Asjalised mälestused - Isiklik tähelepanu

Paistab küll õigena, et mõis vanemate hulka kuulub. Sarnase mulje jätab ta oma võrdlemisi jämeda ja krobelise, vajunud ja pragunenud müüriga, massiivsete paest müüritud ümarsammastega ees ja tagatrepil ja õige keerulise süsteemiga kelder-ungastega, milles salakäike.
EKLA, f 199, m 44, 30 (II-C) < Paide-Anna khk. - Hilda Kõrge (1930)

Jutustaja teab, et isegi otsaehitusel, mis on ilmselt hilisem, on paar korda laed sisse langenud. Terve maja ümbrus olevat maa sees müüre täis.
(Mõisa ümber liigub palju muinasjutu ilmega traditsiooni.)
EKLA, f 199, m 44, 30 (II-C) < Paide-Anna khk., Mäo lstk. < Palamuse - Hilda Kõrge < prl Uus (1930)

Keegi vana teenija Miku Mäo mõisas surnud umbes 10 a. tagasi, 86 a. ümber vana, rääkinud et tema mälestuse ajal ehitatud mõisat kolm korda – tehtud uusi osi juure. Tee käinud mõisa paraadtrepi alt läbi (siinkohal jääb tee suhtes selgusetuks, kas see käis just trepi eest, mis tavaliselt tähendatakse sõnaga “all”, või tegelikult mingisuguse ehituse osa alt, nagu meie ajal seda võrdlemisi sageli esineb).
Jutustaja mäletab ka seda kui Mäost Paide viiv käik avatud olnud. Käik alganud ühe Mäo aida alt, suurvesi jooknud säält kevadel alla mis kolinal.
Mäo ümber liigub äärmiselt palju vaimujutte. Saksad on väga kartnud, elanud korra vaimude pärast lähedas karjamõisas. Paremini tuntud jutt on hallist daamist, die graue Frau.
See hall naine on üldiselt kardetud veel praegugi aramate poolt. Proua Grünewaldi võõrasisa isa on teda isiklikult näinud. Proua mälestuse järgi on selle nimi Helene Stackelberg, jutustaja mainis Klara Stackelbergi. Daam liikuvat hallis kahisevas siidis, olla teda kõnetatudki – tema käimise koht on peamiselt tuba, kus Mäo sakstel olnud hilisemal ajal raamatukogu. Kas ta ainult selles toas või ka mujal liigub, ei teata päris kindlasti, kuid üldisemalt on arvamine küll, et ta vähemalt selle toa ümbruses, mõisaosa alumisel korral liigub, mitmed ütlevad, et ainult raamatukoguruumis käivat. Kõnetamisel, miks ta käivat, vastanud ta, et hing ei saavat rahu. Küsitud, kes ta on, siis öelnud oma nime. Selle järgi on otsitud perekonna kroonikast, kas sarnane isik on kunagi elanud, ja leitudki, et on. Kroonikas olnud märgitud, et ta surnud sinises toas vägivaldset surma.
Siis oldud hädas sinise toa leidmisega, mõisas pole ühtegi sarnast olnud. Kunagi remondi või teatava ehitamise ajal leitud ühe massiivse kapi liigutamisel tükk sinist seina, mis vahepäälsel remondil on jäänud puutumata, see olnudki raamatukoguruum, kus vaim käib. Sel ajal olnud sääl vist mingi meeste kaardimängu ja joomise tuba või olnud see just selle kõrval.
Jutustaja ütleb, et tema maganud küll mõisa teises osas, alumisel korral, kuid mitte pole pimedas magada saanud – kohe tõmmatud tekk ära – isegi vist tuli kustutatud ära mõnikord.
EKLA, f 199, m 44, 31/2 (II-C) < Paide-Anna khk., Mäo < Purdi - Hilda Kõrge < Gustav Liiv, 62 a. (1930)

Jutte liigub veel teisigi, esitasin siin huvi pärast ühe, mis on väga tuntud. Imestamisväärne on nähe, et juttu mitmed kategooriliselt tõeks peavad. Mainisin siin, ära jättes ümbruskonna vähema silmaringiga isikuid, üht – prl Uut (jutustaja 69) –, kes on noor hästi haritud daam. Ta ei lase rääkidagi midagi kahtlustavat selle kohta. Mujal ta liigub päris vabalt ka pimedas, kuid Mäos ei lähe ta vaevalt hämaras üksi ust sulgema.
Vaimujuttudele annab hää soodustuse asjaolu, mis nähtavasti on tingitud mõisa ehitusest. Mina olin sääl küll väga vaiksel, soojal ja ilusal suveööl, kuid mõisal kõik imelikult naksub ja ragiseb – põrand, seinad, uksed, aknad ja kõik muu. Tormi ja muutliku ajaga on see vist mitu korda laiemaulatuslikum, mis võib jätta isegi jubeda mulje. Nähtavasti on põhjus mõisa temperatuurimuutuseist tingitud erisuguste ehitusmaterjalide – mitmesugune puu ja kivi – paisumise koefitsendi erinevusest, võib-olla vana ehituse vajumisest jm. Magasin küll ainukesena mõisa alumisel korral, paar tuba vaimu toast eemal, keegi tekki ei rebinud. Kartusest polnud küll lühikesel valgel suveööl juttugi, kuid nii palju nähtavasti mõjusid kuuldused, et hommikust ööd unes (millest küll esialgu aru ei saanud, kas unes või ilmsi, sest olin vaatamise otstarbeks magades istuli tõusnud) vaimude toa poolsele uksele ilmus hall udune kuju. Ma selle üle ei imestanud, sest kui ma üldse und näen, siis harilikult või vähemalt tihti sellest, mis eelmisel päeval teen ja kuulen – enamuses väheste lisanditega või muutustega päris möödunu kordamine – või selle, millele ainult mõeldud.
EKLA, f 199, m 44, 32/4 (II-C) < Paide-Anna khk. - Hilda Kõrge (1930)

Huvitava instruktsiooni andis prl Uus mulle magama heites, et kui ma ka halli daami nägevat, ei maksvat mul seda karta, ta olevat hää ja rahulik vaim, ei tegevat kellelegi halba. Teda isiklikult aga ehmatavat vaimu nägemine ja palub, et annaks jumal, et ta teda ei näeks. Ka kahtles ta, kas ta nii kaugele oma toast tuleb kui minu tuppa. Ülemisel korral ta kunagi ei käivat, prl elab üleval.
EKLA, f 199, m 44, 34 (II-C) < Paide-Anna khk., Mäo lstk. < Palamuse - Hilda Kõrge < prl Uus (1930)

Igal inimesel on oma teatud omapärased nõrkused – kuid muidu on prl väga arenenud, tark ja juba vanemate poolt haritud perekonnast.
EKLA, f 199, m 44, 34 (II-C) < Paide-Anna khk. - Hilda Kõrge (1930)

Jutustaja peab kõiki vaimujutte legendideks. Ta räägib küll, et tema võõrasisa isa rääkinud vaimudega, vehklenud sääljuures kätega, pomisenud, läinud higiseks, lapsed kartnud teda siis. Võõrasisa olnud Mäo eelviimane Stackelberg (omanik), üldse kolmas mõisa omanik tagasi (viimane oli jutustaja ise).
Mäo kohta soovitab jutustaja tutvuda Axel v. Gernetiga “Streit zwischen Weissenstein und Mexhof”.
EKLA, f 199, m 44, 34 (II-C) < Paide-Anna khk., Mäo lstk. < Mäo m. - Hilda Kõrge < Aleksandra Grünewald, 62 a. (1930)