Peetri kihelkonna topograafiast

Järva-Peetri kihelkond
(Järva-Peetriks nimetatakse kirikut kohapeal, sest on Eesti veel teisi Peetri kirikuid.)
Kihelkonna maapind on üldiselt suurimate mägede ja orgudeta – tasane. Kodasema ja Esna mõisatest ja Ammuta külast kuni Silmsi, Koigi ja Kareda mõisateni on ilus lage tasane ning Eestimaa kohta väga viljakas maa. Mitte ainult Järvamaal vaid üks viljakamaid maid kogu Eestis. Ainult kagu- ja loodepoolseis otsis on suuremad sood ja rabad. Loode pool kihelkonna nurgas, Peetri kirikust Öötla, Vodja, Mäo ja Palu mõisate vaheline maa on kaunis soine, paiguti tüma samblasoo ja raba. Siiski asub sääl ümber söödi heinamaa ala kuna keskel [on] viljatu soo. Kagu pool algavad sood juba Köisi ja Silmsi mõisate all, need laugevad Päinurme mõisa juures ühte Põltsamaa jõe rabadega ning ulatuvad kuni Virtsjärveni, katkestatuna ainult Põltsamaa linna juures. Suurem jõgi kihelkonnas on Põltsamaa jõgi, mis Päinurme mõisa juures on kihelkonna piiriks. Üks väiksem jõgi või ojake on Esna ja Vodja rabades, mis siirdub Paide alla. Järvesid ei ole ühtegi. Vanarahvas teab kõnelda, et kunagi on ulatanud järv Peetri kiriku alt Paide linnani, asendades kogu eelmainitud loodepoolse rabamaaala.
Traditsioonist või legendidest ei ole Peetri kihelkond rikas. Olgugi et kihelkonda kuni 1916. a. ei lõiganud ükski raudtee ega asunud ta lähedal linnu, on rahva vaba fantaasia nagu kuivanud. See tähendab, kultuur ei ole olnud rahvaluule tekkimisel takistuseks, vaid seda on vist masendanud looduslised tingimused: ühetasane, õieti monotoonselt mõjuv maapind. Veike-Kareda külast kõneldakse kui endisest lahingu platsist, kuid see teade on ammutatud kindlasti juba kirjandusest (Läti Hindreku Kroonikast).
EKLA, f 200, m 11:1, 1/2 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)