Rendiaeg - Saunakülad

Sel puhul püüame heita lähemalt pilku saunakülade oludesse. Koigi mõisa juures Sigapusma küla soosel tagamaal asub Kuusiku saunaküla või Sto[c]kholm. Vanal ajal jooksnud üks mees soldatisse võtmise (uuemas stiilis trumbrisse mineku) eest Rootsi, hoidnud end sääl teatud aja varjul, siis tulnud tagasi ja ehitanud sinna küla karjamaale sauna. Sauna nimetatakse tänaseni Rootsi saunaks.
Teise jutu järele käinud üks mees Rootsis Stockholmis kaebamas kuningale siinsete mõisnikkude pääle rahva kurnamises. Mõisnikud olid niisuguseid kaebajaid kiusanud ja karistanud. See kaebaja ei olevat ka enam mõisas muud tööd ega kohta saanud, kui ehitanud sinna sauna, ise juurides tüki kuusikuküngast üles. Sest saanud saunaküla Sto[c]kholmi nime. See lugu on võimalikult sündinud, küsitav ainult kuna ja mis motiividel.
Päris konkreetselt esitan ühe sauna tekkimisloo. Hans Grünthal, hüüdnimega Tisleri Hans (sünd. 1805, surnud 1888. a.) olnud kauemat aega Koigis puusepaks, siis olnud ta Laimetsa mõisas, mis kuulus Koigi härrale, Sopiveskil möldriks. Vanaks jäädes ei viitsinud või ei jõudnud enam mõisat orjata, siis ehitanud vend Jüri, kes oli Arjaka talus peremees, siia oma karjamaale vend Hansule sauna. Maad olid siis veel kruntimata. Saunas hakkas ta kogu ümbruskonnale tegema tisleritööd. Nii tekkinud neile küla nöörkarjamaadele terve rida saunu, paarikümne ümber, kes olid sõltuvad taludest, kelle maa peal nad asusid. Siit said peremehed häda ajal tööjõudu. Nende palk maksti vähese vilja, toiduainetega. Praegu on sääl umbes 15–20 sauna.
Pääle kohtade kruntimise said saunad mõisast sõltuvaks, sest maaala jäi mõisale. Ka mõisale tegid nad väikest teoorjuse kohustust, viimase mõisate püsimise ajani.
EKLA, f 200, m 11:1, 80/1 < Peetri khk., Sigapusma k.; Sigapusma k., Arjaka t. – Rudolf Stokeby < Johannes Past, 84. a.; Jüri Grünthal, 48 a. (1929)

Viisos jutustab saunade tekkimisest järgmist. Saunu soetasid vanaks jäänud peremehed ja teised vanaks jäänud talu- ja mõisatöölised vanal teoorjuse ajal. Kohtade kruntimisega pandi nende ehitamisele piir. Ostetud kohtadele lubati väga harva ehitada saunu. Nii nad elasid – eestkätt vanu teomehi, sulaseid, karjaseid, küllalt ka peremehi, kes ei jõudnud enam mingit alalist ülesannet enese peale võtta. Nad käisid kiirel tööajal peremehel abis tegema mõisatööd, aitasid ka peremehi kodus. Niisamuti talvel leidsid nad mingisuguseid ülesandeid talude juures: kedrasid, kudusid, „tegid sukavarrast”, toimetasid loomi ja hoidsid lapsi. Selle eest said nad talust vilja ja toidukraami. Omal neil maad oli vaid juurviljaaia jaoks. Pääle kohtade ostmise asusid mõned saunad ka peremehe krundil, kuid juba samasuguses tasuvahekorras, kui olid seda peremehed teoorjuse ajal mõisaga.
EKLA, f 200, m 11:1, 82 < Peetri khk., Viisu-Vedruka k.– Rudolf Stokeby < Juhan Reinhold, 70 a. (1929)