Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Pärisorjus

Sellele küsimusele on väga raske vastust leida, sest kohapeal ei tehta mingit vahet pärisorjuse ja teoorjuse vahel. Aegade jooksul on need piirid niivõrd ühte sulanud, et ainult ühest teoajast kõneldakse. Paigutada võiks vast selle pealkirja alla „Ümberkäimisest talupoegadega mõisas”, mida materjali vähesuse tõttu päris- ja teoorjuse ajaks poolitada ei taha.
EKLA, f 199, m 23, 44/5 (III-5a) < Suure-Jaani khk. -Alfred Rästas (1926)

Talupoegadega ümberkäimine mõisas jne jne
Taevere mõisas olnud sarnane kord, et kui päevad mõisas tegemata jäänud, kutsutud peremees mõisa, pandud vaadi peale ja antud keretäis kätte.
Kord sügisel kordamise künni ajal näinud mõisahärra Bunge jutustaja isa mõisa põllul kündmas. Vaos jäänud üks rohututt püsti, mida nähes Bunge kärkinud: „Oleks kubjas siin, laseks sulle anda,” kuid ise pole lööma tulnud.
EKLA, f 199, m 23, 45 (III-5a) < Suure-Jaani khk., Littuvere k., Jaagu t. - Alfred Rästas < Eva Tirmomann, 61 a. (1926)

Enne 1830. aastat pole teopoisid tohtinud mõisa põllul nokaga mütsi kanda. Kord olnud ühel teopoisil nokaga müts peas. Valitseja märganud seda, tulnud poisi juurde, tõmmanud sellel mütsi peast ära ja ütelnud: „Mis mina siis pähe pean panema, kui sina juba sarnast mütsi kannad?” Sealjuures sakutanud poissi tublisti juustest.
Jutustaja saanud kord aidamehe käest selle eest kepiga lüüa, et ta sõnnikuveo ajal võerast laudast läinud sõnnikut tooma, kus see pudevam olnud ja selletõttu kergem peale tõsta. Mõisahärraga rääkides pidanud müts alati peast ära olema.
EKLA, f 199, m 23, 46 (III-5a) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Tiitsu t. - Alfred Rästas < Tõnis Mein, 89 a. (1926)

Ka pole Vastemõisas tohtinud teomehed teol olles piipu suitsetada. Kui härra ise juhtunud nägema ehk kubjas seda talle kaebanud, antud eksijale kohe 25 kepihoopi.
EKLA, f 199, m 23, 46 (III-5a) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kettu k., Tooba t. - Alfred Rästas < Peet Toobal, 78 a. (1926)

Kord saanud Vastemõisa karjamees Jüri Ruus mõisa kirjutajalt mingi põhjuse pärast lüüa. Mees hakanud vastuhakates kirjutaja rinnust kinni. Selle eest pandud karjamees aita vangi, kus ta mitu päeva söömata peetud; salamahti saanud mõisa karjanaine kassiaugust talle vähe toitu anda. Aidas peetud Ruusi kuni Viljandist timukad toodud, kes meest nõnda peksnud, et teda pärast linadega pöörama pidanud.
Ookeni ajal olnud Vastemõisas töödes maksmas nn tegujas, mis selles eisnud, et valla rahvas kõik reas mõisa põllul töötanud. Kupjad olnud keppidega järel, kes inimesi tööle sundima pidanud. Õhtul, kui kupjad mõisahärra ette läinud ja see keppidelt peksu jälgi pole leidnud, ütelnud ta: „Teie, lontrused, pole tööd midagi teinud” ja lasknud sel puhul meestele enestele kolmkümmend naha peale anda. Kupjad saanud sellest targemaks ja peksnud kepid õhtul enne härra ette minekut vastu kive villerdama. Sel kombel pääsenud kupjad ise peksust.
EKLA, f 199, m 23, 46/8 (III-5a) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Leoski t. - Alfred Rästas < Tõnis Mein, 91 a. (1926)

Teomehed löönud äkkepaku seest pulgad välja ja vedanud palja äkkepakuga üle põllu, et väsinud hobustel kergem oleks. Seda juhtunud aga kubjas nägema ja õhtul antud mõisas meestele keretäied kätte. Ka käinud teopoisid tihti öösel mõisa väljal hobuseid söötmas, kui see ilmsiks tulnud, antud süüdlastele peksa.
EKLA, f 199, m 23, 48 (III-5a) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Keremi k., Tolli t. - Alfred Rästas < Tõnu Kink, 90 a. (1926)