Suusõnaline traditsioon - Hariduseline olukord - Suure-Jaani kihelkonnakool (1727.–1894. a)

Suure-Jaani kihelkonnakool (1727.–1894. a)
Endisel ajal oli Ülemkiriku eestseisuse ametil viisiks oma valitsuse ringkonnas asuvate kirikute juures aeg-ajalt kirikukatseid (Kirchen-Visitationen) ette võtta, et nÀha saada, kuidas koguduste usueluga ja kirikutega lugu on. Ühest niisugusest kirikukatse protokollist 1731. aastast nÀeme esimest korda, et Suure-Jaani kihelkonnal oma kihelkonnakool tegevuses on. Koolmeistriks, kelle isikuga ka köstriamet ÃŒhendatud, olla Karl Joh. Schneider juba 4dat aastat ametis. Koolil olla ÃŒlalpidamiseks tÃŒkk maad, 3 tÃŒndri (á 2 vak.) kÃŒlvipinnaga. Peale selle saada koolmeister kihelkonna poolt palgaks iga talu pealt 1 kÃŒlimit (1/3 vak.) teravilja, iga surnumatmise eest 3 „valget” (arvatavasti krossi või tenga = á 1 ÂŒ kop), iga ristimise eest 1 „valge” ja laulatamise eest 2 „valget” ning igast mõisast 1 vakk rukk[e]id. Koolmeister mõista[b] oma ametit hÀsti ja koolis kÀia ÃŒks tÃŒtarlaps 8–9 a. vana. Koolimajast ei ole siin veel kõnet, vist peeti kooli kusagil köstri eluruumis. A[astal] 1745 aga kõneldakse protokollis juba koolimajast. Sel aastal ehitanud Taevere mõisapidaja von Liphardti lesk koolimaja lÀhedale kõrtsi. Selle ehitamise vastu tõst[n]ud konsistoorium kubermangu valitsuse ees kaebust, mis peale jooma allika avamine Àra keelatud. Agarate eestkostjate ja meeleheade mõjul jÀÀnud uus kõrts siiski oma koha peale.
JÀrgmisel kirikukatsel 20.1.1749. aastal, millest ka kindral-superintendent Zimmermann Riiast osa võtnud, on koolimajast juba selge teade. See ei ollagi rehetuba, vaid tÀiesti hea koolimaja, ainult jooksvat aknad hagudega kÃŒtmise tõttu vett. Maja ehitanud kihelkond 5 aasta eest (a[astal] 1744) ja olla kihelkonna laste arvule ruumikas kÃŒllalt. Kooli maa ja heinamaa kohta teatab koolmeister, et tal viie vaka kÃŒlvi jaoks põldu ja 40 sao alla heinamaad olla. KÃŒttepuid saada ta Vastemõisa ja Taevere metsast. Viljamaks kihelkonna poolt sama mis 18 aasta eest. Vastemõisast ja SÃŒrgaverest saanud ta ennem kumbagilt tÃŒndri (2 vakka) vilja, nÌÌd aga ei saavat ta Vastemõisast juba 17 aastat midagi ja SÃŒrgaverest ainult ÃŒks vakk. Talupoegadelt saanud ta ennem iga talu pealt 1 kÃŒlimit teravilja. Ülemkiriku eestseisja de la Barre ajal (1734. a.) tunnistatud see mÀÀrus tÃŒhjaks, sest saadik olenevat maksmine ainult talupoegade heast tahtmisest.
MÀÀrus: Seesama maks jÀeb ka edaspidiseks kindlaks. KÃŒsimuse peale, mis tasu koolmeister koolilaste pealt saada, kostab koolmeister, et nad midagi ei maksvat. Komisjoni isandad peavad tarvilikuks koolmeistrile iga lapse pealt 3 koormat puid ja 1 [leisikas] kÌÌnlaid maksuks mÀÀrata. Maks laulmise ja ristimise juures jÀeb endiseks, lisaks tuleb vaid 1 paar kindaid pruudi poolt laulatuse juures. Leeripoistelt võetud 3 valget ja tÃŒtarlastelt 2 valget, mille kirikukomisjon a[astal] 1733 Àra keelanud, ei leia nÌÌdki kinnitust, jÀetakse aga siiski lubatavaks, kui keegi vabatahtlikult maksta soovib. Koolmeister olla nÌÌd 47 aastat vana ja 21 aasta[t] kooli juures ametis, elukommete poolest laitmata ja laulmises tubli, aga kirjutamises mitte; kÀsitööd ta ei tegevat. KÃŒsimuse peale, mis aastaajal lapsed koolis kÀivad, kostab koolmeister: „Ilma korrata!” MÀÀratakse kooliajaks aeg mardipÀevast lihavõttepÃŒhadeni. KÃŒsitakse: „Mitu talvet lapsed koolis kÀivad, enne kui lugemise Àra õpivad?” Arvatakse 1 kuni 2 talvet Àra kuluvat. Koolis kÀia praegu 6 last. JÀrgneb pikk mÀÀrus, milles lapsi, kes 7–12 a. vanad, keda koolmeister või kiriksand ÃŒles tÀhendanud ja keda kooli ei saadeta, tulla sÌÌlastel vanematel I nÀdala eest 4 valget, jÀrgmise eest 6 valget ja III nÀdala eest 8 valget jne trahvi maksta. IseÀranis kangekaelsed isad ja emad aga kas mõisas või kiriku juures vitsanuhtluse alla võtta. MÀÀrus loetaks vöörmÃŒndritele ette ja kÀstakse rahvale teada anda.
Lastele õpetatavat koolis pÀhe: viis peatÃŒkki, hommiku-, õhtu- ja söögipalved ja patukahetsemise salme (Busspsalmen). Ka õpetatavat lastele hommiku-, õhtu- ja muid palvelaule laulma. Samal aastal teeb kiriku eesistuja baron Fersen konvendile ettepaneku koolimajale, millesse 50–60 last Àra mahub, et sinna saaks 4 kolmesÃŒllalist pinki tehtama, mis seni koolimajas puudunud. Ka tulla koolilaste toidu alalhoidmiseks suur kast muretseda. Peale selle peaks supi keetmiseks paar pada olema ja taari tegemiseks 2 suuremat anumat ning muid vÀhemaid riistu ja abinõusid. Kavatsus võeti vastu ja pandi akti kaante vahele, sinna ta ka nÀhtavasti jÀigi. JÀrgmisel aastal 2. nov. 1750. a. kaebab koolmeister konvendi koosolekul, et lapsed kangekaelsed olla ja sõna ei kuulda. Tema nende peksmisega hakkama ei saavat ja palub selles asjas konvendilt abi. Konvent otsustab koolilaste karistamiseks ÃŒks jalapakk teha lasta, millele hÀrra von Drenteln Navestist lubab omalt poolt raudahelad juurde anda.
20. nov. 1768. a. peetakse jÀlle kirikukatset, mille protokollist selgub, et kihelkonna koolmeister veel sama on, nÌÌd juba 66 a. vana. Lastakse proovi teha kas koolmeister veel laulda saab. Laulab rahuldavalt. Koolmeistri palgaolud endised. Laste poolt ei maksetavat midagi, ka puid ega kÌÌnlaid ei saavat. Õppeained samad. Lapsi olla koolis 8. Koolimaja endine, aga olla akendest saadik hoopis Àra mÀdanenud, nõutakse peatset parandamist.
2. nov. 1777 on jÀllegi kirikukatsekomisjon koos. Koguduse hingede arv ulatub 6121 peale, kelledest pooled (3170) lugeda mõistavad. Lugedamõistjaid leiduda enamasti igas talus, kus ka suuremalt osalt noored inimesed lugema õpivad. Komisjoni liikmed, eksamineerijad, praosk Regius ja õpetaja Petzold on katse tagajÀrgedega vÀga rahul. Vanad kui ka noored olla oma eksami vÀga hÀsti teinud (vorzÌglich gut bestanden). See on: raamatust ja peast hÀsti lugeda mõistnud. Kihelkonna-koolmeister (köster) on ikka seesama. Koolis lapsi seekord ei olevat Ìhtegi (kÌÌnlakuu). MÀÀrus: Ìkski laps ei tohi koolist enne Àra jÀÀda, kui ta lugeda oskab ja katekismuse 5 peatÌkki seletustega ning harilikud hommiku- ja õhtu- ja söögipalved Àra on õppinud.
KÌsimuse peale, kas mõisakoolides ja taludes õppinud lapsed ka veel siia kooli tuuakse, antakse kostus, et see ennem laualevõtmist sÌndida. Palgaolud on endised ja tehtud mÀÀruses keelatakse koolmeistrile mõisast ning taludest makse ise kokku korjamas, nn linulkÀimine Àra. Maksud pidada mõisadelt ja taludelt nagu kiriksandalegi koju kÀtte toodama.
A[astal] 1779 18. dets. seletab kirikuõpetaja Joh. Schnell konvendile, et koolimaja juba koolilaste ja leeriskÀijate tarvis vÀikeseks hakata jÀÀma ja lagunenud olla. Maja oleks tarvis hÀdasti parandada, võimalikult koguni uus ehitada. Et aga kiriku põrand sootumaks mÀdanenud on ja parandamist nõuab, lÌkatakse koolimaja ehitus sel aastal edasi.
SÌgisel 1781 tehakse otsus: uus koolimaja ehitada, mis 15 sÌlda pikk ja 7 sÌlda lai oleks. Keldri kaevamisega juba sÌgisel peale alata ja talvel kõik materjal kohale muretseda, mida kroonu metsast valitsuse loaga loodetakse saada.
25. jaan. 1782. a. on seesama asi veelkord nõupidamise all. Sillakohtunik baron von Schlippenbach Navestist on joonistuse valmistanud, mille jÀrele koolimaja 15 sÌlda pikk ja 6 sÌlda lai, 2 korstnaga, ehitada tuleks. Joonistus võetakse vastu.
Puutöö kaubeldakse SÃŒrgavere tubli puusepa Paksu-Jaani kÀtte, kes selle töö eest kokku 50 rubla saab, oma toidu juures. Töö juurde antakse talle 8 tublit töömeest abiks. MÌÌritöö kaubeldakse Lahmuse mÌÌrsepa Nõmme JÃŒri kÀtte 36 rubla eest. Töö juurde antakse meistrile abiks 7 alalist töömeest (kÀtteandja – Handlager). JÀrgmisel konvendikoosolekul juulikuus kaubeldakse ka potisepaga ahjutööd Àra ja ehitus algab peale, sest koolimaja peab sÃŒgiseks valmis olema. Edaspidi peab ka orelimÀngija oma korteri koolimajas saama, kes seni Olustveres elanud ja seal 15 rbl aastas ÌÌri maksnud, sellepÀrast peab uus ehitis hÀsti ruumikas olema, kahe elukorteriga: ÃŒks köstrile ja teine orelimÀngijale. Vahepeal on orelimÀngija Kelly enese ametist lahti võtnud ja vana Schneideri poeg Gottfried Ephraim orelimÀngimise Àra õppinud, kes ka uueks orelimÀngijaks ja isale abiliseks valitakse.
A[astal] 1785 kaebab koolmeister Schneider, et leerilapsed mÀÀratud 2 koormat puid ja 1 [leisikas] kÌÌnlaid Àra ei maksa. Otsustatakse, peale vöörmÌndritega lÀbirÀÀkimist, nendelt, kes seda maksu ainetena (in natura) Àra ei maksa, rahaga tasuda lasta 1 [leisikas] kÌÌnlaid 6 kop ja koorem puid 8 kop.
18. aprillil 1786. a. peatakse koosolekut ainult kooli asjus, nagu niisugust Riia Ülemkiriku eestseisuse ameti poolt kubermanguvalitsuse kÀsul 1. dets. 1785. a. nr 3093 all ette kirjutatud. Sedasama pidivad ka teised kihelkonnad ÃŒle Viljandi kreisi tegema. Komisjoni koosolekut juhatab Ülemkiriku eestseisuse ameti liige, kes ÃŒhtlasi S.-Jaani kiriku eestseisja on, von KrÃŒdner Lahmusest. Koosolekust võtavad osa kihelkonna mõisahÀrrad (kelledest SÃŒrgavere, Taevere, Reegoldi, Jaska ja Aimla omad puuduvad), kohaline kirikuõpetaja ja talurahva poolt kõik kiriku vöörmÃŒndrid ja mõisa- s.o vallakoolide koolmeistrid. Harutuse alla tuleb kõigepealt kihelkonnakool, kus mineval sÃŒgisel 105 ja tÀnavu kevadel 146 õpilast olnud, kõik ÃŒle 16 aasta vanad. Koolimaja olla hea ja uus ilma laituseta. Kirikuõpetaja Schnell seletab, et siiamaalne köster ja koolmeister Schneider nÌÌd juba 83 a. vana olla ja ameti pidamiseks nõrgaks hakata jÀÀma. Praegune orelimÀngija ja abiline aga vÀikese palga tõttu sunnitud olla eratundidega lisa teenima. Selle tõttu olla karta, et kihelkonnakool õpetaja poolest edaspidi puudulikuks jÀÀb. Otsustatakse endine koolmeister vana palga juures ametisse jÀtta ja pojale ka eratundide andmist mitte Àra keelata. Mõlematele aga ÃŒlesandeks teha veel kuni tÀnavu aasta mardipÀevani vanamehele tuleviku tarvis tubli abiline palgata, kusjuures noorele Schneiderile õigus jÀeb oma isa ametit edasi pidada.
A[astal] 1793, kui vana köster-koolmeister Àra surnud, võetakse 12. septembril uue koolmeistri valimine kÀsile. Mõeldakse köstri, koolmeistri ja orelimÀngija ametid Ìhte koondada ja edaspidi Ìhe mehe kÀtte usaldada.
Kiriku eestseisjad panevad ette selle ameti peale kantselisti Franz Pappi valida, kes Põltsamaal juba mitu aastat orelimÀngija olnud ja ka siin orelimÀngus juba proovi teinud. Et selle vastu kellelgi midagi Ìtlemist ei olnud ja ka kiriku vöörmÌndrid sellega rahul olid, sai F. Papp valitud. Et Papp eesti keelt ei mõistnud, siis tehakse talle kohustuseks, seniks kui ta keele Àra õpib, omale Ìks eesti keelt mõistja mees omal kulul abiliseks palgata. Palk jÀÀb samaks, mis koolmeistril ja orelimÀngijal kahe peale kokku oli olnud.
Kiriku koosolekul 16. aprillil 1800. a, kuhu ka vallakoolmeistrid kutsutud, manitsetakse viimaseid oma kohuseid tÀitma ja hoolega oma ametit pidama. Samal konvendi koosolekul kaebab köster-koolmeister Papp, et Olustvere mõis 1799. a. eest oma maksu veel Àra ei ole maksnud ja ka mitmed teised mõisad oma koolilaste eest makse võlgneda. Kirikueesistuja ja Lõhavere hÀrra major von Standen paneb ette Olustvere mõisale kindel termin mÀÀrata, millal võla Àra peab maksma; nõndasama ka teistele mõisatele meelde tuletama, et nad oma koolimaksud õigel ajal Àra tasuks.
20. dets. 1804. a. teeb Viljandi kreiskooli inspektor Wilde S.-Jaani kirikuvalitsusele kirjaliku ettepaneku S.-Jaani kiriku juurde Ìks kihelkonnakool (Parochialschule) ehitada, kus talurahvalastele peale usuõpetuse ka kirjutamist ja rehkendamist ning muud selletaolist õpetust võiks anda. 27. jaanuaril 1805. a. kutsutakse kirikukonvent kokku, kus Wilde kiri konvendile arupidamiseks esitakse. Saadikud asuvad uue kooli ehitamise suhtes eitavale seisukohale. Kihelkonna poolt olla niikuinii juba 1782. a. suur, uus koolimaja ehitatud ja sellega olevat talurahva noorsoo koolitamise eest juba kÌllalt hoolitsetud.
Kaks aastat hiljem saab kiriku eestseisja kubermanguvalitsuselt eeskirja 4. okt. 1806. a., nr 6372 all, [et] seisma jÀÀnud kooliasja uuesti harutuse alla võtta. 31. okt. 1806. a. kokkukutsutud konvent, kuhu peale mõisaomanikkude ja rendihÀrrade ka talurahva kohtumehed kutsutud, asub uue koolimaja ehitamise suhtes jÀllegi eitavale seisukohale. Arvatakse, et praeguses koolis kÌllalt ruumi olevat mõnele lapsele lugemist ja usuõpetust mõistjatest ka kirjutamises ja rehkenduses õpetust anda, kes seda soovivad.
Vastemõisa alamrentnik von JÃŒrgenson teeb ettepaneku, et mõisate ja talurahvakohtumeeste poolt tuleks umbes 6 poissi vÀlja valida, kellele rohkem kooliõpetust anda. Mis nende laste ja koolmeistri ÃŒlespidamisse puutub, oleks tema omalt poolt nõus selleks esimesel aastal kaasa aitama, kui pearentnikud – vennakesed von Knorringid – asjast osa ei peaks võtma. Taevere rendihÀrra von Stackelberg seletas, et tema omalt poolt midagi lubada ei võida ja Taevere mõis asjast osa ei võta. Talurahva esitajad, kohtumehed, tÀhendasid, et kui just ÃŒlemalt poolt nõutakse, siis nemad kÃŒll ÃŒhe poisikese vÀlja otsiks ja selle ÃŒlespidamise- ja koolikulud oma kanda võtaks. Reegoldi kohta ei saadud mingit teadet, sest et selle esitaja major von Staden haiguse pÀrast tulemata oli jÀÀnud, kohtumehed aga asjast osa võtta ei lubanud. SÃŒrgaverest ja Jaskalt polnud teisi esitajaid, kui ainult ÃŒks kohtumees, kes ÃŒksinda ei arvanud mingit otsust anda võivat. Olustvere ja Aimla eest olivad rendihÀrra Lass ja temaga ÃŒhes ka kohtumehed nõus ÃŒhte koolipoissi vÀlja valima, kelle eest mõisad 6 aastat koolikulud kanda võtaks, ÃŒlespidamine aga valla hooleks jÀeks. Sarnase ettepanekuga olivad ka Navesti esitajad nõus. Et Lõhavere hÀrra major von Staden puudub, seletavad kohtumehed, et nemad kÃŒll valmis oleks ÃŒhte koolipoissi saatma, aga selle ÃŒlespidamise ja kooliraha kohta ei võivat nemad ÃŒksinda midagi otsustada. Lahmuse mõisa eest seletas assessor von KrÃŒdner, et mõis valmis on ÃŒhe koolipoisi eest, keda vald vÀlja valib, kooliraha maksma. Ülespidamise eest pidada aga talurahvas ise muretsema. Wõidumaa kÀes pandis oleva Änge kÃŒla (Änge mõisa) eest seletasid kohtumehed, et nad ÃŒhe koolipoisi saadaksivad ja selle ÃŒlespidamise eest hoolitseda tahavad. Pandi omanik, kindrali proua von (K) Vermulen aga asjast osa ei võta. Kirikuvallast koolilast ei olla vaja valida, sest et see Taevere mõisaga ÃŒhendatud olla. Kui palju kirikuõpetajal selle kooliõpetuse ja ÃŒlevaatusega tegemist teha tulla, see seista kooliseaduse lisas tÀhe A all Àra mÀÀratud. Köstril-koolmeistril ja orelimÀngijal oma talupojast abilisega olla oma leeripoiste õpetamisega kÃŒllalt tegemist, nõnda et kõne all olevast koolitööst teda ilma iseÀralise palgata osa võtma ei või sundida. Sellega lõppes koosolek ja sellega ÃŒhes ka kirjutuskooli asutamise mõte. JÀrgmised konvendid sellest enam ei kõnele, kubermanguvalitsus ta jÀrgi ei kÃŒsi, leerikool kestab aga endistviisi edasi.
27. sept. 1811. a. on konvent koos. Senine köster-koolmeister ja orelimÀngija Fr. Papp on enese ametist lahti palunud. Kuulutuse peale Tartu Seitungis on endid 4 meest ÃŒles annud, muuhulgas ka köster-koolmeister Hollmann Äksist ja orelimÀngija Petsch Rannust. Vana kirikuõpetaja Schnell soovitab tublit koolimeest Hollmanni valida, kes Äksis juba 14 aastat seda ametit pidanud ja kellel vÀga head tunnistused ja hea lauluhÀÀl olla. Ka orelit mÀngida ta hÀsti ja leerilaste ettevalmistamises harjunud ning hoolas. Mõned konvendi saadikud on Schnelliga ÃŒhel arvamisel, aga et palju saadikuid puudub, lÃŒkatakse valimine edasi. Kahe pÀeva pÀrast peetakse uus koosolek, kus suurem hulk hÀÀli orelimÀngija Petschi peale langeb niihÀsti vöörmÃŒndrite kui mõisahÀrrade poolt. Sellega on Petsch valitud ja kõik kolm ametit antakse ÃŒhiselt lepingu põhjal sellesama palga eest, mis eelkÀija saanud, uuele köster-kooliõpetajale kÀtte. Petsch olnud libe mees, see meeldinud valijatele, kuna Hollmann tõsisemat ja tagasihoidlikumat laadi avaldanud, – teadis ÃŒks vanem koguduseliige jutustada.
A[astal] 1815 on koolimaja juba õige lagunenud ja võetakse nõuks suuremaid parandusi ette võtta, missuguse tegevusega suvel alati ja veel jÀrgmisel aastal jatkati.
1823. a. peale nõutakse igalt kihelkonna koolilapselt Àraviidetud pÀeva eest 10 kop vaske, et selle rahaga vaestele lastele raamatuid muretseda. Trahvi peavad mõisad lastevanemate ehk kooli panejate kÀest sisse nõudma.
27. veebr. 1825. a. on konvendil jÀlle niisugune kihelkonnakooli (Parochialschule) asi, nagu seda 1806. aastal kavatseti, harutuse all. Seekord nÀib tõenÀolik olevat, et Ìks teine kool leerikooli kõrval tööle asub, mida protokoll Parochialkooliks nimetab, kuna leerikool harilikult Kirchspielschule nime kannab. Kelle poolt see Parochialkooli asutamise algatus seekord vÀlja lÀks, ei rÀÀgi protokoll. NÀhtavasti on kÌlakoolmeistrite puudus selleks põhjust annud ja vist iga vald siia omalt poolt Ìhe õpilase saatnud, nagu 20 aastat tagasi jutt oli. Oma Ìlalpidamise on need koolipoisid esimesel kahel kooliaastal (kursus kestis 3 aastat) vististi kihelkonna poolt saanud. Ka koolmeistri palga on vald (võib-olla mõisa) maksnud, mis aasta kohta vist 60 vakka rukk[e]id, 60 v[akka] otri ja 60 v[akka] kaeru ning 400 tuusti heinu on olnud. Eelnimetud protokoll rÀÀgib Ìhest kooli esialgsest põhjuskirjast (statut), mis aga veel tÀiendada ja jÀrgmisele konvendile ette panna tulla. JÀrgmised konvendid sellest enam aga ei kõnele, ka põhjuskirja ennast pole leida.
11. veebr. 1827. a, kus konvendil sellest koolist jÀlle kõne on, on kool juba teist aastat tegevuses. Olustvere mõisa asemik Reinbohl paneb ette kolmandamal kooliaastal koolipoiste Ìlespidamise viisi sel kombel muuta, et iga mõis ja mõisa alla kuuluv vald ise oma koolipoisile Ìlespidamise muretseks ja et Ìldine jaotus hingede peale Àra jÀeks. Ettepanek võetakse konvendi poolt pikema jututa vastu.
A[astal] 1828 oli kooli esimene kursus lÀbi ja konvent kutsuti 28. sept. kokku aru pidama, mil viisil edaspidi koolitööd jatkata. Et kihelkonnas koolmeistritest enam puudust ei olnud, võeti nõuks kooli edaspidi nõnda seada, et jÀrgmisel kolmel aastal vallad enam koolipoisse vÀlja ei vali, vaid vanemad ehk laste kasvatajad seda vabatahtlikult omal kulul teeks ja nimelt esialgu ainult pooleks aastaks lapsed kooli saadaks, s.o 15mast okt[oobrist] kuni 15ma aprillini. Laste koolimaksu kohta otsustati, et igaÌks kes lapse kooli saadab, ka kooli kuludest poole oma kanda võtaks.
Ei peaks aga – mis mitte uskuda ei olla – ÃŒhtki last kooli viidama, siis jÀeb muidugi maks koolmeistrile ka kihelkonna poolt Àra. Peale selle võivad koolilaste vanemad või saatjad nende ÃŒlespidamise kohta koolmeistriga eneste vahel kokku leppida, see tasu ei tohi aga kooli põhjuskirjas mÀÀratud maksu piirest kõrgemale tõusta.
JÀrgmise aasta konvendikoosolekul 14. jaanuaril harutakse sedasama asja edasi. NÀhtavasti ei olnud keegi vabatahtlikult omal kulul lapsi kooli saatnud ja nÌÌd tõusis kÃŒsimus, mis selles asjas edaspidi ette võtta. Kas koolipidamist mingil viisil jatkata või sootuks Àra lõpetada? Kui konvendi juhataja von KrÃŒdner selletaolise kÃŒsimuse Vastemõisa esitajale rentnik Martin Sanderile ette pani, kostis see, et temale see ÃŒkskõik olla ja tema selle kÃŒsimuse otsustamise talupoegade hooleks jÀtta. Valla esitajad 3 vöörmÃŒndrit aga seletasid, et nemad omalt poolt midagi otsustada ei võivat, rahvale aga kÃŒll raskeks minna valla keelul veel koolilapsi kooli saata, kuna neil tarviline arv kÃŒlakoolmeistreid juba kÀes olla. Taevere, Reegoldi, SÃŒrgavere, Jaska ja Änge mõisad kostsid nõndasamuti, et nad kÃŒsimuse vallaasemikkude kÀtte otsustada annavad. Valdade esitajad, vöörmÃŒndrid, seletasid niisama, et vallarahval kooli heaks ohvrid tuua olla vÀga raske, sest et nad kehvuse ÀÀrel seista. Ka Olustvere ja Aimla mõisate esitaja, kirjutaja Kaljo, jÀttis otsuse andmise valdade hooleks. Nende valdade saadik, vöörmÃŒnder, seletab nagu teisedki eespool. Kiriku eestseisja von KrÃŒdner pidas nende harutluste lõppedes konvendi saadikutele kibeda etteheite ja manitsuse kõne. Ta olla 30 aastat kiriku eestseisja olnud ja alati teistega ÃŒhesmeeles kiriku asju ajanud. NÌÌd aga pidada ta kibeduse tundega nÀgema, mis seda haavam olla, et niisuguses asjas, mis riigivalitsuse poolt kÀstud ja talurahvaseaduses ning koolimÀÀrustes nõutud ja mis rahvaharidust edendada, mõisavalitsused asja kordasaatmises kÀtt ei paku, kõigist mitmekordsetest sellekohastest nõudmistest hoolimata. Pealegi – kus selle kooli asutamisega hulk kulu kantud ja vaeva nÀhtud. Isegi seal, kus mõned isikud vabatahtlikult eksamile on ilmunud, ei ole kõige kergituste peale vaatamata niisuguste isikute peale mõju avaldanud, et nad oma ettevõttele kindlaks oleksid jÀÀnud. Kiriku eestseisjaga ÃŒhes nõus oli ainult Lahmuse vald valmis jÀlle ÃŒht poissi kolmeks aastaks kooli saatma.
A[astal] 1833 kiriku konvent otsustab leerilaste puudeviimise köstrile Àra kaotada ja mÀÀrab selle kihelkonna kanda, kes köstrile aastas 68 sÌlda puid koju kÀtte peab viima.
Kooli uuesti algatamise tõukejõuks oli Ülemkiriku eestseisuse ameti kiri 22. dets. 1834. a. Konvendil 5. jaanuaril 1835. a. võetakse kõrvaleheidetud koolinõu uuesti kõne alla. Otsustakse siiski asi seekord edasi lÃŒkata. Enne sellekohane eeskava valmistada ja pikem lÀbirÀÀkimine alles jÀrgmisel koosolekul ette võtta. SÃŒgisel mardipÀeva ÃŒmber võiks siis kooliga algust teha.
Alles 18. nov. s. a kutsutakse jÀrgmine konvendikoosolek kokku, kus kooli asi pÀevakorras. Suurem hulk koosolijaist on aga arvamisel, et kooliasjast tÀnavu enam midagi vÀlja ei tule. Viljasaak olnud sel suvel kehvapoolne ja kihelkond ei suutvat kulusid, mis kooli asutamine kaasa toob, Àra kanda. Edasiarutamine ilmaaegne, kava heidetakse kõrvale.
5. jaan. 1837. a. paneb kiriku eestseisja konvendi saadikutele asutatava kihelkonna kirjutuskooli asja uuesti ette, seletades et koolmeistrile kihelkonna poolt palka tuleks maksta, laste Ìlespidamine kooli ajal aga nende vanemate hoolde peaks jÀÀma.
Ühel hÀÀlel on kõik koosolevad vöörmÃŒndrid niisuguse kooli asutamise vastu, sest et kulud kihelkonnale liig rasked kanda olla. Palk, mille eest köster selles koolis koolmeistri ameti oma peale võtaks, ei olegi suurem kui 20 vakka rukk[e]id, 120 rbl raha ja 120 tuusti heinu ÃŒhes 12 sÃŒlla kÃŒttepuudega aastas, kuid sedagi wÀikest tasu peavad talurahvasaadikud kihelkonna kohta (498 talu) võimatuks (unerschwinglich). Lõpuks lisavad siiski juurde: „Kui seda kõrgem koolikohus just nõuab, eks siis peame ikka jÀrele andma.”
Viis kuud hiljem 14. juunil s. a on konvent uuesti koos, kus harutatakse SÃŒrgavere, Lõhavere ja Vastemõisa valla ja Epra kooli puuduseid ja parandamise asju. Kui need lÀbi, annab kiriku eestseisja maakoguduse asemikkudele teada: „Mis asutatava[sse] kihelkonnakoolisse puutub, on Keiserliku Ülemkiriku eestseisuse poolt kÀsk veel tÀnavu kool kÀima panna!” Koolmeistri palk jÀÀgu selleks, mis 5. jaanuaril s. a koosolekul kindlaks mÀÀratud. Köster Petsch omalt poolt seletab, et ta seda kooli mitte 1825.–1828. a. kestnud kooli jatkamiseks ei pea ja et ta omad endised sellekohased nõudmised kihelkonna vastu lõpetab, mis protokolli ÃŒles tÀhendatakse.
Et kool 1837. a. sÌgisel oma tegevust on alanud, nÀitab meile kirikuõpetaja Schnelli teade 1844. a, mis kooli asutamisest esimest elumÀrki annab, Kihelkonna kool olla ikka lastega tÀidetud (immer besetzt), nagu aruanne seletab. Nagu hiljem mõnest mÀrkusest nÀha, on konvent laste arvu koolis 16 peale kindlaks mÀÀranud. Sellest ÌlemmÀÀrast peeti, nagu lapse põlvest mÀletan, veel 1860. aastate Ìmber kinni. Vististi ei lubanud kooli ruumid rohkem lapsi vastu võtta, võib-olla ka et see mÀÀrus koolmeistri palgaga kuidagi seotud oli.
Peale esimisi mÀrkusi 1844. a. kirjutuskooli kohta ei ole ta’st 3 aastat juttu. A[astal] 1847 konvendilt kuuleme, et sillakohtunik baron Huene Navestist tarviliku leiab olevat koguduse kasude kaitseks kihelkonnakoolmeistri suurt palka maha kiskuma hakata. Ta paneb konvendile ette, et senine koolmeistri palgamaksmine sel viisil ÃŒmber muudetaks, et maks mitte enam valdade peale ei jaotataks, vaid koolilaste peale. Nõnda, et iga õpilane, kes edaspidi tahab koolis kÀia, koolmeistrile kindlat palka peaks maksma: 1,25 vakka rukk[e]id – 2 rbl 14,5 kop, 7,5 [leisikat] heinu ja 4,5 jalga puid, kusjuures iga vallale vabadus jÀetakse oma koolipoisi eest ise palka maksta, kui lapsevanem kehvuse pÀrast seda teha ei jõua. Sellega peaseks need, kellel koolist osa ei ole, maksu alt vabaks ja kui selgub, et tarvidus kooli jÀrele nii suur ei ole, et 16 last seal õpiksivad, peaks koolmeister ka vÀhema palgaga leppima, sest et tal vÀhem õpetamist on. Kiriku eestseisja von Helmersen Lõhaverest oli siiski arvamisel, et koolmeistrile valdade poolt kindel palk peaks olema. Võida ju katsuda palka madalamaks kaubelda ja lubas asja Ülemkiriku eestseisuse ametile otsustamiseks ette panna.
1849/50. aasta kohta kÀib kooliaasta aruanne konvendile jÀrgmiselt: „Kihelkonna koolis olivad lapsed vÀga hea kÀekirja omandanud ja rehkenduses mõned kuni kolmeliigini murdudega jõudnud. Lugemine oli hea ja 36 lauluviit ÃŒhe hÀÀlega ning 11 nelja hÀÀlega olivad Àra õpitud. Vana- ja Uueseaduse piiblilugu ning usupuhastuse ajalugu (Reformationsgeschichte) on lÀbi võetud.” 1851/52. a. aruande jÀrgi on koolis 50 lauluviit ÃŒhe hÀÀlega ja 10 nelja hÀÀlega kÀtte õpitud, piiblilugu ÃŒhes usupuhastuse ajalooga on lÀbi võetud ja õige hÀsti Àra õpitud, kÀekiri on kõigil hea ja rehkenduses on 16st koolipoisist 14 kolmeliigi osaga koguni tuttavad, nendest 4, kes kõik harilikud rehkenduse liigid murdudega mõistavad. Mõni aasta hiljem võeti kooli õppekavasse ka looduseõpetus, geograafia ja ÃŒldine ajalugu.
Kirjutuskoolis õpetuse andmisega ei ole Petsch tegemist teinud, võib olla vast ainult lÃŒhikest aega esimeses alguses. Kooliõpetajateks on ta enesel abilised palganud. Rahva jutu jÀrgi olnud tema esimeseks abiliseks keegi Ulai, kellest muud ei teata, kui et ta katoliku usku olnud, siia Àra surnud ja S.-Jaani surnuaiale maha maetud. JÀrgmine abiline olnud Seits, ameti poolest vist kingsepasell ja selle jÀrele keegi Lukk, kes Tallinnamaale Peetri kiriku peale köstriks lÀinud. Kaua ei ole neist keegi ametis olnud – Lukk ainult paar aastat, Seits natuke pikemalt. Vanarahva jutu jÀrgi on mõlemad õige hoolsad koolmeistrid olnud, iseÀranis rehkendamise ja kirjutamise õpetamises. Abikoolmeister Lukkist on ka konvendi protokollis 5. juunist 1851. a. lÃŒhike mÀrkus olemas, kus kõne alla tuleb, et Lukkil veel koolmeistri tunnistust ei olevat. Talle tehakse konvendi poolt ettepanek PÀrnu Maakooli kohtu peakoosolekule, kelle alla ka Viljandi kreiskooli-asjandus kuulus, minna ja eksam Àra teha. Kas Lukk seda teinud on, ei ole teada, aga a[astal] 1853 on ta juba S.-Jaanist Àra ja koolmeistri koht tÃŒhi. Asemele tuleb sÃŒgisel oktoobrikuul noor koolmeister, Adavere aidamehe poeg Joosep Kapp, 20. a. vana. Kapp oli oma hariduse Valga seminaris Zimse juures saanud. Töö S.-Jaani kirjutuskoolis võis seda paremini edeneda et siin õpilaste arv piiratud oli (16 koolipoissi) ja koolitöö koolmeistril ÃŒle jõu ei kÀinud.
Ülespidamise ja palga sai Kapp esimese 3 Âœ aasta jooksul Petschilt. A. 1856 oli Petsch juba vana mees ja mõtles köstriameti maha panna, jÀi aga konvendi nõusolekul kuni jÀrgmise aasta aprillini ametisse.
23. jaan. 1857. a. valiti Joosep Kapp kirikuõpetaja Schnelli soovitusel köster-kooliõpetajaks. Köster Petsch oli omal ajal oma eelolija kÀest ostnud mitmesugust inventaari ja nõudis nÌÌd Kapilt selle vÀljamaksmist, kokku 82 rbl hõbedat. Selle summa maksis Kapp omast kÀest Àra ja et kihelkonnal edaspidi köstrile midagi tasumaksu ei oleks, lepiti uue köstriga kokku, et võlg iganemise teel iga aasta 5% makstes Àra kustuks ja 20 aastaga pÀriselt tasa saaks. Palk jÀi selleks samaks, mis eelkÀijatelgi oli olnud, ainult oreli hÀÀldamise raha, 5 rbl igast mõisast, jÀi maha ja lubati orelihÀÀldajale iga kord arve jÀrgi vÀlja maksta. Et köstri ja orelimÀngija kohustused peaasjalikult pÃŒhapÀeva peale langesivad, siis ei teinud see koolitööle palju takistusi ja ÃŒks inimene võis kõige kolme ametiga kergesti hakkama saada. Halvemaks lÀks aga lugu, kui leerilapsed juurde tulivad ja köster sunnitud oli nende juures korda pidama ning piiblilugudes ja katekismuse õpetust andma. See sÃŒndis harilikult just kooli ajal; ÃŒks nÀdal enne jõulusid ja 2 nÀdalat kevadel. Kahel pool korraga ametis olla oli ÃŒhel võimata ja selleks tuli abiline palgata. Esiotsa, aastat 10–12, saadi kaunis lihtsate tööjõududega lÀbi, mille jÀrele hakkas aga koolitöö suurenema. Lapsi tuli rohkem kooli, ka kiriklikud talitused kasvasid koguduse suurenemise põhjusel. See nõudis aga abilistelt suuremat haridust kui senini, pidi vÀhemalt seminaris õppinud olema. Sellega tõusid ka palgad, mille maksmine köstrile ÃŒle jõu kÀis. Kui hiljem kool veel kahe klassiga töötama hakkas, oli kihelkond sunnitud ise omal kulul teise koolmeistri ametisse palkama. Esimese koolmeistri ja koolijuhataja ametit on Kapp kuni oma surmani 8. veebr. 1894. a. pidanud. Esimeseks abiliseks on Kapil lÃŒhikest aega oma kihelkonna mees Peet Pollman olnud. Selle jÀrgi pikemat aega ÃŒks Kapi oma õpilastest – JÃŒri Backhoff –, kes vallakoolmeistri eksami Àra oli teinud ja talvel leerilaste juures korda pidas ning nendega katekismuse peatÃŒkke ja piiblilugu lÀbi võttis, pÃŒhapÀeviti ka lasteristimise ja laulatuste juures laulmas kÀis ning kirikus koori peal kogudusele eeslauljaks oli, suvistel ÀripÀevadel aga põllutööd tegi ja muid majanduslikke asju ajas. A[astal] 1865 võttis JÃŒri Backhoff enese ametist [lahti] ja lÀks Àra Riiga, asemikuks jÀi mõneks aastaks tema vend Hans. 1870. a. ÃŒmber polnud Kapil aastat kolm kedagi kindlat abilist. AsetÀitjaks kÀis vahetevahel Kabila vana koolmeister Rits Mielberg, kelle hooleks oli leerilaste juures olla, mille eest Kapp talle vÀikest tasu maksnud.
Peale 1870. a. kuni 1875. a. tÀitis abikoolmeistri kohuseid Jaan Ruus, kes Tartus Hollmanni seminaris vallakoolmeistri eksami Àra oli teinud ja Kapile niihÀsti koolitöös kui ka kiriklikkudes talitustes abiks oli.
J. Ruusile jÀrgneb J. Pausk, kes selle ameti peale umbes 5 aastaks jÀi, ka Hollmanni seminaris õppinud ja kooliõpetuse alal tÌse tööjõud. Pauskile jÀrgnesivad Kanger ja Lukin, esimene Hollmanni, teine vene seminari kasvandik. 1886. a. tuleb teiseks kooliõpetajaks Kapi enine õpilane Tõnis Köstner, kes vahepeal Tartus vene seminari kursuse lõpetanud ja seal eksami teinud. Köstner sai kui teine kooliõpetaja oma palga juba kihelkonna poolt. Köstner oli koolmeister ja ei leidnud kogu oma ametisoleku ajal kihelkonna rahva poolt kuigi suurt lugupidamist, mõistis sealjuures aga Vene kooliinspektoritele hÀsti meeldida ja leidis nende poolt rohkesti abi ja toetust. Ta suri a[astal] 1907 tiisikusse.
Joosep Kapi tegevust S.-Jaani kihelkonna teenistuses tuleb kõrgelt hinnata. Kapp oli rohkete vaimuannetega, osav kasvatusteadlane ja vabameelne edasipÌÌdja kooliõpetaja. VÀljamaa tÀhtsamate kasvatusteadusliste kirjatöödega on ta hÀsti tuttav olnud. Pestalozzit ja Diesterwegi on ta iseÀranis enesele eeskujuks valinud ja pÌÌdis oma koolitöös võimalikult nende meeste vaadete ja sihtide jÀrgi kÀia. Selleaegne tÀhtsam vÀljamaa koolikÃŒsimuse ajakiri Rheinische BlÀtter (Diesterwegi) ei puudunud ka Kapi lugemise laual. Meie koolielu seisis siis esimesel algtasemel – kõik oli ette valmistamata, tööd oli igal pool otsata palju. Kooli õppekavas puudusid tÀhtsamad õppeained: ajalugu, loodusteadus, geograafia jne. Need õppeained võttis Kapp varsti peale oma ametisse astumist õppekavasse ÃŒles. Suur puudus oli tarvilistest kooliraamatutest. Peale piiblilugude ja katekismuse muid kooliraamatuid ei olnud. Lugemisraamatuks tarvitati uut testamenti. Kirikuõpetajate poolt kavatsetud seitse kooliraamatut olivad alles teoksil, ainult keograhvi-raamat (koolir. V jagu) ilmus just sel aastal kui Kapp oma koolitegevust algas. Raamatute puudumisel pidid kooliõpetajad suusõnaliselt nõnda Àra õpetatud saama, et lastele jÀÀdavalt meelde jÀivad. Usupuhastuse ajaloo kirjutas Kapp ise lÃŒhidalt ÃŒlesse, mida lapsed vahetundidel enestele Àra kirjutasid. Loodusõpetuse alal oli samasugune, Kapi enese kirjutatud kÀsikiri tarvitusel, nimelt inimese kehaehituse kohta, vÀga heas ladusas, lastele arusaadavas keeles, vist ÃŒhe saksakeelse looduseõpetuse jÀrgi tõlgitud. Aegamööda ilmusid ka teised keograhvi-vennakesed, kooliraamatud: looduseõpetus, viisika, ajalugu jne. Mida, nii puudulikud kui nad ka olivad, suusõnalise õpetuse kõrval siiski juba tarvitada võis. Et kooli lugemisraamatut ei olnud, tÀitis selle aset mõnda aega Hanseni Missjonitöö Tamuli rahva seas. Alles Jakobsoni Lugemiseraamatu ilmumisega, mis siin kohe peale ilmumist tarvitusele võeti, saadi selles asjas parandust. Nõndasama ka maadeteaduse ja kodumaa tundmise alal Jakobsoni ja Blumbergi sellekohaste raamatute abil. Rehkenduse õpetuseks kÀis Kapp algusest peale, kuni hiljema ajani Saksa koolimehe Hentscheli õppeviisi jÀrele. Usuõpetuses olid Kapil prof. Kurtzi õpperaamatud aluseks. Ajaloo õpetus põhines suuremalt osalt Dittmari ja Weltheri õpperaamatutel. 1870. aastate ÃŒmber, kus mõnda aastat ÃŒks osa koolilapsi ka suvel koolis kÀis, et rohkem saksa keelt kÀsitada, õppisivad keeles rohkem edenenud kasvandikud saksakeelsete kooliraamatute jÀrgi, et pÀrast poole teistes koolides hõlpsamini edasi saada. ÜleÃŒldise vÀeteenistuse mõjul (1874) hakati rahva poolt rohkem vene keelt nõudma. Kirjutuskooli õppekavas oli ta juba 1860. aastast saadik, kuid kaugele temaga siin siiski ei jõutud. Kapi siht ja pÌÌe oli oma kasvandikkudele peaasjalikult tÃŒsedat ÃŒldist teadmist emakeeles anda; keeleõpetus, ka saksa keel, jÀi igatahes teisele astmele, peale selle ei olnud Kapp ise ka mitte vÀga tugev vene keele mõistja. Koolilaste aastane arv oli kuni 1865. a. harilikult 16, a[astal] 1875 aga juba 40 õpilase ÃŒmber, kes siin oma hariduse on saanud.
Mis Kapi köstriametisse ja kirikutalitustesse puutus, peab ÃŒtlema, et ta kui orelimÀngija õige koha peal seisis. OrelimÀngus oli ta terves ÃŒmbruskonnas ÃŒks kõige parematest, mis lihtsaidki kuulajaid imestama pani. Tema suuri vahe- ja iseÀranis lõpumÀngusid Bachi ja Krebsi fuugasid, praeludiuseid ja orelipalasid kuulas rahvas hea meelega ja paljud ei raatsinud enne kirikust vÀlja minema hakata kui viimased orelihelid vaikinud olivad. Ütelused lihtinimeste suust nagu „Ma muidu kiriku ei lÀhekski, aga kantri orelimÀngust ei taha ilma jÀÀda,” „See lõppmÀng oli enam kui kiriksanda jutlus kantslist,” „Sihukest mÀngu kuula kas või ilma söömata!” ei olnud sugugi haruldased asjad. Rahva laulmine kirikus oli vanemal ajal õige puudulik, armastati kohati ilmaaegu keerutusi teha ja harilikult ikka venitades orelist maha jÀÀda. Niisugustel juhtumistel jÀi mõnigi kord orel vait ja Kapp ilmus vÀÀri ÀÀrele ning manitses rahvast hÀÀli tÀhele panema, aga mitte „omal viisil” laulma. Ka muid kirikutalitusi on Kapp hoolega ja laitmata tÀitnud. Vana kirikuõpetaja Schnell, kellega Kapp 16 aastat koos töötas, on temaga igas asjas vÀga rahuldunud ja kui osavast ning targast koolmeistrist suurt lugu pidanud.
Asjaolud muutusid aga teistsugusteks, kui peale Schnelli surma abiõpetaja Speer kiriku peale valiti. Speer oli S.-Jaani tulles juba ligi 30 a. vana ja tuli siia 3–4 a. enne Schnelli surma. Ta kõneles kaunis puudulikult eesti keelt, ka muidu oli ta õige nÃŒridavõitu vaimuannetega. Eesti keele vÀlja rÀÀkimine oli tal vÀga vilets, mille tõttu laused tihti õige veidra kuju omandasid nagu: taevariigi seavagi; issa meie, kes sa oled teivas jne. Üldiselt võttis rahvas teda kaunis kÃŒlmalt vastu. Kuid Speer ise pÌÌdis õppida, igaÃŒhe vastu lahke olla ja rohkesti juttu ajada, et kogudusele meeldida. KÀis isegi mõnikord palvemajas Epras ja Kasel palvetundidest osa võtmas, mis noorele õpetajale suureks teeneks loeti. Aegapidi harjuti ta’ga Àra ja kui peale vana õpetaja surma konvendile mõisahÀrrade poolt Speer valimiseks ette pan[d]i, ei olnud keegi tema vastu.
Algusest peale huvitasid Speeri ka kihelkonnakooli olud. Siia tuli ta õige sagedasti pealt kuulama, mõnikord paar korda nÀdalas. Tundide vaheajal ja lõpul armastas õpetajahÀrra koolmeister Kapiga lahkesti juttu ajada, kooliasjade kohta mÀrkusi teha ja usulisi kÃŒsimusi harutada. Kasvatusteaduses oli Speer õige asjatundmata ja ka usuasjus koguni kitsarinnaline. Uuematest õppeviisidest koolis ei pidanud ta palju lugu. Kord vaatas ta pealt, kuidas Kapp kolmeliigi rehkenduses murdudega ÃŒht raskemat ÃŒlesannet vÀga nÀitlikult ja arusaadavalt Àra seletas. Tunni lõpul avaldas Speer oma arvamist ja ÃŒtles, et nii pikka harutust ei jõudvat lapsed meeles pidada. Tema arvates olla tulusam lastele lÃŒhidalt Àra nÀidata, kuidas liigid ÃŒles seada tulevad ja siis lÃŒhike õpetus (reegel) anda. Samasuguses arvamises oli ta ka katekiseerimise (kÃŒsimise ja kostmise) viisi kohta usuõpetuse tundides, mida Kapp tarvitas. Speeri arvamise jÀrgi olla lastele tarvis seletuse kombel ja piiblisalmide varal usuõpetuse peatÃŒkid arusaadavaks teha ja siis kÃŒsimuste ja kostmise varal selgusele jõuda, kas lapsed seletust ka meeles on pidanud. Sama rada kÀis ta ise leerilaste õpetamises. Seletused vÀltasid ÃŒhetoonilises ettekandes iga pÀev harilikult 2 tundi, 10-minutilise puhkeajaga, ilma kÃŒsimuste ja kostmiseta. Teisel pÀeval, tunni algul katsus ta mõne kÃŒsimuse najal, kas lapsed eilast lugemist veel meeles on pidanud ja siis lÀks seletamine jÀlle edasi, enamasti nõnda igavalt, et lapsed tagumistel pinkidel tukkuma jÀivad. Rohkem põhjust vaielusteks andis aga õpetuse usuline kÃŒlg. Speer soovitas usuõpetuses rohkem piiblisalme ja kirikulaule lasta õppida, mida Kapp oma tundides kaunis vÀhesel arvul tarvitas. Seda nõudmist nimetas Kapp meie kooliõpetuse ÃŒleliigseks koormamiseks, sest meie koolid juba niikuinii rohkem usuõpetuse kui ÃŒldise hariduse kandjad olla. See kiriksandale ei meeldinud ja asja harutamine kestis edasi. Kõne alla tuli ka prof. Kurtzi „Religionslehre”, mida Speer kÃŒllalt ustavaks ja nõudekohaseks õpperaamatuks ei pidanud. Need seletused viisivad vaidlejaid mitmesuguste usuliste kÃŒsimuste juure, mis juba kaugel vÀljaspool kooliõpetuse piire seisivad. Ei või ÃŒtelda, et Speer siin oma ÃŒlikooliteadmistega hiilgavalt oleks esinenud. Kapp oli selleagse vÀljamaa vabameelse kirjandusega, ka teoloogia alal, tuttav ja Speerile sellest kÃŒljest tugev vastane. Vaidlejate vahekord aga muutus kord-korralt põnevamaks; vaadete lahkuminek oli liig suur. Niikaua kui Speer abiõpetaja oli, jÀi vahekord Kapiga siiski kaunis sõbralikuks, aga peale Schnelli surma (1869), kui Speer iseseisvalt ametisse sai, hakkas asi aegapidi muutuma. Paar aastat lÀks siiski veel rahulikult mööda, seal arvas Speer ennast juba kÃŒllalt kindlal jalal olevat, et oma ametlikku ÃŒlevõimu maksma panna. Mida ta enne ainult soovides oli avaldanud, hakkas ta nÌÌd juba nõudma. Kapp pidas ennast aga kooli asjus tÀielikuks peremeheks ja kirikuõpetaja nõudmised jÀivad tÀitmata. Et koolmeistriamet köstriametiga ÃŒhenduses seisis ja koolmeister end kiriksanda võimu alla ei paenutanud, katsus viimane seda, mis otseteel korda ei lÀinud, köstriameti kaudu korda saata. Algas pÀris korrapÀrane sõjakÀik: kõiksuguste kirikliste talituste ja kirjalikkude tööde ning aruannete köstri peale kuhjamine, mida kirikuõpetaja enne ise toimetanud oli. Need saivad Àra tehtud ja sellega ei saadud midagi erilist kÀtte. Selle jÀrgi algas sÌÌdistamine – Kapp olla kirikuõpetuse vastane ja Jumalasalgaja, nagu Speer seda kiriku kroonikas tõendada katsub. Kuid sarnased kallaletungimised Kapile ei annud mingisuguseid tagajÀrgi. Kord astunud kirikuõpetaja hommikul vara, enne tundide algust, koolituppa sisse. Lapsed istunud lauas ja oodanud iga silmapilk koolmeistri tulekut. Kapp ilmunud varsti klassi, lahtine lauluraamat kÀes. Kell seinal nÀidanud 15 min. hiljaksjÀÀmist. Kapi klassi astudes tÀhendanud Speer, kes senini laste seljataga varjul seisnud, sõnalausumata kepiotsaga kella peale. Kapp nÀidanud selle peale, samuti sõnalausumata, sõrmega kirikhÀrrale ust, peale selle lastele laulusõnad ette ÃŒtelnud, lÃŒhikese palve pidanud ja rahulikult õppetunniga peale alanud. Õpetaja kuulanud veel natuke aega pealt ja astunud siis uksest vÀlja, ilma et kellelegi tere ehk jumalaga oleks ÃŒtelnud.
TagajÀrg olnud see, et õpetaja Speer Kapi koolmeistri ametist lahti Ìtelnud. Et Kapil aga teenistusleping konvendiga oli tehtud, ei ole ta seda lahtiÌtlemist tÀhelegi pannud. Kirikuõpetaja tahtnud asja konvendile ette panna ja nõuda, et see Kapi ametist lahti teeks. Saadikud aga, nende seas ka kiriku eestseisja von Helmersen, kellele kirikuõpetaja oma ettepanekust kõnelenud, laitnud selle mõtte hoopis Àra, sest et konvent mingil tingimusel omast vanast tublist köstrist ja koolmeistrist lahkuda ei mõtlevat. Kirikuõpetaja nõudmisest kuulda saades olnud kihelkonnarahvas Ìlipahane ja lasknud Speerile teatada, et kui ta Kapiga Ìheskoos töötada ei taha, siis ta enesele teise koha võib otsida. Sestsaadik hakanud mõlemate vahekord paranema ja mehed oma asju nagu kord ja kohus Ìsna leplikult ajama. Kapi 25 aasta [ameti] juubeli puhul jutustanud Kapp, et ta nÌÌd õpetajaga Ìsna hÀsti lÀbi saab ja see omad kiusamised jÀtnud olla. Sarnaseks on nende vahekord kuni Kapi surmani (1894. a.) jÀÀnud.
EKLA, f 199, m 23, 79/130 (III-8) < Suure-Jaani khk. - Alfred RÀstas (1926)