Ajalooline traditsioon: Suure-Jaani lõunaosa.

Asjalised mälestused - Vanad teed


Jutte vanade teede ehitamise kohta ei teata, samuti pole ka näha vanade mahajäetud teede jälgi. Nimetada võiks vast oma tähelepanekuist Viljandi vallas Rattama talu lähedal, kus talu karjamaal midagi vana tee taolist näha võib. Nimelt on karjasmaal leppade vahel näha keskmistest ja vähematest raudkividest koostatud paari sülla laiune enam-vähem korrapärane tee ase. Ka on kivide rea kõrval midagi kraavitaolist, mis mõnes paigas ümbruse maapinnaga ühtub, teises paigas jälle nähtavale tuleb. Sarnane kividest laotud tee ase on vähemate käänakutega ja umbes 50 m pikk, lõppedes hargneb kaheks, mille üks osa varsti lõppeb, kuna teine osa tihedasse lepikusse minnes jatkub. Selle lõppu aga on lepiku tiheduse tõttu ära raske määrata.
EKLA, f 199, m 23, 16/7 (I-7) < Suure-Jaani khk., Viljandi v., Rattama t. - Alfred Rästas (1926)

Õhatu-Kildu vahelise tee ehitamise kohta räägib traditsioon järgmist: Õhatult Kildule pääsemine olnud vanasti väga raske. Käidud Lemmakõnnu ehk Tamme kaudu, mis suurt ringi tehes palju aega ja vaeva nõudnud. Vastemõisa rentnik Ooken võtnud nõuks uut otset teed läbi metsa ehitada ja ajanud õige sihi sel kombel läbi metsa, et öösel Kildule kõrge puu otsa tulelondi üles pannud. Ratsutanud siis ise Õhatule ja käskinud mehi otsejoones edasiminnes metsast sihi läbi raiuda. Sel kombel saanudki Õhatu-Kildu vaheline otsetee.
EKLA, f 199, m 23, 17 (I-7) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Leoski t. - Alfred Rästas < Tõnis Mein, 91 a. (1926)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!