Ajalooline traditsioon: Simuna.

Majanduslik olukord - söök


Mõnikord olnud leib otsas, juba kui rukkid pooles ivas olnud, juba siis lõigatud ja pekstud ja tehtud leiba (Priidik Luik).
Söök oli lihtne: kaunavili, sugu võid ja silku, liha suvel polnud.
Jutustaja ema pannud teo ajal ühe hommikuga 7 leivakotti ja 6 lähkrit. Piima hulka keedeti tangusuppi, et muidu läheb piim hapuks. Üks siga tapeti enne jõulu, ja selle lihaga pidi kõiksugused voorid ära käima. Liha pandi ainult vooridele kaasa. Mõnes kehvemas peres oli söök väga vilets. (Juhan Steinberg)
Vahel olid ikaldusaastad, siis tehti tuliheinast leiba, jahu segati natuke sekka. Aganaleiba sai söödud. Kartulid said koortega siipesse lõigatud ja söödud, et koorimine on asjata raiskamine. (Madis Söörd)
Pühapäeva õhtul keedeti kapsasuppi, mõned lehed keerlesid sees, pihuga pandi jahu ka sekka. Seda soojendati hommikuti, nii nädal läbi. Kaeraleib oli kotis, kui teol käidi, see leib oli niisugune, et kui kaua närisid suus, siis tuli kõik saht seest välja, paljad keed jäid suhu, ja need pidid välja sülitama, mitte ei läinud alla. Katsu aga, et ruttu suutäie alla said. Lehmi ka polnud. Suurematel taludel olid vast kaks tükki. Piima oli vähe. Jahukörti keedeti ja sinna sekka pandi siis teomeestele ja vaimudele lähkritega kaasa. (Karl Madrus)
Kui voori mindi, siis pandi pütt kapsaid täis ja suutäis liha sisse, see oli pika tee söök (Leena Tiilefelt).
EKLA, f 199, m 60, 229/31 < Simuna khk. - Ilse Post (1932)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!