Suusõnaline traditsioon - Rahvarahutused pÀris- ja teoorjuse ajal

Rahutuste ja muude mÀssuliste liikumiste kui sarnaste kohta ei rÀÀgi suusõnaline traditsioon midagi, kui mitte arvestada ÃŒksikprotestidega peksu puhul mõisas, mida pealkirja all „Talupoegadega ÃŒmberkÀimine mõisas...” (lk 45–49) mÀrkinud olen. Üldine vastus sarnastele kÃŒsimustele, kas mõisale vastu hakata pole mõeldud jne, on: „Kes seda julges, anti malka, kui vÀhe piiksatasid.”
Mainida võiks siin vaid juhust, kus Vastemõisa mehed Lahmuse mõisa tõrkunud tegu tegemast hilisemal teoajal.
EKLA, f 199, m 23, 66 (III-5d) < Suure-Jaani khk. - Alfred RÀstas (1926)

Lahmuse mõisa omanik Ratleff, kes varem Vastemõisa rentnikuks olnud, nõudnud talupoegelt Vastemõisas tegemata jÀÀnud teopÀivi Lahmusel. Mehed tõrkunud seda tegemast. Ratleffil pole muud nõu Ìle jÀÀnud, kui kaebanud asja Viljandi kohtusse. Kohus pole aga tegemata jÀÀnud teopÀivi Vastemõisa meestelt vÀlja nõudnud.
EKLA, f 199, m 23, 66/7 (III-5d) < Suure-Jaani khk., Kabila k., PÀredi t. - Alfred RÀstas < JÌri Valdsmann, 76 a. (1926)