Taludeost

See on tähtis, kuid traditsioonis kaunis ebaselge peatükk. Sellega on igatahes ühenduses inimeste Balti sisemail rändamine kui ka laiale Venemaale kolimine. Jälgides talude ostu motiive ja kõrvalmõjusid, peab tunnistama, et Peetri kihelkonda on võrdlemisi palju rännanud inimesi Viljandimaalt Pilistvere, Põltsamaa, Kolga- ja Suure-Jaani kihelkondadest ning ostnud talud. Ühenduses talude ostu motiividega, vaatleme pealiskaudseltki talude ostuaega, nende hinda ja suurust vallaarhiivide järele.
Esna mõisa talud on ostetud 1872.–1882. a.
1873. a. on ostetud 3 talu.
1874. a. on ostetud 4 talu.
1882. a. on ostetud 24 talu.
Talude suurus on keskmiselt 28–32 tiinu. Pea kõik ühesugused. Põldu on 12–13 tiinu ja on maksnud 2 600–2 900 rubla. Seega ei ole 10-aastase aja järele talude hind kuigi palju tõusnud. Kohtade ost ei edenenud kuigi ladusalt. Nagu näeme, oli 1882. a[astaks] ostetud kõigest 7 talu. Põhjus oli muidugi suur majandusline kehvus ja ei olnud ka head usku talude ostmise asjasse. Sissemakstav summa ei tarvitsenud ollagi suur, ainult mõnisada rubla, kuid seegi oli saada raske. Mõis oli tugevasti koormatud võlgadega. Talude müügi puhul kantud võlasumma talude sissemaksu arvele ja nii saadi nad vähese sissemaksu summaga.
EKLA, f 200, m 11:1, 82/3 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Põllutulunduse uuele süsteemile minekuga jäi mõisal tööjõud väheks. Seitsmekümnete aastate lõpul tõstis mõisnik teorenti õige tuntavalt. See virgutas mehed talude ostmisele, kuid tõusid üles teisest küljest protsesse kõrgendatud teoorjuse vastu. Nii kulutanud üks peremees Jüri Viisel sellise protsessiga 500 rbl. Kaotas lõpul protsessi ja ka talu. Teised peremehed olid lubanud talle protsessi võidu puhul maksa, kuid see jäi saamata. Nüüd oli mehed sunnitud talusid ostma, kui nägid Viiseli õnnetut kohtuasja. Sellega oleks seletatav 1882. a. talude massiline ost. Talud ostsid vanad peremehed.
EKLA, f 200, m 11:1, 83 < Peetri khk., Esna k., Koru t. < Esna m. – Rudolf Stokeby < Joosep Arme, 74 a. (1929)

Tööjõu hankimiseks oli mõisnik kord toonud Peterburist sakslasi omale moonameesteks. Ta asetanud need küll priviligeeritud seisukorda, kui need ei ole kannatanud välja töövalu. Teinud metsas hagu (mida nad õieti ei osanud), kohvipudel rippunud lepa otsas. Viimaks viidud ta Peterburgi tagasi.
EKLA, f 200, m 11:1, 84 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby < Aliine Roosileht, 68 a. (1929)

Müüsleris on ostetud esimesed talud 1867. a. hinnaga 3 800 rbl – Virro ja Uuevälja. Teised 27 talu on ostetud aa[statel] 1884, 1892, 1895 ja 1896. 3 000 – 3 800 rublaga. Talude keskmine suurus 30–40 tiinu, põllumaad 13–15 tiinu. Traditsioon teab, et Müüsleri mehed olid vaesed ega jõudnud neist osta talusid kuigi palju. Mõisas teotses lähestikku 5 kõrtsi, sinna viidi kõik raha ja mõisast varastatud ning oma viljagi. Sellepärast tuli siia hulga Riiamaa mehi, ostsid koha ja vanad peremehed pidid jalga laskma.
EKLA, f 200, m 11:1, 84 < Peetri khk., Müüsleri k. – Rudolf Stokeby < Jaan Roos, 58 a. (1929)

Viiso mõisa talud on müüdud enamasti aa[statel] 1881–1886, kõik 44 talu. Nende üldsuurus on 28–35 tiinu, hind 3 000 – 3 600 rbl. Põllumaad 14–16 tiinu. Seega on põllumaad kogu suurusest ümarguselt 50 %, kuid Esna omist on nad ligi 25 % kallimad. Traditsioon teab, et Viiso mõisnik ei [andnud] talude müügil eesõigust, vaid [müüs sellele], kes enam maksis.
EKLA, f 200, m 11:1, 84 < Peetri khk., Viisu-Vedruka k.– Rudolf Stokeby < Juhan Reinhold, 70 a. (1929)

Sisseostu summat nõudis ta ka suuremat kui näiteks Esnas.
EKLA, f 200, m 11:1, 84 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Öötlas on talude enamus ostetud 1899. a. alles ja kallilt – 2 600 – 5 300 rublaga. Talude suurus on väga mitmesugune, põllumaad 10–13 tiinu ainult, kuna üldsuurus 23–47 tiinu. Seega sood-raba väga palju. Talud osteti oma vanade peremeeste poolt.
Vodja mõisas on talud müüdud suurem hulk 1883. a. Viimased talud 1903. a. Põllumaad 10–11 tiinu, üldsuurus 30–38 tiinu, hind 3 600 – 4 000 rubla. Need talud, kuigi põllumaa on hea, on võrdlemisi kallid.
Kodasemal Ämbra küla talud on esimesed müüdud 1866. a. odavamalt, suurem hulk 1894. a. juba palju kallimalt. Talude üldsuurus kuni 35 tiinu, põllumaad ainult 7–13 tiinu, hind 3 000 – 5 550 rbl.
Ammuta külas talud müüdud 1894.–99. a. Kohtade üldsuurus 10–30 tiinu, põllumaad ainult 8-12 tiinu. Põllumaad on ikka 2/3 osa 1/3 muu maa vastu. Hind 2 500–4 000 rbl. Põllupind on võrreldes teiste põhjaosa kihelkonna maadega halvem. Siin tõusid protsessid rentnikkude poolt, kes ise tallu hooneid ehitanud, nende väärtuse kinnimaksmises või koha hinnast allalaskmises. Keegi Tuisk olnud neil protsesside ajajaks. Kumbagi sihti ei saavutatud ja väljakolija rentnik jäi ilma oma ehitusvaevast, kui võõras talu ostis.
EKLA, f 200, m 11:1, 85 < Peetri khk., Ammuta k., Uuetoa-Lombi t. – Rudolf Stokeby < Kaarel Tauden, 70 a. (1929)

Koordi mõisa talud on väiksed ja ka odavad, keskmine suurus üldse 15–30 tiinu, põldu 7–15 tiinu, hind 1 300 – 1 600 rbl. On ostetud 1894., 1896. ja 1899. aastail.
EKLA, f 200, m 11:1, 85 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Sargvere ja Palu mõisad kuuluvad Mäo valla juure, nende kohta puuduvad andmed. On teada, et siin Sargveres tõrguti kohtasid ostmast, lugedes seda mõisa uueks pettuseks. Selle tõttu tulid 7–8 meest väljast, ostsid siin esimesed kohad ja nii sundisid oma peremehi järel tegema. Et mõis oli võlgadega koormatud, ei olnud sissemaks suur (100 rubla).
EKLA, f 200, m 11:1, 86 < Peetri khk., Sargvere m. < Koigi – Rudolf Stokeby < Joosep Salum, 69 a. (1929)

Köisi 4 talu olid rendivahekorras mõisnikuga viimase ajani.
EKLA, f 200, m 11:1, 86 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Koigi mõisa Sõrandu ja Sigapusma külade 32 talu on ostetud eranditult 1883. a. (õieti 1882. a., kuid ostulepingud on kinnitatud kõik 1883. a.). Põllumaad 14–22 tiinu, üldse 32–65 tiinu, hind 4 000 – 5 800 rubla. Keskmine suurus põldu 18 tiinu, üldse 50 tiinu ja hind 4 800 rbl. Soid ja rabu on küll, kuid metsa ei ole ühelgi talul. Mõis püüdis panna talusid ostma oma vanu peremehi ega soovinud meeleldi uute peremeeste valda asumist.
Traditsioon teab kõneleda, et mõis oli võlgadega väga koormatud ja osa sest puudusest said peremehedki. Sissemaksudena saanud mõis vähe raha, kuna mõisahooned tulid uute olude kohaselt ümber ehitada, siis vajas mõis suuremaid summasid. Endine mõisa väärtus enam uut võlga ei kannud, siis lasknud ta maa väärtuse hinnata uuesti ja kergitanud peaaegu igal talul adrasajandikke. Näiteks Sepa talule pani ta endise 63 adr[a]sajandiku asemele 93 sajandikku. Tõsteti küll nurinat, kuid see ei annud soovitud tulemusi. Nii lisanud ta ka ostulepingusse talude kaela kõik sildade tegemise. Vahepääl muutunud sillategemise kohustussäädus, et neid tehakse proportsionaalselt maa suurusega. Siis lisanud juure talude ostuhinnale 500 rubla igale talule. See % pidi tegema sillad. Paar aastat siis teinudki peremehed neid sildu, saades oma osa eest 25 rubla. Nähes, et see on väga kasulik, võtnud mõis sillategemise selle raha eest oma kätte.
EKLA, f 200, m 11:1, 86/7 < Peetri khk., Sigapusma k., Arjaka t.; Sepa t. – Rudolf Stokeby < Jüri Grünthal, 48 a.; Mart Kleimann, 68 a. (1929)

Päinurme mõisa Päinurme ja Pätsavere külade kohad on ostetud, esimesed talud 1869. a. Teine hooaeg 1885. a. ja väiksem osa hiljem. Hind 2 500 – 4 300 rubla. Suurus väga mitmesugune: põllud 2–14 tiinuni, üldsuurus 7–46 tiinuni.
Päinurme ja Vaali nurgas avaldub kõige ilmekamalt võõraste sissevool Viljandimaalt. Päinurme küla peremehi on pooled võõrad. Siinsed inimesed olid küll seotud vennastekogudusega, lugesid ja palusid vagade nägudega piibli juures, kuid ühtlasi armastasid purjetada, pussitada ja kalduda kelmustesse.
Riiamaalt valgusid siia hoopis vaesed mehed, ostsid kohad ja jäid nende peremeesteks. Sissemaksid ainult kümneid rupli.
Viljandimaal müüdi talud palju varem, inimesed olid jõukamad ja eeskätt julgemad. Viimast asjaolu saaks panna viljandimaalaste kõrgema hariduslise tasapinna arvele. Nimelt on sääl töötanud edukalt ammugi elementaarkool Kabala vallas Sagevere külas, Põltsamaal Burmanni [Puurmani] elementaarkool jt. Säält siia rändajad ei olnud sugugi rikkad vaid julged mehed. Lahtised inimesed, kes koduvaldades ei leidnud hakkamist, siirdusid põhja poole Järvamaale ja edasi Tallinna ja Rakvere poole. Päinurme külas on mõnekümne rublaga mõni mees ostnud talu. Teised olid agarasti teeninud käsitööga mõni aasta säälsamas ümbruskonna mõisates ja rublasid kokku hoides omandanud talu. Mõni annud selle vennale, teeninud edasi ja ostnud teisegi talu. Nii näppasid nad säälsete usuunistuste unes viibivate nina alt kohad. Kui viimased ärkasid, oli hilja kanda kinnitada ja nii said nad teenijaiks mõisa.
EKLA, f 200, m 11:1, 87/8 < Peetri khk., Päinurme m. < Viljandimaa, Kabala v. – Rudolf Stokeby < Andres Nurk, 74 a. (1929)

Viljandimaalased ei tulnud välja kohtade ostmise sihiga, vaid leiutama avaramaid teenistusvõimalusi ja Järvamaa pakkus seda neile kaua aega. Lõuna-Järvamaa mõisate ametmehed – sepad, aidamehed, kubjad, aednikud – olid enamuses Viljandimaa inimesed.
EKLA, f 200, m 11:1, 88 < Peetri khk., Veike-Kareda m. < Huuksi ja Kareda m.; Veike-Kareda m. < Viljandimaa, Jalametsa m. – Rudolf Stokeby < Richard Johanson, 58 a.; Kustas Juhanson, 74 a. (1929)

Ka kooliõpetajad ja vallakirjutajad, köstrid jt olid viimase ajani rõhuvas enamuses ikka Viljandimaalt. Ei saa salata, et moonamehi ja sulaseidki sai säält poolt, kuid nad olid liikuvad, seega avardunud silmaringiga jõudnud tüürida ikka kõrgemale.
EKLA, f 200, m 11:1, 88 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Vaali mõisa talud on ostetud pika aja vältel. Esimesed 3 talu on ostetud 1869. a. – Näsaru, Palgisaare ja Nöörimäe. Järgmine ostuhooaeg on olnud 1874. a., kolmas hooaeg 1884–1888. Ainult paar talu on ostetud pääle 1890. a. Suurus on väga mitmesugune. Suurim on Palsu talu, 22 tiinu põldu, üldse 76 tiinu (2 800 rbl). Teised on vähemad, kuid maakoht on soine, talud asuvad kui üksikuil saareküngastel ja nende suurus seega väga erisugune. Põldu küll ainult 10–14 tiinu, kuid üldsuurus 12 kuni 40 kuni 50 tiinu. On kruntide juures palju tulutut sood heinamaade nime all. Viimasel ajal on seda hakatud kultiveerima. Hind kõigub 1 500 rublast 3 000 rublani. Imelik küla on see. Talud on üksteise juure näha, kuid käia tuleb kaua aega mööda künkaid ja aruveeri, enne kui jõuad järgmise juure.
EKLA, f 200, m 11:1, 89 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)

Veike-Kareda talud Veike-Kareda külas müüdud suurem osa 1887. a. Väiksem osa hiljem. Põllumaad 10–20 ja üldse 20–30 tiinu.
EKLA, f 200, m 11:1, 89 < Peetri khk. – Rudolf Stokeby (1929)