning kus asutati isegi veneusu kirik. Veneusuliste kihutustööd Koeru kihelkonnas ei mäletata ja arvatavasti ei ole seda olnudki. Üksikuil vene usku minejail olnud põhjuseks, et mainitud usk annud teatud kergendusi, pole olnud vaja saata lapsi kooli (Pajopuu), vabastus kirikumaksudest (Juhan Tamm) ja mõisakohustustest. Vene usku minejaile lubatud maad.
Vennastekogudusi Koeru kihelkonnas pole olnud, nendest ei tea rääkida rahvas ega leidu nende kohta mingisuguseid teateid kirikukroonikas.
Adventiste ja baptiste oli kihelkonnas vähe kuni 1925. a. Viimasel ajal on lahkusuliste liikumine võtnud intensiivsema kuju. Pea igas vallas on jutlustajad ja peetakse sagedasti koosolekuid.
Suurema ulatuse omandas kirjeldatavas kihelkonnas möödund sajandi 70–80dais aastais prohvet Maltsveti kaudu esilekutsutud liikumine.
Maltsvet olnud Väinjärve vallas, Norra mõisa ligidal Ostriku vesiveskis möldriks (Oskar Hõlpus). Hiljem lahkund Maltsvet Ostrikult ja asunud elama Paide, ostes sinna väikese maja (W. Breiberg).
Maltsvet kuulutand ette tulevikusündmusi, rääkides Vene riigi langemisest ja tsaari kukutamisest. Kutsund üles rahvast maha jätma varandust ja minema tõotatud maale, kus kõik elavad muretult ja külluses (Vanker). Teiste teadete järgi lubanud ta rahvast viia taeva, käskind oodata valget pilve, kes nad võtab kaasa (Holm). Nii kujunendki liikumine mitmeilmeliseks, ühed rännanud otsekohe Venemaale (Krimmi), realiseerides varanduse, teised läinud prohvetiga Tallinna Lasnamäele valget laeva ootama, kolmandad jätnud igapäevased tööd seisma ja oodand kodus valget pilve, mis neid pidand viima tõotatud maale.
Maltsvetlased kannud lihtsaid halle rüüsid, mis ulatand maani. Juukseid kannud nad lahtiselt. Maltsvetlased käinud küll kirikus, kuid nad ei ole põlvitand kogudusega ühes, vaid jäänud palve ajalgi püsti seisma.
Maltsveti Ostriku veskil möldriks olles olnud huvi ümbruskonnas ta usu vastu väga elav. Veskis käinud iga päev sadandete viisi inimesi ülesse kirjutamas. Maltsvet pole üksi kirjutamisega enam valmis jõudnud, pidand selle jaoks võtma eriti kirjutaja. Inimese pealt võetud 30 kop teekuludeks tõotatud maale viimisel. Kuid lõpuks pole inimesed jõudnud äraviijaid oodata, läinud rahutuks ja hakanud raha tagasi nõudma. Maltsvet kaevatud kohtusse. Käidud Tallinnas kohtus. Jutustaja käinud kaasas Maltsveti kirjutaja hobusepoisina. Kohus mõistnud Maltsveti rahva petmises süüdi ja prohvet pandud mõneks nädalaks vangi. Kuid varsti Maltsvet vabanend ja jätkand jällegi endist tegevust (Jaan Vanker).
Vao külast läinud mitu perekonda Maltsveti usku (Vanker).
Vahu külas müünud mitu peremeest oma kohad ja varanduse ära ning läinud Maltsvetiga kaasa Lasnamäele valget laeva ootama. Mõned peremeestest tulnud hiljem tagasi, kuid osa jäänudki ära, rännanud arvatavasti Venemaale (Joosep Muusikus).
Väinjärve vallast Abaja külast realiseerind ainult üks peremees oma varanduse ning valmistund taevaminekuks. Kuid peremees pole jõudnud ei taeva ega Krimmi, vaid tulnud varsti Abajale tagasi, kus võtnud uue koha (Erde).
Eriti tugev oli liikumine kihelkonna põhjapoolses osas Metslas ja Rammal. Nii on Metsla ja Visusti külast väga palju inimesi rännand Maltsveti järel. Maltsvetlaste hulgas olnud nii peremehi kui ka vaeseid inimesi. Maltsvet levitand rahva hulgas väikesi raamatuid milles olnud ta ettekuulutused ja tõotused. Kuna aga Maltsvet pole saand inimesi kuhugi viia, hulkund need mööd ilma ringi, mõned tulnud kodukohta tagasi, teised rännanud Venemaale (Stärk).
Rammal olevat terve küla peale kolme perekonna Maltsveti juures käinud üles andmas. Osa elanikkudest läinud Lasnamäele, teised oodanud kodus valget pilve, mis neid taeva viiks. Kusagil talus istund terve perekond valget pilve oodates mitu päeva väljas haopinu otsas. Mõned perekonnad käinud paar aastat Maltsveti järel maad mööda ringi ning tulnud siiski lõpuks tagasi oma kodukohta (Randelberg).
Varangul ja Pikeveres olnud maltsvetlasi mitu perekonda. Käinud iga päev lahtiste juustega ja hallis rüüs. Kirikus seisnud püsti, kui teised põlvitand. Igal õhtul olnud ühised palvetunnid. Mõned perekonnad rändasid välja. Pikeverest läinud üks naine Maltsvetiga ühes, jättes maha mehe ja lapsed. Enamasti suundund väljarändajad Krimmi (Matiisen).
EKLA, f 199, m 40, 86/98 (III-6)< Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)