Mõisnikud

Salla von Harpe, omaaegne haagikohtunik oli poolhullu. Kui tema sõitis, siis pidid inimesed kraavi minema, ka koormatega. Kandis musta mütsi punase äärega, nii kui rahvas seda mütsi nägi, nii kõik põgenesid. Kasvult olnud keskmine, aga õige paks.
Korra Harpe sõitnud kusagile mõisa külla. Teenrid omavahel hakanud kõnelema ja Harpe teener öelnud: "Meie härra on nii paks, et meie mõlemad võime tema pükstesse minna." Teine pole hästi uskunud, siis Salla teener toonudki härra püksid ja mõlemad läinud sisse (teine teise sääre sisse). Aga vaevalt saanud nad sisse, kui näinud, et Harpe ise seisab uksel. Teenrid tahtnud jooksma panna, jooksnud kumbki teisele poole ja kukkunud maha. Harpe naernud nii, et hoidnud kätega kõhtu ja öelnud: "Vaadake, nüüd saite näha, et polegi nii hea härra pükstes olla." Teenrid jäänud mõlemad karistamata.
Omaaegses Simuna kõrtsis, praeguse meierei asemel, käinud Salla Harpe hobuseid lugemas. Vastas olnud pood. Poesell nimega Dahvid tulnud välja, Harpe seisnud just kõrtsi trepil, aga sell pole teretanud. Harpe küll kisendanud: "Sina lurjus ei oskama teretada!" Aga Dahvid pole sellest väljagi teinud. Teisel päeval tulnud Dahvidile kiri, tulgu Salla haagikohtusse. Dahvid läinudki, võtnud aga brauningu kaasa. Seal Harpe kohe: "Miks sa nii jultunud olid ja mind ei teretanud?" Dahvid vastanud, et tema pole näinud, tema on lühikese nägemisega. Harpe aga mõistnud oma 15 hoopi vitsu ära. Sandarmid juba liginenud. Dahvid tõmmanud taskust oma revolvri, et kes tuleb, see saab. Harpe pannud karjuma: "Appi! Missugune jultumus! Mõrtsukas!" Sandarmid olnud ka tuttavad mehed, pole ka nii ägedasti kallale tikkunud. Dahvid kahmanud pingi pihku ja sellega veheldes pääsenud välja. Härra märatsenud küll nagu pöörane, ähvardanud kõik ära tappa, kaevanud isegi kubernerile, aga sest asjast pole suurt midagi välja tulnud. (Ernst Peterson)
Salla Harpe, haagreht (haagikohtunik), olnud kole inimene. Vastu tulles pidid kraavi minema. Juba hulga aega enne pidid mütsi maha võtma. Tema oli vist viimane haagreht, tema kohtuistumise tool on praegu Sallas alles. (Rudolf Spiegel)
Harpe tahtis kummardamist. Tema ette tuli põlvili lasta ja põlvi silitada. Kes nii tegi, see sai temalt kõike ja oli aus mees veel pealegi. (Ants Kuhlbach)
Jutustaja lell läinud kord Laane kõrtsist mööda. Laane kõrtsis olnud suur haagrehtikohus. Hobune olnud veel noor ja kangesti arg. Pidanud ikka kangesti hobust, pole saanud mütsi peast ära võtta. Harpe ise tulnud vastu, kohe kuri karjas. Tahtnud sealsamas naha peale anda. Suure palumise peale jätnud järele. (Ants Triipstok)
Olnud keelatud Avanduse vallamaja ees suitsetada. Üks Riiamaa mees läinud sealt kord piipu suitsetades mööda, pole teadnud neid kombeid. Harpe kohe uksele: "Ah sa lähed ja suitsetad! Oota sa! Tule sisse!" See Riiamaa mees läinudki sisse ja Harpe kohe mõistnud 15 hoopi vitsu. Kolm meest hakanud ka kohe sättima, et tõmbavad võõra pikali ja annavad nahatäie kätte. See aga olnud suur tugev mees, haaranud pingi pihku, et tulge kui tahate. Kõik kadunud. Mees jäänudki peksust ilma. (Aleksander Kaasik)
Kalavenelased olnud tee ääres, pole teretanud Harpet. See läinud neid peksma, aga venelased sugenud Harpe naha ennemalt täis. Kutsar seisnud kõrval ja naernud salaja.
Salla laanes on vanaaegsed rootsi keldrid. Mehed läinud neid keldreid kaevama, seal pidanud kulda sees olema. Kutsar läinud härrale kaebama. Harpe lasknud mehed mõisa tuua ja nahad täis sugeda. (Juhannes Krikmann)

Avanduse mõis oli ennemalt krahv Lütke omandus. Vallarahva vastu oli hea, kinkis veel koolimaja ja talukoha koolile (umbes aastal 1885) tingimusega, et ainult nii kauaks, kui evangeelse luteriusu kool seal sees on. Oli keisri kammerhärra, tema nõrkuseks oli kaardimäng. Ernst von Bremen mõistis krahvi meelitada kaardimängule, see kaotas oma varanduse, kõik mis tal oli. Mängis end paljaks kuni ihupesuni ja hõbelauanõudeni. Kaotas Avanduse E. v. Bremenile. See oli vanapoiss, suur ihnur. Õhtuti istunud ikka pimedas toas ja aluspükstes, et muidu kulutab pealmisi pükse. Raha oli tal küllalt, Venevere rentnik oli ta ka.
Maamõõtja jagas 1885. aastal talumaad mõisast. Maamõõtja kaubas oli, et saab mõisast söögi ja palga.
Söök olnud vilets. Esimesel õhtul on laual kartul, silk ja hapupiim. Teisel ja kolmandal õhtul jällegi sama. Bremen tuleb neljandal õhtul lauda ja ütleb: "Täna on meil midagi toredat süüa." Ise hõõrunud käsi. Maamõõtja jäänud siis ka ootama, tulnud välja, et küpsetatud silgud. Bremen ise söönud ja kogu aja kiitnud, et küll on tore, et küll on tore piim. Piim olnud aga päris harilik hapupiim. Siis maamõõtja vihastanud ja visanud selle hapupiima Bremenile vastu pead, see pistnud karjuma: "Appi, appi!" Teenrid jooksnud sinna, härral kõik kaelavahe ja nägu ja rinnaesine hapupiima täis. Bremen teinud siis maamõõtjaga uue lepingu, andis söögiraha. Maamõõtja nimi oli Joa, olnud jutustajaga sugulane. Ernst v. Bremeni järele tuli tema venna Konstantini poeg, Tyve v. Bremen. See oli noor lahke härra, aga suri väga noorelt. Simuna kirik oli tema matuse ajal kõik musta kaleviga ehitud ja lilli oli terve mägi. (Ernst Peterson)

Zoege v. Manteufel oli Määri härra. Hirmus kuri mees. Viinaköögi kõrval oli puukamber, seal lasi armetul kombel inimesi peksta, kes vastu hakkas, sel oli oma sada hoopi kindel. Proua kuulis väga palju seda karjumist ja jäi hulluks, viidigi ära hullumajja. (Toomas Veskilt)
Vana Zoege oli haagreht olnud, oli soolase veega vitse kastnud, ikka et valusam oleks. (Leena Rääk)
Haagikohtunik, va Määri Zoege, oli hirmus mees, aga sest saadik, kui proua hulluks läks, muutis end. (Mihkel Kümnik)
Määri mõisahärra, vana Zoege, oli nekruteid peksnud, need jälle kaevanud ja kohus mõistnud tema kolmeks aastaks sunnitööle. Olnud kolm aaastat kusagil sepa juures. Siis kui koju tulnud, siis pole jaksanud joonelt mõisa juure minna, puhanud vahepeal rehe juures. Enne olnud ikka poolhull, aga pärast tagasitulekut olnud teine nii hea mees, et paremat otsi. (Aleksander Rootberg)

Võivere härra Pagu ajanud surnuaial moonameest taga. Tema istunud seal Pagude kabeli juures ja suitsetanud paberossi, olnud päris pime, ainult tuli hõõgunud. Üks moonamees tulnud poest ja tahtnud otse läbi surnuaia koju minna, äkki näeb kabeli ligidal kedagi, arvab, et vaim ja pistnud jooksma. Võivere härra jälle mõelnud, et mis aus inimene muidu jookseb, see on varas, karanud püsti ja tagant järele. Jooksnudki siis moonamees ees, härra järele. Moonamees vaadanud korra tagasi, näinud, tema järel jookseb nagu must vari, ajab tulisest suust suitsu välja, vajunud siis põlvili maha, pannud käed risti ja hakanud Issameiet paluma. Siis alles härra saanud aru, et teda vaimuks peetud, hakanud naerma ja pööranud ümber. Moonamees olnud mitu nädalat peale seda haige ja jäänudki uskuma, et Pagude kabeli juurest hakkas teda vaim taga ajama. (Aleksander Kaasik)
Noor Võivere Pagu oli hea mees olnud. Istunud hommikuti oma toas suure tooli peal. Kui inimene tema jutule tuli, siis pidi see ka istuma. Kell oli ukse küljes, ise tegi alati ukse lahti. Kord saatnud jutustaja venna, kui see väike poiss olnud, raha vahetama, kui see rahaga tagasi tulnud, silitanud pead. Proua olnud ka väga hea inimene. Mõisas olnud kutsariks keegi Valdmanni-nimeline, sellel olnud palju lapsi. Proua päris kasvatanud neid kohe. Kudunud sellele lapsele sukad. Jõuluks teinud alati mõisalastele suure jõulupuu, lapsed said palju kingitusi. (Loviisa Tomberg)
Vana Pagu olnud oma eluajal hirmus tige mees. Kui ta ära surnud, siis pole hobused tahtnud teda kabeliaeda vedada. Ajanud ees püsti ja olnud päris valges vahus. Enne pole läinud, kui vana õpetaja Pauker, see elanud siis veel, juures lugenud ja palunud. Käinud kohe hobuste kõrval ja lugenud, siis hobused ikka vedanud kabelisse. Aga sellest hoolimata hakanud vana Pagu kodus käima. (Marie Laane)
Võivere mõisa keldrites on nähtud naharibasid, juttasid, mida vana Pagu meeste seljast võtta olevat lasknud. Jutustaja ei tea ka midagi lähemat, aga vanarahvas kõnelnud nii. (Juhan Voolmann)

Rahkla Miiling olnud Avanduse mõisa ülemvalitseja. Olnud niisugune seadus, et soldati sauna ei tohi lõhkuda, aga Rahkla Miiling tahtnud lõhkuda. Jonninud, jonninud ja lõhkunudki ära. Soldat ka kaevanud kohtusse ja saanud õiguse.
Kui Rahkla Miiling ära surnud, olevat kolm ööd valvatud. Vana Jenk ja Padu Kooli-Juhan olevat teise juures lugenud. Kesköö ajal tõusnud puusärk õhku ja veerenud ringi nagu uuriluu, lugejad jooksnud kõik parinal välja, puusärk jäänud ikka veerema. (Juhan Sults)
Kui Rahkla Miiling surnud, siis olevat tal riided seljast katki kärisenud ja kapi uksed käinud edasi-tagasi. Eluajal olnud sant mees. Kui ta viinavabrikut ehitas, siis oli tal 9-10 meistrit, enne kui vabrik valmis sai. Kui ta ära surnud, siis öelnud vana Normann, Simuna köster, et nüüd on kaks hullu maa pealt kadunud - Rahkla Miiling ja vana Avanduse krahv. (Leena Piilefelt)
Rahkla Miilingu rist kukkunud kummuli. Normann sõimanud ristitegijat, et vaat, missuguse ristialuse ta teinud. Tehtudki uus alus ja mehed kaevanud haua lahti, et teda sisse panna. Töömehed löönud puusärgi otsa sisse, et vaatavad õige järele, kas tal juuksed juba peast lahti, aga puusärk olevat tühi olnud, vaimud olevat teise ära viinud. (Juhan Sults)

Tammiku mõisa Essen oli Riias kuberneriks. Aleksander II olnud ka Riias. Keiser olnud veel noor mees ja uidanud valeriietes niisama mööda linna ringi. Tema laeval teeninud ka siitnurga mehi, nii va vana Vamps seda lugu ikka rääkinud. Kuberner peksnud inimesi koledal kombel. Aleksander saanud sellest teada, vihastanud ja läinud kuberneri juurde, mis see peab tähendama, ei tohi ju enam peksta. Kuberner pole jälle keisrit ära tundnud, mõtelnud, et vaat kus häbemata poiss ja andnud keisrile vastu kõrvu, ise möiranud: "Mis see sinu asi on!" See visanud oma laabroki maha, et vaat, kes mina olen, mina olen keiser. Kuberner kohkunud ära, laskunud põlvili ja kukkunud paluma. No keiser olnud ka armuline, lasknud ainult vahi alla võtta. Aga vaat, hommikul olnud Essen surnud. Aga tegi ainult vigurit, Riias maeti ainult tühi puusärk. Ise põgenes Tammikusse, kus elas veel 30 aastat, siis alles surnud ära. (Juhan Sults)
Tammiku Essen olnud Riias kuberneriks, mõistetud surma. Teinud, et on surnud, vana sant maetud Riias tema asemel maha. Joala Joosep toonud teise siis veel Tammikusse. Seal on ta siis 10 aastat elanud väikeses mõisas, Kavaleri majas, mitte põllulegi pole läinud, proua õiendanud kõik asjad üksinda. (Jaan Veermann)
Vana Essen oli Riias viitsekuberner. Tal olid Salla, Mõisamaa ja Tammiku mõisad. Müüs Salla ja ostis Porkuni. Härra laskis mäe sisse väikese kivimaja ehitada. (Juhan Steinberg)
Tammiku vanaproua olnud kitsi inimene. Ema saatnud jutustaja kord lapsena mõisa mune viima. Üks muna olnud teistest väiksem. Ema öelnud selle kohta: "Kui proua sulle selle eest ei taha kopikat anda, siis jäägu see niisama." Virtin võtnud munad vastu ja viinud prouale näha. See lasknud teda enda juurde kutsuda, olnud nagu natuke pahane ka, hoidnud seda väikest muna käes ja küsinud: "Kas see hakkab ka kopika maksma?” Jutustaja siis öelnud, mis kodu kästud, et see jäägu niisama. Proual olnud selle üle nii hea meel, et andnud temale suure kääru saia pealekauba. Proua väike kasutütar seisnud seal kõrval ja vanaproua öelnud temale, kui saia andnud: "Vaata, mis peigmees annab." Küllap vist tahtis öelda pruut, aga või tema seda eesti keelt nii hästi oskas. (Juhan Steinberg)
Kuberneriproua Essen oli talude müümise ajal Tammiku peremees. Väga kärsitu inimene. Palavaga töötades ei tohtinud tööinimene oma riideid rohule ega puuoksa panna. Jutustajal oma isaga olnud kord pargis tegemist, mõisaproua juhtunud sinna, näinud neid, pannud karjuma: "Mine ära, sa hirmus must inimene!" Tahtnud neid vägisi pargist välja ajada. Olnud väga äkiline, kui vihastanud, siis trampinud jalgu ja kiskund omal juukseid peast. (Juhannes Spiegel)
Vana uhke tamm kasvab Salla mõisas, nn. Salla tamm, pidada paganaaega tagasi ulatuma. Kui Tammiku proua Salla mõisa ära müüs, siis tahtnud ta tamme ära Tammikusse viia. Küll kutsunud insenere ja tarku kokku, aga keegi pole julgenud seda vastutust endale võtta, sest tingimuseks olnud, et tamm Tammikus edasi oleks kasvanud. 6000 kuldrubla pannud sellele, kes tamme ära viib. Pole olnud niisugust riista, millega oleks viia saadud. Üks öelnud, et muidu viiks teise küll ära, aga Traksi mäest ei saa kuidagi üle. Tamm jäänudki Sallasse. (Ants Triipstok)
Tammiku proua olnud väga isekas. Kui ta Suure-Tammikule koolimaja ehitada lasknud, siis joonistanud ise plaani. Tahtnud, et õpetaja eluruumid tulevad vastu lõunat, klassituba jällegi põhja poole. Selle pärast tulnud tal valla peremeestega arusaamatusi. Proua sõitnud ise ära ja mehed sel ajal ehitanud oma plaani järele vundamendi valmis, mõelnud et noh, kui vundament valmis juba, mis ta siis ikka enam teeb. Proua tulnud tagasi, näinud seda ja lasknud vundamendi maha lõhkuda ja uuesti oma plaani järele ehitada. (Johannes Parm)
Rohu mõisnik, vana parun Huen, olnud tige mees. Olnud teine niisugene pikk ja ennast kangesti täis. Uustalu Jaagup rääkinud, et Huen korra mõisa hoovil kärkinud ja hüüdnud: "Kas teate ka, mis mees mina olen? Mina olen Huen, kapten!" Ajanud pea püsti, ja suulagi olnud must kui koeral.
Talitaja poega Abrami pekstud väga, sest tema müünud Veemi (Nurmi) küla meestele vilja magasiaidast, pärast saadetud Siberisse. Huen lasknud teda siis peksta, talitaja pidanud ise juures olema. Siis parun öelnud: "Mina ei taha seda näha, see on sinu liha ja veri!" Pööranud selja ja ütelnud peksjaile: "Tõmba easti!" Kui peksja nii ei peksnud, et veri välja tuli, siis Huen lasi teda nii peksta, et veri lahti. (Juhan Sults)
Hull-Buck Rohus, kui pannud hobused ette, siis otse kiriku juurde välja, nii tekkinudki otsetee Kissa ja Rohu vahel, otsesihis rukkist läbi. Endine tee käinud kõveriti. (Hindrek Prääma)
Käru Pago oli niisugune mees, et kui mulgid sisse tulid, oli nii vaene, et polnud viljaseemet. Peremehed aitasid puha viljad maha teha. Muidu rahva vastu olnud päris hea, kinkinud koolile koha. (Juhannes Krikmann)
Koila mõis läinud abiellumise teel ühele umbvenelasele, Papenile. Ennem olnud ühe kindrali käes, see poonud ennast üles. Rahvas võtnud uut mõisnikku suure pidulikkusega vastu. Papen tervitanud mõisa rahvast vene keeles. Proua öelnud siis rahvale, et küll tuleval aastal tervitab eesti keeles. Olnud väga paha mees, muud pole olnud, kui üks kohtus käimine, see olnudki see eesti keeli tervitamine. (Juhan Ehvert)
Edru küla käib Piibe mõisa alla. Piibe mõisas olid Baerid. Olid rahva vastu sõbralikud. Härra tuli põllule, kaebas, et viljas on palju tahmalusteid sees. Jutustaja isa öelnud, et härra võiks ometi puhta seemne osta. Härra vastanud, et kust seda võtta. Jutustaja öelnud, et temalgi on 9-10 kuli. Härra käskinud seda mõisa tuua, maksnud hästi. Vana Landrat v. Baer olnud hea mees, ainult mõisateenijaid vandus vahel. Kui mõisast ehituspalke mindi saama, siis härra olevat öelnud, et vald tarvitab rohkem kui mõis. Tema andvat ühtehinge palke välja, aga sellest tema aru ei saa, kuidas neid majasid ehitatakse. Kui miski asja pärast tema jutule mindi, siis ühekorraga ta kunagi otsust ei teinud. Ikka laskis mitu korda käia, ise oli väga mõttes ja hulkus mööda tuba ringi.
Ennem oli mõis Henningi käes. (Jüri Traks)
Baerid (Piibe mõis) teinud kultuuritööd, ka madalamad põllud olevat ära kraavitatud. (Hugo Kool)
Enne head härrat elanud Piibe mõisas üks härra, kes olnud väga kuri. Tahtnud Seli küla hoopis Nõmmküla nõmmele viia, aga ennem ta surnud ära. (Priidik Luik)
Lasinurme Stakelberg lasknud end maha. Aga sel ajal näidanud end sellele mehele, keda ta välja tõsta lasknud. Seisnud ukse juures, käsi välja sirutatud. See saanud aru, öelnud teisel korral (ta näinud teda kaks korda): "Mine rahuga!" Siis kadunud ära. (Mart Martinson)
Lasinurme härra Stakelberg oli ühele vaesele kinkinud maja aluse. Tedrekull ostnud sellelt vaeselt selle maa ära ja ehitanud uue maja peale. Mõis hakanud päevi nõudma, tema pole teinud. Tõusnud suur tüli ja pahandus. Härra kaevanud Tedrekulli kohtusse. Käinud siis kohut, viimaks saanud härra õiguse, tõstnud Tedrekulli välja ja lahutanud majad ära. (Karl Madrus)
EKLA, f 199, m 60, 124/47 < Simuna khk., Avanduse v. ja Salla v. - Ilse Post (1932)