Teoorjus

Teoorjusest ei saa enam materjali igalt poolt, ainult üksikud vanemad inimesed mäletavad üleminekuaegu teoorjuselt sega- ja raharendile. Talude planeerimist, kruntimist ja ostu mäletatakse siiski veel palju.
Viiso mõisa järele Viiso külas kõneldakse, et enne maade kruntimist olid siin kandis nööripõllud, s.o lapisüsteem. Majad tervel külal olnud koos kusagil kopli serval ja põllud mitmel pool kaugel ringi. Juhtus tulekahi, siis põles maha kogu küla elamud. Viiso küla on niiviisi kaks korda maha põlenud vanal teoorjuse ajal. Ükskord kange kuuma suvepäevaga süütunud küla, enne kui mehed kaugelt mõisaväljalt koju jõudsid, ei olnud päästa enam midagi. Talude kruntimine viis laiale elamud.
Teorendina tegid küla nööripõllupidajad kõik ühtlase orjuse. Aastaläbi oli mõisas teomees hobusega ja vaim. Pääle selle pidi peremees tegema kaks külvipäeva, ühe tõu-, teise talivilja külviks. Tükkidena oli teha 1,5 postivahet (tülpa) rukist, 1 postivahe otra, 10 kartulinoppimise päeva, 10 heinapäeva, 10 rehepäeva. Pääle selle muid väiksemaid kohustusi ja vilja- ning viinavoorid Tallinna ja Narva. Viimasesse reis võttis üksinda 12 päeva.
Teomehe palk oli ajakohaselt madal. 1 tünder rukist, teine otri, kas siis kuub või kasukas vaheldumisi aastatega, 2 paari villaseid ja takuseid sokke nii palju kui ta kiskus. Ka toorest nahast pastlaid, nagu vajas. Heinal käies kanti hoopis viiske. Viimased tegid harilikult saunanaised vähese toidumoona eest.
Inimesi oli sel ajal talus õige rohkeste. Kui loeme kõik ülesse, saame ligi 20. 1 peremees, 1 perenaine, 1 teomees, 1 vaim, 1 kodune sulane, 1 kodune tüdruk. Teomees oli ka harilikult perekonnainimene – naine-lapsed. Teisel puhul võis olla sulane perekonnainimene ja siis pidi teomees olema üksik. Muidu poleks mahtunud inimesed kõik väikesesse suitsutarre. Pääle nimetatute võis olla talus veel hädiseid vanu eitesid ja taatisid. Siia võisid seltsida veel kolm küla mööda korda käivad karjased, sarvloomade, lammaste ja vasikate ning sigade jaoks.
Viiso-Vedruka külas Oti talus oli näiteks pererahval 7 last, teomehel 7 last. Need kaks perekonda juba 18 inimest. Lisame juure vallalised tüdruku (Tüdrukul ega vaimul väljaspool abielu ei võinud last olla. See oli kiriku vastu hirmus patt. Kui rehel pimedas mõni juhtus vaimu kobama ja kui see kaebas, siis aeti mehed ritta, liige väljas. Kellel membrum virile oli puhas, see viidi talli juurde ja anti parki.) ja sulase, tõi karjakord ka karjased majja – ongi üle 20 inimese pisikeses tares. Suvel saadi neid asetada mujale hoonetesse, kuid talveks kolisid nad kõik suitsutuppa. Küpse külmaga toodi lisaks veel lambatallesid, seapõrsaid ja äbarik vasikas. Kanade talvine elukorter oli ikka toas kongis. Siis oli nõgises tares küllalt kirju seltskond.
Lehmakarjane sai palka loomade pealt, keda ta karjatas. 1 külimit = 12 toopi lehma pealt rukist, härja või mullika pealt 1 matt = 6 toopi rukist. Enne jõulu käis veel talusid mööda ringi kogumas pühademoona. Siis pidi antama talle vilja, liha ja vorstirõngas, mis ulatas ümber pea karjasele. Lambakarjus sai, kui vasikad olid karjas, talust üldse 1,5 külimittu = 3 matti = 18 toopi rukkid. Ka tema käis ajamas pühademoona. Seakarjus sai samuti talu sigade eest 18 toopi rukist. Ka tema käis pühadeks moona saamas. Nii nad siis tulid enne pühi päev või kaks, kelgud järel ja ole lahke – anna!
EKLA, f 200, m 11:1, 61/3 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Tulid teha mõisa tükid, siis aeti kari eitesid saunadest kokku ja mindi mõisaväljale koristama vilja või noppima kartulaid. Rukis, kaer, oder – kõik lõigati sirbiga. Kus sa vikatit tahtsid näidata! Ja sellegi eest anti saunaeitedele viljamoona. Kõik pidi kannatama tolleaegne talu! Raha saadi väga vähe: rukis maksis 30 kop vakk.
EKLA, f 200, m 11:1, 63 < Peetri khk., Viisu-Vedruka k.– Rudolf Stokeby < Juhan Reinhold, 70 a. (1929)

Huuksi pool kuuleme söögimajandusest lähemalt. Päämise söögiaine kujutanud siiski silk. Isa toonud neid rannast kaks korda aastas: sügisel ja kevadel. Need vahetanud ta vilja vastu. Kiisku toodi rannast, neid küpsetati ja keedeti panniga. Suppe keedeti veidikese rasvaga hiigla pajatäied ja soendati ning söödi mitu päeva. Liha saadi ainult pühapäeva hommikul. See söödi enamasti voorides käimisel. Ka teomehele pisteti liha pisut kotti. Aast[as] tapeti ainult üks siga. Lehmi peeti 2–3, võid oli sugu rohkem. Ka mõned munad saadi, need müüdi enamasti maha 1,5 kop paar.
EKLA, f 200, m 11:1, 63 < Peetri khk., Tamsi k., Jaagu t. – Rudolf Stokeby < Mart Meeder, 81 a. (1929)

Kodasema pool kuuleme lähemalt mõisa teomehe elust:
ca 55 a. tagasi olin ma mõisa teomees s.o mõisa sulane Kodasema mõisas. Sain palka aastas 33 rubla ja süüa mõisa laual. Mõisa laual söök tähendab mõisa sulaste ja poiste ühist söömist perelauas. Siia kuulusid sulased kärneri-, talli-, sepa- jm poisid ning tüdrukud. Supilobi ja piima, muidugi kooritult, saime määramata arvul, kuid leiba anti jaopärast. Mehele nädalas 20 [naela] ja tüdrukule 18 [naela]. Silku mehele 6 [naela] tüdrukule 4 [naela] kuus. Pühapäev anti tükk loomaliha, öeldi olnud 1 [nael]. Sealiha sai ainult pühade aegu. Liha anti võimalikult halba. Korra keedetud suppi saksamaa lamba suitsetatud lihast. Oli nagu vana redu! Hambad ei hakanud peale ega maitsenud põrmugi, nagu tõrvatükki jäsi. See liha oli toodud Kuimetsa mõisast – Kodasemal omal saksamaa lambaid ei olnud. Esimesel korral viisime liha härra kirjutuslauale, ei söönud. Teisel korral viskasin mina oma osa laka otsele, kass sõi seda ja suri. Teine sulane Hans Auch sidus lihatüki paela otsa ja hakkas seda mööda mõisa õuet järel vedama, [hüüdes:] „Miðka, Miða!” Sellise jumalavilja pilamise eest viidi Hans kohtukulli ette. Hansule pidi antama kerepeale. Üks vana soldat Mihkel Tammik kuulanud ukse tagant käsku: „Hans, heida maha!” Ta tormas uksest sisse tõi Hansu kohtukulli eest ära, ei lasknud peksta. Asi läks nüüd Koiki hagreki [haagrehti] ette, kus Hans sai 30 hoopi ja Mihkel Tammik 1,5 a. vangi. Nii lõppes see liha söömine.
Leivaga tulime läbi, silku jätkus ainult 2 nädalaks, siis viruta soola.
Tüdrukud said ainult 12 rubla aastas. Vanad teomehed, eestegijad, kes niitsid 3 jala pikkuse vikatiga, millel reha peal, sai aast[as] 35 rubla. Pääle teomeeste olid moonamehed. Nad said palka 6 toopi = 1 matt rukist suvise ja 6 toopi = 1 matt otri talvise päeva eest, veidi heinamaad lehma pidamiseks ja vist 5 rubla raha.
EKLA, f 200, m 11:1, 64/5 < Peetri khk., Kodasema m. < Öötla – Rudolf Stokeby < Tõnu Tiklat, 74 a. (1929)

Niisamasugust kaupa kuuleme Esna mõisast umbes samal ajal.
EKLA, f 200, m 11:1, 65 < Peetri khk., Esna k., Koru t. < Esna m. – Rudolf Stokeby < Joosep Arme, 74 a. (1929)

Minu isa sai Esna mõisas moonamehena palka suvepäeva eest 1 matt rukist, talvepäeva eest 1 matt otri, umbes 1 vakamaa lehmaheinamaad, kütteks tarviduse järele haorisu. Hiljem lisaks ka 5–7 rubla raha. Korter, 1,5 [ruut]sülda suur moonatuba.
EKLA, f 200, m 11:1, 65 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Ammuta pool kuuleme härra arvamist teomehe toidu kohta. Korra tahtsid peremehed minna rannast silku tooma. Tee viis läbi Kuksema mõisa, sinna kuulus siis Ammuta küla, härra Schilling tulnud vastu ja kihutanud mehed koju tagasi: „Kui teil on teomehele panna sool-leib kotti, pole siis vaja randa sõita!” Mehed sõitsid randa öösel, et härra tagasi ei ajaks.
EKLA, f 200, m 11:1, 65 < Peetri khk., Ammuta k., Uuetoa-Lombi t. – Rudolf Stokeby < Kaarel Tauden, 70 a. (1929)

Halvemaid elutingimusi pidi olema küll Köisi mõisas, mis pärast seda kutsuti tühjaks maaks. Kord jooksnud üks teenija Köisist Tallinna, vana von Brevern tunnud ta sääl ära ja lasknud tagasi tuua ning panna jalapakku. S.o sepal raudati jala ümber jäme pakk, et ei saaks enam jalga lasta ja pandud ta siis sepale appi. Jalgpakuga komberdanud ta kaua aega. Viimaks löönud sepp paku lõhki – nii ei saa sa töötada! Siis jäänudki mees pakuta elama. Mehe nimi olnud Ado Reispass. Vald matnud ta viimaks omal kulul maha. Et mees kandis juba priinime, siis pidi see asi sündima igatahes XIX sajandi keskel. Kuidas võis mõisnik teda elukoha muutmisest takistada, jääb küsitavaks.
Köisi härral von Brevernil olnud hulga mõisaid, mõned oma ja mõned rendil. Kui ta sõitnud Koordist Köisi ja tahtnud kohelda mõnda oma peremeest, siis röökinud talu väravas: „Kas sina, lurjus, ei kuuleb minu kellasid!” Köisis oli tal üks venelane Kusmanoff, poolhullu meest valitsejaks. Oli hirmus paha sääl teenida. Kõik väänkaelad ja vastuhakkajad toodud mujalt mõisust Köisi opmann Kusmanoffi piitsutada. Sellest ka nimi
Tühimaa.
EKLA, f 200, m 11:1, 65/6 < Peetri khk., Esna al. < Köisi m. – Rudolf Stokeby < Kaarel Teemas, 66 a. (1929)

Teoorjuse lõppemine asetas mõisnikud uute olukordade ette, millega harjumine ja kohanemine tegi muret ja peavalu. Üks Müüsleri kooliõpetaja Ado Jaanus kord seletanud peremeestele, et 1863. a. visati teorangid varna, nüüd on peremeestel õigused suuremad ja elu kergem. Vana Schilling saanud kuulda, lasknud kooliõpetaja ametist lahti. Annud pärast siiski armulikult Kahala kõrtsimehe koha ja seletanud: „Ära minu teenijaid hakka ülesässitama!”
EKLA, f 200, m 11:1, 66 < Peetri khk., Müüsleri m. – Rudolf Stokeby < Jakob Jener, 70 a. (1929)