Sõnnikuvedu

Sõnnikut kistud vanasti kätega, ega siis niisuguseid harke olnud, nagu nüüd. Käed olid küünarnukkideni paljad. (Liisu Kammer)
Korra veetud jällegi mõisa sõnnikut. Kaks teopoissi viinud hobuse koplisse. Koplis olnud paksud pajupõõsad, pidanud looma ühtelugu silmas pidama. Nemad võtnud süüa ja maganud ka natukene. Ärgates olnud hobu kadunud. Läinud hädaga mõisa. Seal öeldud, kui kätte ei leia, siis alles saavad. Pika otsimise peale viimati ikka leidnud. Läinud kahekesi hobuse selga, teine võtnud endale hobuse saba üle õla. Mõisas kilter ja kubjas seisnud juba uksel, kepid käes. Kui neid tulemas näinud ja kuidas teine end sabaga kinni hoidnud, siis hakanud naerma. Nemad ruttu sõnnikukoorem peale ja väljale. (Jüri Traks)
EKLA, f 199, m 60, 179 < Simuna khk., Avanduse v. ja Salla v. - Ilse Post (1932)