Talupoegadega käitumine mõisas teoorjuse ajal

Vanasti oli igas vallas oma kuningas - mõisnik. Ainult tema tahe maksnud. Eriti ogarad olnud oma soost sundijad - kupjad ja kiltrid. Töö ajal käinud nad raskete malakatega peos ringi ja peksnud rahvast.
Heinateo ajal olnud kupjal sarnased väikesed rehad, kolme pulgaga, nendega haaranud viivitajatel juustest. Mõisapolitseil seisnud alati vitsad trepi all valmis, et sealt siis tarviduse korral hea käepärast võtta.
Kui mõnel talupojal oli kolm poega ja ainult kahte läks omas majapidamises tarvis, siis võttis mõis ühe väevõimuga ja andis sellele peremehele, kellele tööjõudu vaja läks, hoolimata sellest, kas teine minna tahtis või ei. Tõrkujad said oma 30 vitsahoopi veel pealekauba ja minna tuli ikkagi. (Toomas Lents)
Heinaajal, kui taheti peksta, siis võis jooksmisega nahka päästa. Pisteti jooksma ja lohistati vikatit enda järel, siis ei juletud lööma tulla. (Liisu Veil)
Naised läksid lõnga mõisa viima, aga Rohu proua oli hirmus kuri. Alati oli olnud häda, ikka et linu olnud rohkem kui lõnga. Tahtis naisi vargaks teha. Plaksutas naistel vihiga näod täis ja muudkui mine koju. (Luise Mumme)
Jutud käinud ringi, et peks on ära kaotatud, et peksta enam ei tohi. Mõisahärra ikka peksnud edasi. Korra üks teomees öelnud, et nüüd enam peksta ei tohi. Härra lasknud selle teomehe kinni võtta ja laisa hobuse külge siduda, siis ühe hoobi saanud hobune, teise hoobi mees. Sedaviisi siis jooksutanud mööda välja seda meest. (Juhan Sults)
Mõni peksja tahtnud vähem lüüa, mõni löönud jälle rohkem. Tark peksja lõi nii, et vitsa otsad ulatusid vastu pingi äärt, see polnud nii valus. Korra pekstud ühte teomeest. Härra ise jalutanud ukse ees edasi-tagasi. Peksja aga lasknud teomehel pingi alla pugeda, pannud õlekoo pingile. Peksja uhtunud seda ja pingi all karjunud teomees kõigest jõust. Kui arv täis saanud ja teomees välja läinud, küsinud härra: "Noh, kas said?" - "Sain, sain, parunihärra," omal aga süda naernud sees.
Korra jälle tahtnud valitseja kepiga moonamehele kallale minna. See haaranud kivi maast: "Tule, siis saad!" Valitseja ähvardanud kaugelt kepiga, aga kallale pole julenud minna. (Leena Piilefelt)
Valitseja, see olnud sakslane, Saksamaalt toodud. Seal olla niisuguseid raisku kõik seinaääred täis. See valitseja kippunud kepiga Räägu poja kallale. Poiss võttis oma leivakoti ja läks koju. Isa läinud siis mõisa paruni jutule ja laskis urjadnikut protokolli teha. Parun hakkas Rääku paluma, lepituseks andis kümme puuda rukist. Tegi nagu oleks leppinud, aga hävitas Räägu varsti ära. See lugu juhtunud ikka raharendi ajal juba. (Ado Senker)
Tiina Kalter läks mõisa teomeestega heinale, valitseja läinud ka kaasa, heitnud põõsa alla magama ja pannud Tiina vihalehega enda kallalt kärbseid ära ajama. Suur pilv aga tõusnud üles, vihma ähvardanud tulla. Teomehed kutsunud siis Tiinat endile appi. Tiina läinudki, lõhkunud kohe hoolega tööd teha. Siis aga tulnud üks kärbes ja hammustanud valitsejat otse nina pealt. See siis selle peale ärganud, näinud Tiina puudumist, jooksnud kuhja juurde, tõmmanud tüdruku sealt otsast maha ja peksnud kepiga veriseks. (Liisa Lehtmets)
Kes vastu hakkas, see peksa sai. Härjatallis oli pikk pink, vastuhakkajad viidi sinna ja peksti. Kes hästi kõva käega, see pandud peksma. Senker olnud kubjas, pesnud enne peksma hakkamist käed puhtaks, märgiks, et ega tema selles süüdi ole, et peksab. (Mai Tedrekull)
Kilter oli tüdrukutele sama, mis kubjas teomeestele. Noortele tüdrukutele kilter peksnud piha peale. Nõrgematele karakteritele läinud see nii südamesse, et pole öösel magada saanud. (Liisu Kammer)
Kilter, kui tuli külla mõisatükke tegema kutsuma, käis mööda küla ja hüüdis: "Ruttu, silmapilk, nii kui püksituul! Mõisa tulbast lõikama!" Pidid jalamaid minema mõisa tulbast lõikama. Teisel päeval tuul pudistas oma rukki kõik maha, aga parata polnud midagi. (Johannes Spiegel)
Jutustaja isa õde olnud mõisas vaimuks ja noppinud teiste tüdrukutega kartuleid. Teomehed ajanud vagusid lahti, neile hüütud, et ärgu ajagu nii palju lahti, õhtu tuleb kätte, ei näe enam. Jutustaja isa õde öelnud: "Tüdrukud, ärge kartke! Kuu tõuseb üles, küll me näeme." Nii aidamees, kes seda kuulnud, andnud talle kepiga kolm hoopi mööda pihta.
Kartulinoppimise juures olid sundijad taga, nii kui pea tõstsid või ühe kartuli maha jätsid, nii kohe - mine koju, päevapalgast ilma. Mooras jälle anti kastide pealt hinda: nii mitu kasti välja noppisid, nii palju raha said. (Juhan Steinberg)
Mõisamaal oli kuri härra. Seda päeva ei läinud, mil Mõisamaalt ei kostnud kisa: "Ai! Ai! Ai!" Mõisnik võis anda 30 hoopi teoorjuse ajal, vanasti aga nii palju kui heaks arvas.
Toapoiss ajanud ühel härral korra habet, olnud tõre ja kuri saks, öelnud: “Kui sa veristad, näe mõõk on siin, siis löön su maha.” Toapoiss naernud ja hakanud lõbusalt peale. Ajanud ilusasti ära. Saks kinkinud raha, mis lubanud, ise aga küsinud, kust ta selle julguse ometi võttis. Toapoiss vastanud: "Teie kõri oleks ennem maas olnud kui minul." Saksale oli meeldinud see vastus, kinkinud veel hulga raha. (Karl Madrus)
Salla härra läinud kord väljale, näinud, üks moonamees kündnud, kirves vöö vahel: "Ah sa tahad minna tapma!" Küll ta teda seal siis kepiga nõelunud.
Kui nähti, et ader maast välja tuli, niipea sai jälle kõmmi.
Keskhommikuks pidid maha niitma ühtepidi 50 sammu, teistpidi 45 sammu ja 4 tükki loogu üles võtma ja saadu panema ja ära kuivatama.
Korra Salla Harpe andnud käsu, et mingu mehed kipsi tooma. Olnud pühapäevane päev. Jutustaja isa, Kaarel Triipstok, pole hobust andnud. Tema järel tõrkunud ka veel teisi. Tõrkujad aeti mõisa ja hakatud peksma. Jutustaja isa saanud 15 hoopi, hakatud ema venda peksma, see öelnud, et Õnnistegija löödi ilma süüta risti ja mina pean ilma süüta peksa saama. Need sõnad läinud Harpele südamesse, pööranud selja ja jätnud peksmise järele. (Ants Triipstok)
Määri mõisa teopoisid lasknud kord hobused kaera. Väljavaht võtnud kinni ja viinud mõisa. Käskinud isiklikult järele tulla, et muidu ei anna kätte. Jutustaja isa olnud ka minejate seas. Jutustaja isa vend pidanud mõisa minema, arvanud siis, et mis ta tuleb, ta läheb toob nad isegi ära. Läinudki hobustele järele ja saanud 15 hoopi peksa. Jutustaja isa jäänudki selle moega ilma. (Aleksander Kaasik)
EKLA, f 199, m 60, 183/91 < Simuna khk., Avanduse v. ja Salla v. - Ilse Post (1932)