Mõisnikud

Salla von Harpe, omaaegne haagikohtunik oli poolhullu. Kui tema sõitis, siis pidid inimesed kraavi minema, ka koormatega. Kandis musta mÌtsi punase ÀÀrega, nii kui rahvas seda mÌtsi nÀgi, nii kõik põgenesid. Kasvult olnud keskmine, aga õige paks.
Korra Harpe sõitnud kusagile mõisa kÌlla. Teenrid omavahel hakanud kõnelema ja Harpe teener öelnud: "Meie hÀrra on nii paks, et meie mõlemad võime tema pÌkstesse minna." Teine pole hÀsti uskunud, siis Salla teener toonudki hÀrra pÌksid ja mõlemad lÀinud sisse (teine teise sÀÀre sisse). Aga vaevalt saanud nad sisse, kui nÀinud, et Harpe ise seisab uksel. Teenrid tahtnud jooksma panna, jooksnud kumbki teisele poole ja kukkunud maha. Harpe naernud nii, et hoidnud kÀtega kõhtu ja öelnud: "Vaadake, nÌÌd saite nÀha, et polegi nii hea hÀrra pÌkstes olla." Teenrid jÀÀnud mõlemad karistamata.
Omaaegses Simuna kõrtsis, praeguse meierei asemel, kÀinud Salla Harpe hobuseid lugemas. Vastas olnud pood. Poesell nimega Dahvid tulnud vÀlja, Harpe seisnud just kõrtsi trepil, aga sell pole teretanud. Harpe kÌll kisendanud: "Sina lurjus ei oskama teretada!" Aga Dahvid pole sellest vÀljagi teinud. Teisel pÀeval tulnud Dahvidile kiri, tulgu Salla haagikohtusse. Dahvid lÀinudki, võtnud aga brauningu kaasa. Seal Harpe kohe: "Miks sa nii jultunud olid ja mind ei teretanud?" Dahvid vastanud, et tema pole nÀinud, tema on lÌhikese nÀgemisega. Harpe aga mõistnud oma 15 hoopi vitsu Àra. Sandarmid juba liginenud. Dahvid tõmmanud taskust oma revolvri, et kes tuleb, see saab. Harpe pannud karjuma: "Appi! Missugune jultumus! Mõrtsukas!" Sandarmid olnud ka tuttavad mehed, pole ka nii Àgedasti kallale tikkunud. Dahvid kahmanud pingi pihku ja sellega veheldes pÀÀsenud vÀlja. HÀrra mÀratsenud kÌll nagu pöörane, Àhvardanud kõik Àra tappa, kaevanud isegi kubernerile, aga sest asjast pole suurt midagi vÀlja tulnud. (Ernst Peterson)
Salla Harpe, haagreht (haagikohtunik), olnud kole inimene. Vastu tulles pidid kraavi minema. Juba hulga aega enne pidid mÌtsi maha võtma. Tema oli vist viimane haagreht, tema kohtuistumise tool on praegu Sallas alles. (Rudolf Spiegel)
Harpe tahtis kummardamist. Tema ette tuli põlvili lasta ja põlvi silitada. Kes nii tegi, see sai temalt kõike ja oli aus mees veel pealegi. (Ants Kuhlbach)
Jutustaja lell lÀinud kord Laane kõrtsist mööda. Laane kõrtsis olnud suur haagrehtikohus. Hobune olnud veel noor ja kangesti arg. Pidanud ikka kangesti hobust, pole saanud mÌtsi peast Àra võtta. Harpe ise tulnud vastu, kohe kuri karjas. Tahtnud sealsamas naha peale anda. Suure palumise peale jÀtnud jÀrele. (Ants Triipstok)
Olnud keelatud Avanduse vallamaja ees suitsetada. Üks Riiamaa mees lÀinud sealt kord piipu suitsetades mööda, pole teadnud neid kombeid. Harpe kohe uksele: "Ah sa lÀhed ja suitsetad! Oota sa! Tule sisse!" See Riiamaa mees lÀinudki sisse ja Harpe kohe mõistnud 15 hoopi vitsu. Kolm meest hakanud ka kohe sÀttima, et tõmbavad võõra pikali ja annavad nahatÀie kÀtte. See aga olnud suur tugev mees, haaranud pingi pihku, et tulge kui tahate. Kõik kadunud. Mees jÀÀnudki peksust ilma. (Aleksander Kaasik)
Kalavenelased olnud tee ÀÀres, pole teretanud Harpet. See lÀinud neid peksma, aga venelased sugenud Harpe naha ennemalt tÀis. Kutsar seisnud kõrval ja naernud salaja.
Salla laanes on vanaaegsed rootsi keldrid. Mehed lÀinud neid keldreid kaevama, seal pidanud kulda sees olema. Kutsar lÀinud hÀrrale kaebama. Harpe lasknud mehed mõisa tuua ja nahad tÀis sugeda. (Juhannes Krikmann)

Avanduse mõis oli ennemalt krahv LÃŒtke omandus. Vallarahva vastu oli hea, kinkis veel koolimaja ja talukoha koolile (umbes aastal 1885) tingimusega, et ainult nii kauaks, kui evangeelse luteriusu kool seal sees on. Oli keisri kammerhÀrra, tema nõrkuseks oli kaardimÀng. Ernst von Bremen mõistis krahvi meelitada kaardimÀngule, see kaotas oma varanduse, kõik mis tal oli. MÀngis end paljaks kuni ihupesuni ja hõbelauanõudeni. Kaotas Avanduse E. v. Bremenile. See oli vanapoiss, suur ihnur. Õhtuti istunud ikka pimedas toas ja aluspÃŒkstes, et muidu kulutab pealmisi pÃŒkse. Raha oli tal kÃŒllalt, Venevere rentnik oli ta ka.
Maamõõtja jagas 1885. aastal talumaad mõisast. Maamõõtja kaubas oli, et saab mõisast söögi ja palga.
Söök olnud vilets. Esimesel õhtul on laual kartul, silk ja hapupiim. Teisel ja kolmandal õhtul jÀllegi sama. Bremen tuleb neljandal õhtul lauda ja Ìtleb: "TÀna on meil midagi toredat sÌÌa." Ise hõõrunud kÀsi. Maamõõtja jÀÀnud siis ka ootama, tulnud vÀlja, et kÌpsetatud silgud. Bremen ise söönud ja kogu aja kiitnud, et kÌll on tore, et kÌll on tore piim. Piim olnud aga pÀris harilik hapupiim. Siis maamõõtja vihastanud ja visanud selle hapupiima Bremenile vastu pead, see pistnud karjuma: "Appi, appi!" Teenrid jooksnud sinna, hÀrral kõik kaelavahe ja nÀgu ja rinnaesine hapupiima tÀis. Bremen teinud siis maamõõtjaga uue lepingu, andis söögiraha. Maamõõtja nimi oli Joa, olnud jutustajaga sugulane. Ernst v. Bremeni jÀrele tuli tema venna Konstantini poeg, Tyve v. Bremen. See oli noor lahke hÀrra, aga suri vÀga noorelt. Simuna kirik oli tema matuse ajal kõik musta kaleviga ehitud ja lilli oli terve mÀgi. (Ernst Peterson)

Zoege v. Manteufel oli MÀÀri hÀrra. Hirmus kuri mees. Viinaköögi kõrval oli puukamber, seal lasi armetul kombel inimesi peksta, kes vastu hakkas, sel oli oma sada hoopi kindel. Proua kuulis vÀga palju seda karjumist ja jÀi hulluks, viidigi Àra hullumajja. (Toomas Veskilt)
Vana Zoege oli haagreht olnud, oli soolase veega vitse kastnud, ikka et valusam oleks. (Leena RÀÀk)
Haagikohtunik, va MÀÀri Zoege, oli hirmus mees, aga sest saadik, kui proua hulluks lÀks, muutis end. (Mihkel KÌmnik)
MÀÀri mõisahÀrra, vana Zoege, oli nekruteid peksnud, need jÀlle kaevanud ja kohus mõistnud tema kolmeks aastaks sunnitööle. Olnud kolm aaastat kusagil sepa juures. Siis kui koju tulnud, siis pole jaksanud joonelt mõisa juure minna, puhanud vahepeal rehe juures. Enne olnud ikka poolhull, aga pÀrast tagasitulekut olnud teine nii hea mees, et paremat otsi. (Aleksander Rootberg)

Võivere hÀrra Pagu ajanud surnuaial moonameest taga. Tema istunud seal Pagude kabeli juures ja suitsetanud paberossi, olnud pÀris pime, ainult tuli hõõgunud. Üks moonamees tulnud poest ja tahtnud otse lÀbi surnuaia koju minna, Àkki nÀeb kabeli ligidal kedagi, arvab, et vaim ja pistnud jooksma. Võivere hÀrra jÀlle mõelnud, et mis aus inimene muidu jookseb, see on varas, karanud pÃŒsti ja tagant jÀrele. Jooksnudki siis moonamees ees, hÀrra jÀrele. Moonamees vaadanud korra tagasi, nÀinud, tema jÀrel jookseb nagu must vari, ajab tulisest suust suitsu vÀlja, vajunud siis põlvili maha, pannud kÀed risti ja hakanud Issameiet paluma. Siis alles hÀrra saanud aru, et teda vaimuks peetud, hakanud naerma ja pööranud ÃŒmber. Moonamees olnud mitu nÀdalat peale seda haige ja jÀÀnudki uskuma, et Pagude kabeli juurest hakkas teda vaim taga ajama. (Aleksander Kaasik)
Noor Võivere Pagu oli hea mees olnud. Istunud hommikuti oma toas suure tooli peal. Kui inimene tema jutule tuli, siis pidi see ka istuma. Kell oli ukse kÌljes, ise tegi alati ukse lahti. Kord saatnud jutustaja venna, kui see vÀike poiss olnud, raha vahetama, kui see rahaga tagasi tulnud, silitanud pead. Proua olnud ka vÀga hea inimene. Mõisas olnud kutsariks keegi Valdmanni-nimeline, sellel olnud palju lapsi. Proua pÀris kasvatanud neid kohe. Kudunud sellele lapsele sukad. Jõuluks teinud alati mõisalastele suure jõulupuu, lapsed said palju kingitusi. (Loviisa Tomberg)
Vana Pagu olnud oma eluajal hirmus tige mees. Kui ta Àra surnud, siis pole hobused tahtnud teda kabeliaeda vedada. Ajanud ees pÌsti ja olnud pÀris valges vahus. Enne pole lÀinud, kui vana õpetaja Pauker, see elanud siis veel, juures lugenud ja palunud. KÀinud kohe hobuste kõrval ja lugenud, siis hobused ikka vedanud kabelisse. Aga sellest hoolimata hakanud vana Pagu kodus kÀima. (Marie Laane)
Võivere mõisa keldrites on nÀhtud naharibasid, juttasid, mida vana Pagu meeste seljast võtta olevat lasknud. Jutustaja ei tea ka midagi lÀhemat, aga vanarahvas kõnelnud nii. (Juhan Voolmann)

Rahkla Miiling olnud Avanduse mõisa Ìlemvalitseja. Olnud niisugune seadus, et soldati sauna ei tohi lõhkuda, aga Rahkla Miiling tahtnud lõhkuda. Jonninud, jonninud ja lõhkunudki Àra. Soldat ka kaevanud kohtusse ja saanud õiguse.
Kui Rahkla Miiling Àra surnud, olevat kolm ööd valvatud. Vana Jenk ja Padu Kooli-Juhan olevat teise juures lugenud. Kesköö ajal tõusnud puusÀrk õhku ja veerenud ringi nagu uuriluu, lugejad jooksnud kõik parinal vÀlja, puusÀrk jÀÀnud ikka veerema. (Juhan Sults)
Kui Rahkla Miiling surnud, siis olevat tal riided seljast katki kÀrisenud ja kapi uksed kÀinud edasi-tagasi. Eluajal olnud sant mees. Kui ta viinavabrikut ehitas, siis oli tal 9-10 meistrit, enne kui vabrik valmis sai. Kui ta Àra surnud, siis öelnud vana Normann, Simuna köster, et nÌÌd on kaks hullu maa pealt kadunud - Rahkla Miiling ja vana Avanduse krahv. (Leena Piilefelt)
Rahkla Miilingu rist kukkunud kummuli. Normann sõimanud ristitegijat, et vaat, missuguse ristialuse ta teinud. Tehtudki uus alus ja mehed kaevanud haua lahti, et teda sisse panna. Töömehed löönud puusÀrgi otsa sisse, et vaatavad õige jÀrele, kas tal juuksed juba peast lahti, aga puusÀrk olevat tÌhi olnud, vaimud olevat teise Àra viinud. (Juhan Sults)

Tammiku mõisa Essen oli Riias kuberneriks. Aleksander II olnud ka Riias. Keiser olnud veel noor mees ja uidanud valeriietes niisama mööda linna ringi. Tema laeval teeninud ka siitnurga mehi, nii va vana Vamps seda lugu ikka rÀÀkinud. Kuberner peksnud inimesi koledal kombel. Aleksander saanud sellest teada, vihastanud ja lÀinud kuberneri juurde, mis see peab tÀhendama, ei tohi ju enam peksta. Kuberner pole jÀlle keisrit Àra tundnud, mõtelnud, et vaat kus hÀbemata poiss ja andnud keisrile vastu kõrvu, ise möiranud: "Mis see sinu asi on!" See visanud oma laabroki maha, et vaat, kes mina olen, mina olen keiser. Kuberner kohkunud Àra, laskunud põlvili ja kukkunud paluma. No keiser olnud ka armuline, lasknud ainult vahi alla võtta. Aga vaat, hommikul olnud Essen surnud. Aga tegi ainult vigurit, Riias maeti ainult tÌhi puusÀrk. Ise põgenes Tammikusse, kus elas veel 30 aastat, siis alles surnud Àra. (Juhan Sults)
Tammiku Essen olnud Riias kuberneriks, mõistetud surma. Teinud, et on surnud, vana sant maetud Riias tema asemel maha. Joala Joosep toonud teise siis veel Tammikusse. Seal on ta siis 10 aastat elanud vÀikeses mõisas, Kavaleri majas, mitte põllulegi pole lÀinud, proua õiendanud kõik asjad Ìksinda. (Jaan Veermann)
Vana Essen oli Riias viitsekuberner. Tal olid Salla, Mõisamaa ja Tammiku mõisad. MÌÌs Salla ja ostis Porkuni. HÀrra laskis mÀe sisse vÀikese kivimaja ehitada. (Juhan Steinberg)
Tammiku vanaproua olnud kitsi inimene. Ema saatnud jutustaja kord lapsena mõisa mune viima. Üks muna olnud teistest vÀiksem. Ema öelnud selle kohta: "Kui proua sulle selle eest ei taha kopikat anda, siis jÀÀgu see niisama." Virtin võtnud munad vastu ja viinud prouale nÀha. See lasknud teda enda juurde kutsuda, olnud nagu natuke pahane ka, hoidnud seda vÀikest muna kÀes ja kÃŒsinud: "Kas see hakkab ka kopika maksma?” Jutustaja siis öelnud, mis kodu kÀstud, et see jÀÀgu niisama. Proual olnud selle ÃŒle nii hea meel, et andnud temale suure kÀÀru saia pealekauba. Proua vÀike kasutÃŒtar seisnud seal kõrval ja vanaproua öelnud temale, kui saia andnud: "Vaata, mis peigmees annab." KÃŒllap vist tahtis öelda pruut, aga või tema seda eesti keelt nii hÀsti oskas. (Juhan Steinberg)
Kuberneriproua Essen oli talude mÌÌmise ajal Tammiku peremees. VÀga kÀrsitu inimene. Palavaga töötades ei tohtinud tööinimene oma riideid rohule ega puuoksa panna. Jutustajal oma isaga olnud kord pargis tegemist, mõisaproua juhtunud sinna, nÀinud neid, pannud karjuma: "Mine Àra, sa hirmus must inimene!" Tahtnud neid vÀgisi pargist vÀlja ajada. Olnud vÀga Àkiline, kui vihastanud, siis trampinud jalgu ja kiskund omal juukseid peast. (Juhannes Spiegel)
Vana uhke tamm kasvab Salla mõisas, nn. Salla tamm, pidada paganaaega tagasi ulatuma. Kui Tammiku proua Salla mõisa Àra mÌÌs, siis tahtnud ta tamme Àra Tammikusse viia. KÃŒll kutsunud insenere ja tarku kokku, aga keegi pole julgenud seda vastutust endale võtta, sest tingimuseks olnud, et tamm Tammikus edasi oleks kasvanud. 6000 kuldrubla pannud sellele, kes tamme Àra viib. Pole olnud niisugust riista, millega oleks viia saadud. Üks öelnud, et muidu viiks teise kÃŒll Àra, aga Traksi mÀest ei saa kuidagi ÃŒle. Tamm jÀÀnudki Sallasse. (Ants Triipstok)
Tammiku proua olnud vÀga isekas. Kui ta Suure-Tammikule koolimaja ehitada lasknud, siis joonistanud ise plaani. Tahtnud, et õpetaja eluruumid tulevad vastu lõunat, klassituba jÀllegi põhja poole. Selle pÀrast tulnud tal valla peremeestega arusaamatusi. Proua sõitnud ise Àra ja mehed sel ajal ehitanud oma plaani jÀrele vundamendi valmis, mõelnud et noh, kui vundament valmis juba, mis ta siis ikka enam teeb. Proua tulnud tagasi, nÀinud seda ja lasknud vundamendi maha lõhkuda ja uuesti oma plaani jÀrele ehitada. (Johannes Parm)
Rohu mõisnik, vana parun Huen, olnud tige mees. Olnud teine niisugene pikk ja ennast kangesti tÀis. Uustalu Jaagup rÀÀkinud, et Huen korra mõisa hoovil kÀrkinud ja hÌÌdnud: "Kas teate ka, mis mees mina olen? Mina olen Huen, kapten!" Ajanud pea pÌsti, ja suulagi olnud must kui koeral.
Talitaja poega Abrami pekstud vÀga, sest tema mÌÌnud Veemi (Nurmi) kÌla meestele vilja magasiaidast, pÀrast saadetud Siberisse. Huen lasknud teda siis peksta, talitaja pidanud ise juures olema. Siis parun öelnud: "Mina ei taha seda nÀha, see on sinu liha ja veri!" Pööranud selja ja Ìtelnud peksjaile: "Tõmba easti!" Kui peksja nii ei peksnud, et veri vÀlja tuli, siis Huen lasi teda nii peksta, et veri lahti. (Juhan Sults)
Hull-Buck Rohus, kui pannud hobused ette, siis otse kiriku juurde vÀlja, nii tekkinudki otsetee Kissa ja Rohu vahel, otsesihis rukkist lÀbi. Endine tee kÀinud kõveriti. (Hindrek PrÀÀma)
KÀru Pago oli niisugune mees, et kui mulgid sisse tulid, oli nii vaene, et polnud viljaseemet. Peremehed aitasid puha viljad maha teha. Muidu rahva vastu olnud pÀris hea, kinkinud koolile koha. (Juhannes Krikmann)
Koila mõis lÀinud abiellumise teel Ìhele umbvenelasele, Papenile. Ennem olnud Ìhe kindrali kÀes, see poonud ennast Ìles. Rahvas võtnud uut mõisnikku suure pidulikkusega vastu. Papen tervitanud mõisa rahvast vene keeles. Proua öelnud siis rahvale, et kÌll tuleval aastal tervitab eesti keeles. Olnud vÀga paha mees, muud pole olnud, kui Ìks kohtus kÀimine, see olnudki see eesti keeli tervitamine. (Juhan Ehvert)
Edru kÌla kÀib Piibe mõisa alla. Piibe mõisas olid Baerid. Olid rahva vastu sõbralikud. HÀrra tuli põllule, kaebas, et viljas on palju tahmalusteid sees. Jutustaja isa öelnud, et hÀrra võiks ometi puhta seemne osta. HÀrra vastanud, et kust seda võtta. Jutustaja öelnud, et temalgi on 9-10 kuli. HÀrra kÀskinud seda mõisa tuua, maksnud hÀsti. Vana Landrat v. Baer olnud hea mees, ainult mõisateenijaid vandus vahel. Kui mõisast ehituspalke mindi saama, siis hÀrra olevat öelnud, et vald tarvitab rohkem kui mõis. Tema andvat Ìhtehinge palke vÀlja, aga sellest tema aru ei saa, kuidas neid majasid ehitatakse. Kui miski asja pÀrast tema jutule mindi, siis Ìhekorraga ta kunagi otsust ei teinud. Ikka laskis mitu korda kÀia, ise oli vÀga mõttes ja hulkus mööda tuba ringi.
Ennem oli mõis Henningi kÀes. (JÌri Traks)
Baerid (Piibe mõis) teinud kultuuritööd, ka madalamad põllud olevat Àra kraavitatud. (Hugo Kool)
Enne head hÀrrat elanud Piibe mõisas Ìks hÀrra, kes olnud vÀga kuri. Tahtnud Seli kÌla hoopis NõmmkÌla nõmmele viia, aga ennem ta surnud Àra. (Priidik Luik)
Lasinurme Stakelberg lasknud end maha. Aga sel ajal nÀidanud end sellele mehele, keda ta vÀlja tõsta lasknud. Seisnud ukse juures, kÀsi vÀlja sirutatud. See saanud aru, öelnud teisel korral (ta nÀinud teda kaks korda): "Mine rahuga!" Siis kadunud Àra. (Mart Martinson)
Lasinurme hÀrra Stakelberg oli Ìhele vaesele kinkinud maja aluse. Tedrekull ostnud sellelt vaeselt selle maa Àra ja ehitanud uue maja peale. Mõis hakanud pÀevi nõudma, tema pole teinud. Tõusnud suur tÌli ja pahandus. HÀrra kaevanud Tedrekulli kohtusse. KÀinud siis kohut, viimaks saanud hÀrra õiguse, tõstnud Tedrekulli vÀlja ja lahutanud majad Àra. (Karl Madrus)
EKLA, f 199, m 60, 124/47 < Simuna khk., Avanduse v. ja Salla v. - Ilse Post (1932)