Suusõnaline traditsioon - Hariduseline olukord - Suure-Jaani kihelkonnakool (1727.–1894. a)

Suure-Jaani kihelkonnakool (1727.–1894. a)
Endisel ajal oli Ülemkiriku eestseisuse ametil viisiks oma valitsuse ringkonnas asuvate kirikute juures aeg-ajalt kirikukatseid (Kirchen-Visitationen) ette võtta, et näha saada, kuidas koguduste usueluga ja kirikutega lugu on. Ühest niisugusest kirikukatse protokollist 1731. aastast näeme esimest korda, et Suure-Jaani kihelkonnal oma kihelkonnakool tegevuses on. Koolmeistriks, kelle isikuga ka köstriamet ühendatud, olla Karl Joh. Schneider juba 4dat aastat ametis. Koolil olla ülalpidamiseks tükk maad, 3 tündri (á 2 vak.) külvipinnaga. Peale selle saada koolmeister kihelkonna poolt palgaks iga talu pealt 1 külimit (1/3 vak.) teravilja, iga surnumatmise eest 3 „valget” (arvatavasti krossi või tenga = á 1 ¼ kop), iga ristimise eest 1 „valge” ja laulatamise eest 2 „valget” ning igast mõisast 1 vakk rukk[e]id. Koolmeister mõista[b] oma ametit hästi ja koolis käia üks tütarlaps 8–9 a. vana. Koolimajast ei ole siin veel kõnet, vist peeti kooli kusagil köstri eluruumis. A[astal] 1745 aga kõneldakse protokollis juba koolimajast. Sel aastal ehitanud Taevere mõisapidaja von Liphardti lesk koolimaja lähedale kõrtsi. Selle ehitamise vastu tõst[n]ud konsistoorium kubermangu valitsuse ees kaebust, mis peale jooma allika avamine ära keelatud. Agarate eestkostjate ja meeleheade mõjul jäänud uus kõrts siiski oma koha peale.
Järgmisel kirikukatsel 20.1.1749. aastal, millest ka kindral-superintendent Zimmermann Riiast osa võtnud, on koolimajast juba selge teade. See ei ollagi rehetuba, vaid täiesti hea koolimaja, ainult jooksvat aknad hagudega kütmise tõttu vett. Maja ehitanud kihelkond 5 aasta eest (a[astal] 1744) ja olla kihelkonna laste arvule ruumikas küllalt. Kooli maa ja heinamaa kohta teatab koolmeister, et tal viie vaka külvi jaoks põldu ja 40 sao alla heinamaad olla. Küttepuid saada ta Vastemõisa ja Taevere metsast. Viljamaks kihelkonna poolt sama mis 18 aasta eest. Vastemõisast ja Sürgaverest saanud ta ennem kumbagilt tündri (2 vakka) vilja, nüüd aga ei saavat ta Vastemõisast juba 17 aastat midagi ja Sürgaverest ainult üks vakk. Talupoegadelt saanud ta ennem iga talu pealt 1 külimit teravilja. Ülemkiriku eestseisja de la Barre ajal (1734. a.) tunnistatud see määrus tühjaks, sest saadik olenevat maksmine ainult talupoegade heast tahtmisest.
Määrus: Seesama maks jäeb ka edaspidiseks kindlaks. Küsimuse peale, mis tasu koolmeister koolilaste pealt saada, kostab koolmeister, et nad midagi ei maksvat. Komisjoni isandad peavad tarvilikuks koolmeistrile iga lapse pealt 3 koormat puid ja 1 [leisikas] küünlaid maksuks määrata. Maks laulmise ja ristimise juures jäeb endiseks, lisaks tuleb vaid 1 paar kindaid pruudi poolt laulatuse juures. Leeripoistelt võetud 3 valget ja tütarlastelt 2 valget, mille kirikukomisjon a[astal] 1733 ära keelanud, ei leia nüüdki kinnitust, jäetakse aga siiski lubatavaks, kui keegi vabatahtlikult maksta soovib. Koolmeister olla nüüd 47 aastat vana ja 21 aasta[t] kooli juures ametis, elukommete poolest laitmata ja laulmises tubli, aga kirjutamises mitte; käsitööd ta ei tegevat. Küsimuse peale, mis aastaajal lapsed koolis käivad, kostab koolmeister: „Ilma korrata!” Määratakse kooliajaks aeg mardipäevast lihavõttepühadeni. Küsitakse: „Mitu talvet lapsed koolis käivad, enne kui lugemise ära õpivad?” Arvatakse 1 kuni 2 talvet ära kuluvat. Koolis käia praegu 6 last. Järgneb pikk määrus, milles lapsi, kes 7–12 a. vanad, keda koolmeister või kiriksand üles tähendanud ja keda kooli ei saadeta, tulla süülastel vanematel I nädala eest 4 valget, järgmise eest 6 valget ja III nädala eest 8 valget jne trahvi maksta. Iseäranis kangekaelsed isad ja emad aga kas mõisas või kiriku juures vitsanuhtluse alla võtta. Määrus loetaks vöörmündritele ette ja kästakse rahvale teada anda.
Lastele õpetatavat koolis pähe: viis peatükki, hommiku-, õhtu- ja söögipalved ja patukahetsemise salme (Busspsalmen). Ka õpetatavat lastele hommiku-, õhtu- ja muid palvelaule laulma. Samal aastal teeb kiriku eesistuja baron Fersen konvendile ettepaneku koolimajale, millesse 50–60 last ära mahub, et sinna saaks 4 kolmesüllalist pinki tehtama, mis seni koolimajas puudunud. Ka tulla koolilaste toidu alalhoidmiseks suur kast muretseda. Peale selle peaks supi keetmiseks paar pada olema ja taari tegemiseks 2 suuremat anumat ning muid vähemaid riistu ja abinõusid. Kavatsus võeti vastu ja pandi akti kaante vahele, sinna ta ka nähtavasti jäigi. Järgmisel aastal 2. nov. 1750. a. kaebab koolmeister konvendi koosolekul, et lapsed kangekaelsed olla ja sõna ei kuulda. Tema nende peksmisega hakkama ei saavat ja palub selles asjas konvendilt abi. Konvent otsustab koolilaste karistamiseks üks jalapakk teha lasta, millele härra von Drenteln Navestist lubab omalt poolt raudahelad juurde anda.
20. nov. 1768. a. peetakse jälle kirikukatset, mille protokollist selgub, et kihelkonna koolmeister veel sama on, nüüd juba 66 a. vana. Lastakse proovi teha kas koolmeister veel laulda saab. Laulab rahuldavalt. Koolmeistri palgaolud endised. Laste poolt ei maksetavat midagi, ka puid ega küünlaid ei saavat. Õppeained samad. Lapsi olla koolis 8. Koolimaja endine, aga olla akendest saadik hoopis ära mädanenud, nõutakse peatset parandamist.
2. nov. 1777 on jällegi kirikukatsekomisjon koos. Koguduse hingede arv ulatub 6121 peale, kelledest pooled (3170) lugeda mõistavad. Lugedamõistjaid leiduda enamasti igas talus, kus ka suuremalt osalt noored inimesed lugema õpivad. Komisjoni liikmed, eksamineerijad, praosk Regius ja õpetaja Petzold on katse tagajärgedega väga rahul. Vanad kui ka noored olla oma eksami väga hästi teinud (vorzüglich gut bestanden). See on: raamatust ja peast hästi lugeda mõistnud. Kihelkonna-koolmeister (köster) on ikka seesama. Koolis lapsi seekord ei olevat ühtegi (küünlakuu). Määrus: ükski laps ei tohi koolist enne ära jääda, kui ta lugeda oskab ja katekismuse 5 peatükki seletustega ning harilikud hommiku- ja õhtu- ja söögipalved ära on õppinud.
Küsimuse peale, kas mõisakoolides ja taludes õppinud lapsed ka veel siia kooli tuuakse, antakse kostus, et see ennem laualevõtmist sündida. Palgaolud on endised ja tehtud määruses keelatakse koolmeistrile mõisast ning taludest makse ise kokku korjamas, nn linulkäimine ära. Maksud pidada mõisadelt ja taludelt nagu kiriksandalegi koju kätte toodama.
A[astal] 1779 18. dets. seletab kirikuõpetaja Joh. Schnell konvendile, et koolimaja juba koolilaste ja leeriskäijate tarvis väikeseks hakata jääma ja lagunenud olla. Maja oleks tarvis hädasti parandada, võimalikult koguni uus ehitada. Et aga kiriku põrand sootumaks mädanenud on ja parandamist nõuab, lükatakse koolimaja ehitus sel aastal edasi.
Sügisel 1781 tehakse otsus: uus koolimaja ehitada, mis 15 sülda pikk ja 7 sülda lai oleks. Keldri kaevamisega juba sügisel peale alata ja talvel kõik materjal kohale muretseda, mida kroonu metsast valitsuse loaga loodetakse saada.
25. jaan. 1782. a. on seesama asi veelkord nõupidamise all. Sillakohtunik baron von Schlippenbach Navestist on joonistuse valmistanud, mille järele koolimaja 15 sülda pikk ja 6 sülda lai, 2 korstnaga, ehitada tuleks. Joonistus võetakse vastu.
Puutöö kaubeldakse Sürgavere tubli puusepa Paksu-Jaani kätte, kes selle töö eest kokku 50 rubla saab, oma toidu juures. Töö juurde antakse talle 8 tublit töömeest abiks. Müüritöö kaubeldakse Lahmuse müürsepa Nõmme Jüri kätte 36 rubla eest. Töö juurde antakse meistrile abiks 7 alalist töömeest (kätteandja – Handlager). Järgmisel konvendikoosolekul juulikuus kaubeldakse ka potisepaga ahjutööd ära ja ehitus algab peale, sest koolimaja peab sügiseks valmis olema. Edaspidi peab ka orelimängija oma korteri koolimajas saama, kes seni Olustveres elanud ja seal 15 rbl aastas üüri maksnud, sellepärast peab uus ehitis hästi ruumikas olema, kahe elukorteriga: üks köstrile ja teine orelimängijale. Vahepeal on orelimängija Kelly enese ametist lahti võtnud ja vana Schneideri poeg Gottfried Ephraim orelimängimise ära õppinud, kes ka uueks orelimängijaks ja isale abiliseks valitakse.
A[astal] 1785 kaebab koolmeister Schneider, et leerilapsed määratud 2 koormat puid ja 1 [leisikas] küünlaid ära ei maksa. Otsustatakse, peale vöörmündritega läbirääkimist, nendelt, kes seda maksu ainetena (in natura) ära ei maksa, rahaga tasuda lasta 1 [leisikas] küünlaid 6 kop ja koorem puid 8 kop.
18. aprillil 1786. a. peatakse koosolekut ainult kooli asjus, nagu niisugust Riia Ülemkiriku eestseisuse ameti poolt kubermanguvalitsuse käsul 1. dets. 1785. a. nr 3093 all ette kirjutatud. Sedasama pidivad ka teised kihelkonnad üle Viljandi kreisi tegema. Komisjoni koosolekut juhatab Ülemkiriku eestseisuse ameti liige, kes ühtlasi S.-Jaani kiriku eestseisja on, von Krüdner Lahmusest. Koosolekust võtavad osa kihelkonna mõisahärrad (kelledest Sürgavere, Taevere, Reegoldi, Jaska ja Aimla omad puuduvad), kohaline kirikuõpetaja ja talurahva poolt kõik kiriku vöörmündrid ja mõisa- s.o vallakoolide koolmeistrid. Harutuse alla tuleb kõigepealt kihelkonnakool, kus mineval sügisel 105 ja tänavu kevadel 146 õpilast olnud, kõik üle 16 aasta vanad. Koolimaja olla hea ja uus ilma laituseta. Kirikuõpetaja Schnell seletab, et siiamaalne köster ja koolmeister Schneider nüüd juba 83 a. vana olla ja ameti pidamiseks nõrgaks hakata jääma. Praegune orelimängija ja abiline aga väikese palga tõttu sunnitud olla eratundidega lisa teenima. Selle tõttu olla karta, et kihelkonnakool õpetaja poolest edaspidi puudulikuks jääb. Otsustatakse endine koolmeister vana palga juures ametisse jätta ja pojale ka eratundide andmist mitte ära keelata. Mõlematele aga ülesandeks teha veel kuni tänavu aasta mardipäevani vanamehele tuleviku tarvis tubli abiline palgata, kusjuures noorele Schneiderile õigus jäeb oma isa ametit edasi pidada.
A[astal] 1793, kui vana köster-koolmeister ära surnud, võetakse 12. septembril uue koolmeistri valimine käsile. Mõeldakse köstri, koolmeistri ja orelimängija ametid ühte koondada ja edaspidi ühe mehe kätte usaldada.
Kiriku eestseisjad panevad ette selle ameti peale kantselisti Franz Pappi valida, kes Põltsamaal juba mitu aastat orelimängija olnud ja ka siin orelimängus juba proovi teinud. Et selle vastu kellelgi midagi ütlemist ei olnud ja ka kiriku vöörmündrid sellega rahul olid, sai F. Papp valitud. Et Papp eesti keelt ei mõistnud, siis tehakse talle kohustuseks, seniks kui ta keele ära õpib, omale üks eesti keelt mõistja mees omal kulul abiliseks palgata. Palk jääb samaks, mis koolmeistril ja orelimängijal kahe peale kokku oli olnud.
Kiriku koosolekul 16. aprillil 1800. a, kuhu ka vallakoolmeistrid kutsutud, manitsetakse viimaseid oma kohuseid täitma ja hoolega oma ametit pidama. Samal konvendi koosolekul kaebab köster-koolmeister Papp, et Olustvere mõis 1799. a. eest oma maksu veel ära ei ole maksnud ja ka mitmed teised mõisad oma koolilaste eest makse võlgneda. Kirikueesistuja ja Lõhavere härra major von Standen paneb ette Olustvere mõisale kindel termin määrata, millal võla ära peab maksma; nõndasama ka teistele mõisatele meelde tuletama, et nad oma koolimaksud õigel ajal ära tasuks.
20. dets. 1804. a. teeb Viljandi kreiskooli inspektor Wilde S.-Jaani kirikuvalitsusele kirjaliku ettepaneku S.-Jaani kiriku juurde üks kihelkonnakool (Parochialschule) ehitada, kus talurahvalastele peale usuõpetuse ka kirjutamist ja rehkendamist ning muud selletaolist õpetust võiks anda. 27. jaanuaril 1805. a. kutsutakse kirikukonvent kokku, kus Wilde kiri konvendile arupidamiseks esitakse. Saadikud asuvad uue kooli ehitamise suhtes eitavale seisukohale. Kihelkonna poolt olla niikuinii juba 1782. a. suur, uus koolimaja ehitatud ja sellega olevat talurahva noorsoo koolitamise eest juba küllalt hoolitsetud.
Kaks aastat hiljem saab kiriku eestseisja kubermanguvalitsuselt eeskirja 4. okt. 1806. a., nr 6372 all, [et] seisma jäänud kooliasja uuesti harutuse alla võtta. 31. okt. 1806. a. kokkukutsutud konvent, kuhu peale mõisaomanikkude ja rendihärrade ka talurahva kohtumehed kutsutud, asub uue koolimaja ehitamise suhtes jällegi eitavale seisukohale. Arvatakse, et praeguses koolis küllalt ruumi olevat mõnele lapsele lugemist ja usuõpetust mõistjatest ka kirjutamises ja rehkenduses õpetust anda, kes seda soovivad.
Vastemõisa alamrentnik von Jürgenson teeb ettepaneku, et mõisate ja talurahvakohtumeeste poolt tuleks umbes 6 poissi välja valida, kellele rohkem kooliõpetust anda. Mis nende laste ja koolmeistri ülespidamisse puutub, oleks tema omalt poolt nõus selleks esimesel aastal kaasa aitama, kui pearentnikud – vennakesed von Knorringid – asjast osa ei peaks võtma. Taevere rendihärra von Stackelberg seletas, et tema omalt poolt midagi lubada ei võida ja Taevere mõis asjast osa ei võta. Talurahva esitajad, kohtumehed, tähendasid, et kui just ülemalt poolt nõutakse, siis nemad küll ühe poisikese välja otsiks ja selle ülespidamise- ja koolikulud oma kanda võtaks. Reegoldi kohta ei saadud mingit teadet, sest et selle esitaja major von Staden haiguse pärast tulemata oli jäänud, kohtumehed aga asjast osa võtta ei lubanud. Sürgaverest ja Jaskalt polnud teisi esitajaid, kui ainult üks kohtumees, kes üksinda ei arvanud mingit otsust anda võivat. Olustvere ja Aimla eest olivad rendihärra Lass ja temaga ühes ka kohtumehed nõus ühte koolipoissi välja valima, kelle eest mõisad 6 aastat koolikulud kanda võtaks, ülespidamine aga valla hooleks jäeks. Sarnase ettepanekuga olivad ka Navesti esitajad nõus. Et Lõhavere härra major von Staden puudub, seletavad kohtumehed, et nemad küll valmis oleks ühte koolipoissi saatma, aga selle ülespidamise ja kooliraha kohta ei võivat nemad üksinda midagi otsustada. Lahmuse mõisa eest seletas assessor von Krüdner, et mõis valmis on ühe koolipoisi eest, keda vald välja valib, kooliraha maksma. Ülespidamise eest pidada aga talurahvas ise muretsema. Wõidumaa käes pandis oleva Änge küla (Änge mõisa) eest seletasid kohtumehed, et nad ühe koolipoisi saadaksivad ja selle ülespidamise eest hoolitseda tahavad. Pandi omanik, kindrali proua von (K) Vermulen aga asjast osa ei võta. Kirikuvallast koolilast ei olla vaja valida, sest et see Taevere mõisaga ühendatud olla. Kui palju kirikuõpetajal selle kooliõpetuse ja ülevaatusega tegemist teha tulla, see seista kooliseaduse lisas tähe A all ära määratud. Köstril-koolmeistril ja orelimängijal oma talupojast abilisega olla oma leeripoiste õpetamisega küllalt tegemist, nõnda et kõne all olevast koolitööst teda ilma iseäralise palgata osa võtma ei või sundida. Sellega lõppes koosolek ja sellega ühes ka kirjutuskooli asutamise mõte. Järgmised konvendid sellest enam ei kõnele, kubermanguvalitsus ta järgi ei küsi, leerikool kestab aga endistviisi edasi.
27. sept. 1811. a. on konvent koos. Senine köster-koolmeister ja orelimängija Fr. Papp on enese ametist lahti palunud. Kuulutuse peale Tartu Seitungis on endid 4 meest üles annud, muuhulgas ka köster-koolmeister Hollmann Äksist ja orelimängija Petsch Rannust. Vana kirikuõpetaja Schnell soovitab tublit koolimeest Hollmanni valida, kes Äksis juba 14 aastat seda ametit pidanud ja kellel väga head tunnistused ja hea lauluhääl olla. Ka orelit mängida ta hästi ja leerilaste ettevalmistamises harjunud ning hoolas. Mõned konvendi saadikud on Schnelliga ühel arvamisel, aga et palju saadikuid puudub, lükatakse valimine edasi. Kahe päeva pärast peetakse uus koosolek, kus suurem hulk hääli orelimängija Petschi peale langeb niihästi vöörmündrite kui mõisahärrade poolt. Sellega on Petsch valitud ja kõik kolm ametit antakse ühiselt lepingu põhjal sellesama palga eest, mis eelkäija saanud, uuele köster-kooliõpetajale kätte. Petsch olnud libe mees, see meeldinud valijatele, kuna Hollmann tõsisemat ja tagasihoidlikumat laadi avaldanud, – teadis üks vanem koguduseliige jutustada.
A[astal] 1815 on koolimaja juba õige lagunenud ja võetakse nõuks suuremaid parandusi ette võtta, missuguse tegevusega suvel alati ja veel järgmisel aastal jatkati.
1823. a. peale nõutakse igalt kihelkonna koolilapselt äraviidetud päeva eest 10 kop vaske, et selle rahaga vaestele lastele raamatuid muretseda. Trahvi peavad mõisad lastevanemate ehk kooli panejate käest sisse nõudma.
27. veebr. 1825. a. on konvendil jälle niisugune kihelkonnakooli (Parochialschule) asi, nagu seda 1806. aastal kavatseti, harutuse all. Seekord näib tõenäolik olevat, et üks teine kool leerikooli kõrval tööle asub, mida protokoll Parochialkooliks nimetab, kuna leerikool harilikult Kirchspielschule nime kannab. Kelle poolt see Parochialkooli asutamise algatus seekord välja läks, ei räägi protokoll. Nähtavasti on külakoolmeistrite puudus selleks põhjust annud ja vist iga vald siia omalt poolt ühe õpilase saatnud, nagu 20 aastat tagasi jutt oli. Oma ülalpidamise on need koolipoisid esimesel kahel kooliaastal (kursus kestis 3 aastat) vististi kihelkonna poolt saanud. Ka koolmeistri palga on vald (võib-olla mõisa) maksnud, mis aasta kohta vist 60 vakka rukk[e]id, 60 v[akka] otri ja 60 v[akka] kaeru ning 400 tuusti heinu on olnud. Eelnimetud protokoll räägib ühest kooli esialgsest põhjuskirjast (statut), mis aga veel täiendada ja järgmisele konvendile ette panna tulla. Järgmised konvendid sellest enam aga ei kõnele, ka põhjuskirja ennast pole leida.
11. veebr. 1827. a, kus konvendil sellest koolist jälle kõne on, on kool juba teist aastat tegevuses. Olustvere mõisa asemik Reinbohl paneb ette kolmandamal kooliaastal koolipoiste ülespidamise viisi sel kombel muuta, et iga mõis ja mõisa alla kuuluv vald ise oma koolipoisile ülespidamise muretseks ja et üldine jaotus hingede peale ära jäeks. Ettepanek võetakse konvendi poolt pikema jututa vastu.
A[astal] 1828 oli kooli esimene kursus läbi ja konvent kutsuti 28. sept. kokku aru pidama, mil viisil edaspidi koolitööd jatkata. Et kihelkonnas koolmeistritest enam puudust ei olnud, võeti nõuks kooli edaspidi nõnda seada, et järgmisel kolmel aastal vallad enam koolipoisse välja ei vali, vaid vanemad ehk laste kasvatajad seda vabatahtlikult omal kulul teeks ja nimelt esialgu ainult pooleks aastaks lapsed kooli saadaks, s.o 15mast okt[oobrist] kuni 15ma aprillini. Laste koolimaksu kohta otsustati, et igaüks kes lapse kooli saadab, ka kooli kuludest poole oma kanda võtaks.
Ei peaks aga – mis mitte uskuda ei olla – ühtki last kooli viidama, siis jäeb muidugi maks koolmeistrile ka kihelkonna poolt ära. Peale selle võivad koolilaste vanemad või saatjad nende ülespidamise kohta koolmeistriga eneste vahel kokku leppida, see tasu ei tohi aga kooli põhjuskirjas määratud maksu piirest kõrgemale tõusta.
Järgmise aasta konvendikoosolekul 14. jaanuaril harutakse sedasama asja edasi. Nähtavasti ei olnud keegi vabatahtlikult omal kulul lapsi kooli saatnud ja nüüd tõusis küsimus, mis selles asjas edaspidi ette võtta. Kas koolipidamist mingil viisil jatkata või sootuks ära lõpetada? Kui konvendi juhataja von Krüdner selletaolise küsimuse Vastemõisa esitajale rentnik Martin Sanderile ette pani, kostis see, et temale see ükskõik olla ja tema selle küsimuse otsustamise talupoegade hooleks jätta. Valla esitajad 3 vöörmündrit aga seletasid, et nemad omalt poolt midagi otsustada ei võivat, rahvale aga küll raskeks minna valla keelul veel koolilapsi kooli saata, kuna neil tarviline arv külakoolmeistreid juba käes olla. Taevere, Reegoldi, Sürgavere, Jaska ja Änge mõisad kostsid nõndasamuti, et nad küsimuse vallaasemikkude kätte otsustada annavad. Valdade esitajad, vöörmündrid, seletasid niisama, et vallarahval kooli heaks ohvrid tuua olla väga raske, sest et nad kehvuse äärel seista. Ka Olustvere ja Aimla mõisate esitaja, kirjutaja Kaljo, jättis otsuse andmise valdade hooleks. Nende valdade saadik, vöörmünder, seletab nagu teisedki eespool. Kiriku eestseisja von Krüdner pidas nende harutluste lõppedes konvendi saadikutele kibeda etteheite ja manitsuse kõne. Ta olla 30 aastat kiriku eestseisja olnud ja alati teistega ühesmeeles kiriku asju ajanud. Nüüd aga pidada ta kibeduse tundega nägema, mis seda haavam olla, et niisuguses asjas, mis riigivalitsuse poolt kästud ja talurahvaseaduses ning koolimäärustes nõutud ja mis rahvaharidust edendada, mõisavalitsused asja kordasaatmises kätt ei paku, kõigist mitmekordsetest sellekohastest nõudmistest hoolimata. Pealegi – kus selle kooli asutamisega hulk kulu kantud ja vaeva nähtud. Isegi seal, kus mõned isikud vabatahtlikult eksamile on ilmunud, ei ole kõige kergituste peale vaatamata niisuguste isikute peale mõju avaldanud, et nad oma ettevõttele kindlaks oleksid jäänud. Kiriku eestseisjaga ühes nõus oli ainult Lahmuse vald valmis jälle üht poissi kolmeks aastaks kooli saatma.
A[astal] 1833 kiriku konvent otsustab leerilaste puudeviimise köstrile ära kaotada ja määrab selle kihelkonna kanda, kes köstrile aastas 68 sülda puid koju kätte peab viima.
Kooli uuesti algatamise tõukejõuks oli Ülemkiriku eestseisuse ameti kiri 22. dets. 1834. a. Konvendil 5. jaanuaril 1835. a. võetakse kõrvaleheidetud koolinõu uuesti kõne alla. Otsustakse siiski asi seekord edasi lükata. Enne sellekohane eeskava valmistada ja pikem läbirääkimine alles järgmisel koosolekul ette võtta. Sügisel mardipäeva ümber võiks siis kooliga algust teha.
Alles 18. nov. s. a kutsutakse järgmine konvendikoosolek kokku, kus kooli asi päevakorras. Suurem hulk koosolijaist on aga arvamisel, et kooliasjast tänavu enam midagi välja ei tule. Viljasaak olnud sel suvel kehvapoolne ja kihelkond ei suutvat kulusid, mis kooli asutamine kaasa toob, ära kanda. Edasiarutamine ilmaaegne, kava heidetakse kõrvale.
5. jaan. 1837. a. paneb kiriku eestseisja konvendi saadikutele asutatava kihelkonna kirjutuskooli asja uuesti ette, seletades et koolmeistrile kihelkonna poolt palka tuleks maksta, laste ülespidamine kooli ajal aga nende vanemate hoolde peaks jääma.
Ühel häälel on kõik koosolevad vöörmündrid niisuguse kooli asutamise vastu, sest et kulud kihelkonnale liig rasked kanda olla. Palk, mille eest köster selles koolis koolmeistri ameti oma peale võtaks, ei olegi suurem kui 20 vakka rukk[e]id, 120 rbl raha ja 120 tuusti heinu ühes 12 sülla küttepuudega aastas, kuid sedagi wäikest tasu peavad talurahvasaadikud kihelkonna kohta (498 talu) võimatuks (unerschwinglich). Lõpuks lisavad siiski juurde: „Kui seda kõrgem koolikohus just nõuab, eks siis peame ikka järele andma.”
Viis kuud hiljem 14. juunil s. a on konvent uuesti koos, kus harutatakse Sürgavere, Lõhavere ja Vastemõisa valla ja Epra kooli puuduseid ja parandamise asju. Kui need läbi, annab kiriku eestseisja maakoguduse asemikkudele teada: „Mis asutatava[sse] kihelkonnakoolisse puutub, on Keiserliku Ülemkiriku eestseisuse poolt käsk veel tänavu kool käima panna!” Koolmeistri palk jäägu selleks, mis 5. jaanuaril s. a koosolekul kindlaks määratud. Köster Petsch omalt poolt seletab, et ta seda kooli mitte 1825.–1828. a. kestnud kooli jatkamiseks ei pea ja et ta omad endised sellekohased nõudmised kihelkonna vastu lõpetab, mis protokolli üles tähendatakse.
Et kool 1837. a. sügisel oma tegevust on alanud, näitab meile kirikuõpetaja Schnelli teade 1844. a, mis kooli asutamisest esimest elumärki annab, Kihelkonna kool olla ikka lastega täidetud (immer besetzt), nagu aruanne seletab. Nagu hiljem mõnest märkusest näha, on konvent laste arvu koolis 16 peale kindlaks määranud. Sellest ülemmäärast peeti, nagu lapse põlvest mäletan, veel 1860. aastate ümber kinni. Vististi ei lubanud kooli ruumid rohkem lapsi vastu võtta, võib-olla ka et see määrus koolmeistri palgaga kuidagi seotud oli.
Peale esimisi märkusi 1844. a. kirjutuskooli kohta ei ole ta’st 3 aastat juttu. A[astal] 1847 konvendilt kuuleme, et sillakohtunik baron Huene Navestist tarviliku leiab olevat koguduse kasude kaitseks kihelkonnakoolmeistri suurt palka maha kiskuma hakata. Ta paneb konvendile ette, et senine koolmeistri palgamaksmine sel viisil ümber muudetaks, et maks mitte enam valdade peale ei jaotataks, vaid koolilaste peale. Nõnda, et iga õpilane, kes edaspidi tahab koolis käia, koolmeistrile kindlat palka peaks maksma: 1,25 vakka rukk[e]id – 2 rbl 14,5 kop, 7,5 [leisikat] heinu ja 4,5 jalga puid, kusjuures iga vallale vabadus jäetakse oma koolipoisi eest ise palka maksta, kui lapsevanem kehvuse pärast seda teha ei jõua. Sellega peaseks need, kellel koolist osa ei ole, maksu alt vabaks ja kui selgub, et tarvidus kooli järele nii suur ei ole, et 16 last seal õpiksivad, peaks koolmeister ka vähema palgaga leppima, sest et tal vähem õpetamist on. Kiriku eestseisja von Helmersen Lõhaverest oli siiski arvamisel, et koolmeistrile valdade poolt kindel palk peaks olema. Võida ju katsuda palka madalamaks kaubelda ja lubas asja Ülemkiriku eestseisuse ametile otsustamiseks ette panna.
1849/50. aasta kohta käib kooliaasta aruanne konvendile järgmiselt: „Kihelkonna koolis olivad lapsed väga hea käekirja omandanud ja rehkenduses mõned kuni kolmeliigini murdudega jõudnud. Lugemine oli hea ja 36 lauluviit ühe häälega ning 11 nelja häälega olivad ära õpitud. Vana- ja Uueseaduse piiblilugu ning usupuhastuse ajalugu (Reformationsgeschichte) on läbi võetud.” 1851/52. a. aruande järgi on koolis 50 lauluviit ühe häälega ja 10 nelja häälega kätte õpitud, piiblilugu ühes usupuhastuse ajalooga on läbi võetud ja õige hästi ära õpitud, käekiri on kõigil hea ja rehkenduses on 16st koolipoisist 14 kolmeliigi osaga koguni tuttavad, nendest 4, kes kõik harilikud rehkenduse liigid murdudega mõistavad. Mõni aasta hiljem võeti kooli õppekavasse ka looduseõpetus, geograafia ja üldine ajalugu.
Kirjutuskoolis õpetuse andmisega ei ole Petsch tegemist teinud, võib olla vast ainult lühikest aega esimeses alguses. Kooliõpetajateks on ta enesel abilised palganud. Rahva jutu järgi olnud tema esimeseks abiliseks keegi Ulai, kellest muud ei teata, kui et ta katoliku usku olnud, siia ära surnud ja S.-Jaani surnuaiale maha maetud. Järgmine abiline olnud Seits, ameti poolest vist kingsepasell ja selle järele keegi Lukk, kes Tallinnamaale Peetri kiriku peale köstriks läinud. Kaua ei ole neist keegi ametis olnud – Lukk ainult paar aastat, Seits natuke pikemalt. Vanarahva jutu järgi on mõlemad õige hoolsad koolmeistrid olnud, iseäranis rehkendamise ja kirjutamise õpetamises. Abikoolmeister Lukkist on ka konvendi protokollis 5. juunist 1851. a. lühike märkus olemas, kus kõne alla tuleb, et Lukkil veel koolmeistri tunnistust ei olevat. Talle tehakse konvendi poolt ettepanek Pärnu Maakooli kohtu peakoosolekule, kelle alla ka Viljandi kreiskooli-asjandus kuulus, minna ja eksam ära teha. Kas Lukk seda teinud on, ei ole teada, aga a[astal] 1853 on ta juba S.-Jaanist ära ja koolmeistri koht tühi. Asemele tuleb sügisel oktoobrikuul noor koolmeister, Adavere aidamehe poeg Joosep Kapp, 20. a. vana. Kapp oli oma hariduse Valga seminaris Zimse juures saanud. Töö S.-Jaani kirjutuskoolis võis seda paremini edeneda et siin õpilaste arv piiratud oli (16 koolipoissi) ja koolitöö koolmeistril üle jõu ei käinud.
Ülespidamise ja palga sai Kapp esimese 3 ½ aasta jooksul Petschilt. A. 1856 oli Petsch juba vana mees ja mõtles köstriameti maha panna, jäi aga konvendi nõusolekul kuni järgmise aasta aprillini ametisse.
23. jaan. 1857. a. valiti Joosep Kapp kirikuõpetaja Schnelli soovitusel köster-kooliõpetajaks. Köster Petsch oli omal ajal oma eelolija käest ostnud mitmesugust inventaari ja nõudis nüüd Kapilt selle väljamaksmist, kokku 82 rbl hõbedat. Selle summa maksis Kapp omast käest ära ja et kihelkonnal edaspidi köstrile midagi tasumaksu ei oleks, lepiti uue köstriga kokku, et võlg iganemise teel iga aasta 5% makstes ära kustuks ja 20 aastaga päriselt tasa saaks. Palk jäi selleks samaks, mis eelkäijatelgi oli olnud, ainult oreli hääldamise raha, 5 rbl igast mõisast, jäi maha ja lubati orelihääldajale iga kord arve järgi välja maksta. Et köstri ja orelimängija kohustused peaasjalikult pühapäeva peale langesivad, siis ei teinud see koolitööle palju takistusi ja üks inimene võis kõige kolme ametiga kergesti hakkama saada. Halvemaks läks aga lugu, kui leerilapsed juurde tulivad ja köster sunnitud oli nende juures korda pidama ning piiblilugudes ja katekismuse õpetust andma. See sündis harilikult just kooli ajal; üks nädal enne jõulusid ja 2 nädalat kevadel. Kahel pool korraga ametis olla oli ühel võimata ja selleks tuli abiline palgata. Esiotsa, aastat 10–12, saadi kaunis lihtsate tööjõududega läbi, mille järele hakkas aga koolitöö suurenema. Lapsi tuli rohkem kooli, ka kiriklikud talitused kasvasid koguduse suurenemise põhjusel. See nõudis aga abilistelt suuremat haridust kui senini, pidi vähemalt seminaris õppinud olema. Sellega tõusid ka palgad, mille maksmine köstrile üle jõu käis. Kui hiljem kool veel kahe klassiga töötama hakkas, oli kihelkond sunnitud ise omal kulul teise koolmeistri ametisse palkama. Esimese koolmeistri ja koolijuhataja ametit on Kapp kuni oma surmani 8. veebr. 1894. a. pidanud. Esimeseks abiliseks on Kapil lühikest aega oma kihelkonna mees Peet Pollman olnud. Selle järgi pikemat aega üks Kapi oma õpilastest – Jüri Backhoff –, kes vallakoolmeistri eksami ära oli teinud ja talvel leerilaste juures korda pidas ning nendega katekismuse peatükke ja piiblilugu läbi võttis, pühapäeviti ka lasteristimise ja laulatuste juures laulmas käis ning kirikus koori peal kogudusele eeslauljaks oli, suvistel äripäevadel aga põllutööd tegi ja muid majanduslikke asju ajas. A[astal] 1865 võttis Jüri Backhoff enese ametist [lahti] ja läks ära Riiga, asemikuks jäi mõneks aastaks tema vend Hans. 1870. a. ümber polnud Kapil aastat kolm kedagi kindlat abilist. Asetäitjaks käis vahetevahel Kabila vana koolmeister Rits Mielberg, kelle hooleks oli leerilaste juures olla, mille eest Kapp talle väikest tasu maksnud.
Peale 1870. a. kuni 1875. a. täitis abikoolmeistri kohuseid Jaan Ruus, kes Tartus Hollmanni seminaris vallakoolmeistri eksami ära oli teinud ja Kapile niihästi koolitöös kui ka kiriklikkudes talitustes abiks oli.
J. Ruusile järgneb J. Pausk, kes selle ameti peale umbes 5 aastaks jäi, ka Hollmanni seminaris õppinud ja kooliõpetuse alal tüse tööjõud. Pauskile järgnesivad Kanger ja Lukin, esimene Hollmanni, teine vene seminari kasvandik. 1886. a. tuleb teiseks kooliõpetajaks Kapi enine õpilane Tõnis Köstner, kes vahepeal Tartus vene seminari kursuse lõpetanud ja seal eksami teinud. Köstner sai kui teine kooliõpetaja oma palga juba kihelkonna poolt. Köstner oli koolmeister ja ei leidnud kogu oma ametisoleku ajal kihelkonna rahva poolt kuigi suurt lugupidamist, mõistis sealjuures aga Vene kooliinspektoritele hästi meeldida ja leidis nende poolt rohkesti abi ja toetust. Ta suri a[astal] 1907 tiisikusse.
Joosep Kapi tegevust S.-Jaani kihelkonna teenistuses tuleb kõrgelt hinnata. Kapp oli rohkete vaimuannetega, osav kasvatusteadlane ja vabameelne edasipüüdja kooliõpetaja. Väljamaa tähtsamate kasvatusteadusliste kirjatöödega on ta hästi tuttav olnud. Pestalozzit ja Diesterwegi on ta iseäranis enesele eeskujuks valinud ja püüdis oma koolitöös võimalikult nende meeste vaadete ja sihtide järgi käia. Selleaegne tähtsam väljamaa kooliküsimuse ajakiri Rheinische Blätter (Diesterwegi) ei puudunud ka Kapi lugemise laual. Meie koolielu seisis siis esimesel algtasemel – kõik oli ette valmistamata, tööd oli igal pool otsata palju. Kooli õppekavas puudusid tähtsamad õppeained: ajalugu, loodusteadus, geograafia jne. Need õppeained võttis Kapp varsti peale oma ametisse astumist õppekavasse üles. Suur puudus oli tarvilistest kooliraamatutest. Peale piiblilugude ja katekismuse muid kooliraamatuid ei olnud. Lugemisraamatuks tarvitati uut testamenti. Kirikuõpetajate poolt kavatsetud seitse kooliraamatut olivad alles teoksil, ainult keograhvi-raamat (koolir. V jagu) ilmus just sel aastal kui Kapp oma koolitegevust algas. Raamatute puudumisel pidid kooliõpetajad suusõnaliselt nõnda ära õpetatud saama, et lastele jäädavalt meelde jäivad. Usupuhastuse ajaloo kirjutas Kapp ise lühidalt ülesse, mida lapsed vahetundidel enestele ära kirjutasid. Loodusõpetuse alal oli samasugune, Kapi enese kirjutatud käsikiri tarvitusel, nimelt inimese kehaehituse kohta, väga heas ladusas, lastele arusaadavas keeles, vist ühe saksakeelse looduseõpetuse järgi tõlgitud. Aegamööda ilmusid ka teised keograhvi-vennakesed, kooliraamatud: looduseõpetus, viisika, ajalugu jne. Mida, nii puudulikud kui nad ka olivad, suusõnalise õpetuse kõrval siiski juba tarvitada võis. Et kooli lugemisraamatut ei olnud, täitis selle aset mõnda aega Hanseni Missjonitöö Tamuli rahva seas. Alles Jakobsoni Lugemiseraamatu ilmumisega, mis siin kohe peale ilmumist tarvitusele võeti, saadi selles asjas parandust. Nõndasama ka maadeteaduse ja kodumaa tundmise alal Jakobsoni ja Blumbergi sellekohaste raamatute abil. Rehkenduse õpetuseks käis Kapp algusest peale, kuni hiljema ajani Saksa koolimehe Hentscheli õppeviisi järele. Usuõpetuses olid Kapil prof. Kurtzi õpperaamatud aluseks. Ajaloo õpetus põhines suuremalt osalt Dittmari ja Weltheri õpperaamatutel. 1870. aastate ümber, kus mõnda aastat üks osa koolilapsi ka suvel koolis käis, et rohkem saksa keelt käsitada, õppisivad keeles rohkem edenenud kasvandikud saksakeelsete kooliraamatute järgi, et pärast poole teistes koolides hõlpsamini edasi saada. Üleüldise väeteenistuse mõjul (1874) hakati rahva poolt rohkem vene keelt nõudma. Kirjutuskooli õppekavas oli ta juba 1860. aastast saadik, kuid kaugele temaga siin siiski ei jõutud. Kapi siht ja püüe oli oma kasvandikkudele peaasjalikult tüsedat üldist teadmist emakeeles anda; keeleõpetus, ka saksa keel, jäi igatahes teisele astmele, peale selle ei olnud Kapp ise ka mitte väga tugev vene keele mõistja. Koolilaste aastane arv oli kuni 1865. a. harilikult 16, a[astal] 1875 aga juba 40 õpilase ümber, kes siin oma hariduse on saanud.
Mis Kapi köstriametisse ja kirikutalitustesse puutus, peab ütlema, et ta kui orelimängija õige koha peal seisis. Orelimängus oli ta terves ümbruskonnas üks kõige parematest, mis lihtsaidki kuulajaid imestama pani. Tema suuri vahe- ja iseäranis lõpumängusid Bachi ja Krebsi fuugasid, praeludiuseid ja orelipalasid kuulas rahvas hea meelega ja paljud ei raatsinud enne kirikust välja minema hakata kui viimased orelihelid vaikinud olivad. Ütelused lihtinimeste suust nagu „Ma muidu kiriku ei lähekski, aga kantri orelimängust ei taha ilma jääda,” „See lõppmäng oli enam kui kiriksanda jutlus kantslist,” „Sihukest mängu kuula kas või ilma söömata!” ei olnud sugugi haruldased asjad. Rahva laulmine kirikus oli vanemal ajal õige puudulik, armastati kohati ilmaaegu keerutusi teha ja harilikult ikka venitades orelist maha jääda. Niisugustel juhtumistel jäi mõnigi kord orel vait ja Kapp ilmus vääri äärele ning manitses rahvast hääli tähele panema, aga mitte „omal viisil” laulma. Ka muid kirikutalitusi on Kapp hoolega ja laitmata täitnud. Vana kirikuõpetaja Schnell, kellega Kapp 16 aastat koos töötas, on temaga igas asjas väga rahuldunud ja kui osavast ning targast koolmeistrist suurt lugu pidanud.
Asjaolud muutusid aga teistsugusteks, kui peale Schnelli surma abiõpetaja Speer kiriku peale valiti. Speer oli S.-Jaani tulles juba ligi 30 a. vana ja tuli siia 3–4 a. enne Schnelli surma. Ta kõneles kaunis puudulikult eesti keelt, ka muidu oli ta õige nüridavõitu vaimuannetega. Eesti keele välja rääkimine oli tal väga vilets, mille tõttu laused tihti õige veidra kuju omandasid nagu: taevariigi seavagi; issa meie, kes sa oled teivas jne. Üldiselt võttis rahvas teda kaunis külmalt vastu. Kuid Speer ise püüdis õppida, igaühe vastu lahke olla ja rohkesti juttu ajada, et kogudusele meeldida. Käis isegi mõnikord palvemajas Epras ja Kasel palvetundidest osa võtmas, mis noorele õpetajale suureks teeneks loeti. Aegapidi harjuti ta’ga ära ja kui peale vana õpetaja surma konvendile mõisahärrade poolt Speer valimiseks ette pan[d]i, ei olnud keegi tema vastu.
Algusest peale huvitasid Speeri ka kihelkonnakooli olud. Siia tuli ta õige sagedasti pealt kuulama, mõnikord paar korda nädalas. Tundide vaheajal ja lõpul armastas õpetajahärra koolmeister Kapiga lahkesti juttu ajada, kooliasjade kohta märkusi teha ja usulisi küsimusi harutada. Kasvatusteaduses oli Speer õige asjatundmata ja ka usuasjus koguni kitsarinnaline. Uuematest õppeviisidest koolis ei pidanud ta palju lugu. Kord vaatas ta pealt, kuidas Kapp kolmeliigi rehkenduses murdudega üht raskemat ülesannet väga näitlikult ja arusaadavalt ära seletas. Tunni lõpul avaldas Speer oma arvamist ja ütles, et nii pikka harutust ei jõudvat lapsed meeles pidada. Tema arvates olla tulusam lastele lühidalt ära näidata, kuidas liigid üles seada tulevad ja siis lühike õpetus (reegel) anda. Samasuguses arvamises oli ta ka katekiseerimise (küsimise ja kostmise) viisi kohta usuõpetuse tundides, mida Kapp tarvitas. Speeri arvamise järgi olla lastele tarvis seletuse kombel ja piiblisalmide varal usuõpetuse peatükid arusaadavaks teha ja siis küsimuste ja kostmise varal selgusele jõuda, kas lapsed seletust ka meeles on pidanud. Sama rada käis ta ise leerilaste õpetamises. Seletused vältasid ühetoonilises ettekandes iga päev harilikult 2 tundi, 10-minutilise puhkeajaga, ilma küsimuste ja kostmiseta. Teisel päeval, tunni algul katsus ta mõne küsimuse najal, kas lapsed eilast lugemist veel meeles on pidanud ja siis läks seletamine jälle edasi, enamasti nõnda igavalt, et lapsed tagumistel pinkidel tukkuma jäivad. Rohkem põhjust vaielusteks andis aga õpetuse usuline külg. Speer soovitas usuõpetuses rohkem piiblisalme ja kirikulaule lasta õppida, mida Kapp oma tundides kaunis vähesel arvul tarvitas. Seda nõudmist nimetas Kapp meie kooliõpetuse üleliigseks koormamiseks, sest meie koolid juba niikuinii rohkem usuõpetuse kui üldise hariduse kandjad olla. See kiriksandale ei meeldinud ja asja harutamine kestis edasi. Kõne alla tuli ka prof. Kurtzi „Religionslehre”, mida Speer küllalt ustavaks ja nõudekohaseks õpperaamatuks ei pidanud. Need seletused viisivad vaidlejaid mitmesuguste usuliste küsimuste juure, mis juba kaugel väljaspool kooliõpetuse piire seisivad. Ei või ütelda, et Speer siin oma ülikooliteadmistega hiilgavalt oleks esinenud. Kapp oli selleagse väljamaa vabameelse kirjandusega, ka teoloogia alal, tuttav ja Speerile sellest küljest tugev vastane. Vaidlejate vahekord aga muutus kord-korralt põnevamaks; vaadete lahkuminek oli liig suur. Niikaua kui Speer abiõpetaja oli, jäi vahekord Kapiga siiski kaunis sõbralikuks, aga peale Schnelli surma (1869), kui Speer iseseisvalt ametisse sai, hakkas asi aegapidi muutuma. Paar aastat läks siiski veel rahulikult mööda, seal arvas Speer ennast juba küllalt kindlal jalal olevat, et oma ametlikku ülevõimu maksma panna. Mida ta enne ainult soovides oli avaldanud, hakkas ta nüüd juba nõudma. Kapp pidas ennast aga kooli asjus täielikuks peremeheks ja kirikuõpetaja nõudmised jäivad täitmata. Et koolmeistriamet köstriametiga ühenduses seisis ja koolmeister end kiriksanda võimu alla ei paenutanud, katsus viimane seda, mis otseteel korda ei läinud, köstriameti kaudu korda saata. Algas päris korrapärane sõjakäik: kõiksuguste kirikliste talituste ja kirjalikkude tööde ning aruannete köstri peale kuhjamine, mida kirikuõpetaja enne ise toimetanud oli. Need saivad ära tehtud ja sellega ei saadud midagi erilist kätte. Selle järgi algas süüdistamine – Kapp olla kirikuõpetuse vastane ja Jumalasalgaja, nagu Speer seda kiriku kroonikas tõendada katsub. Kuid sarnased kallaletungimised Kapile ei annud mingisuguseid tagajärgi. Kord astunud kirikuõpetaja hommikul vara, enne tundide algust, koolituppa sisse. Lapsed istunud lauas ja oodanud iga silmapilk koolmeistri tulekut. Kapp ilmunud varsti klassi, lahtine lauluraamat käes. Kell seinal näidanud 15 min. hiljaksjäämist. Kapi klassi astudes tähendanud Speer, kes senini laste seljataga varjul seisnud, sõnalausumata kepiotsaga kella peale. Kapp näidanud selle peale, samuti sõnalausumata, sõrmega kirikhärrale ust, peale selle lastele laulusõnad ette ütelnud, lühikese palve pidanud ja rahulikult õppetunniga peale alanud. Õpetaja kuulanud veel natuke aega pealt ja astunud siis uksest välja, ilma et kellelegi tere ehk jumalaga oleks ütelnud.
Tagajärg olnud see, et õpetaja Speer Kapi koolmeistri ametist lahti ütelnud. Et Kapil aga teenistusleping konvendiga oli tehtud, ei ole ta seda lahtiütlemist tähelegi pannud. Kirikuõpetaja tahtnud asja konvendile ette panna ja nõuda, et see Kapi ametist lahti teeks. Saadikud aga, nende seas ka kiriku eestseisja von Helmersen, kellele kirikuõpetaja oma ettepanekust kõnelenud, laitnud selle mõtte hoopis ära, sest et konvent mingil tingimusel omast vanast tublist köstrist ja koolmeistrist lahkuda ei mõtlevat. Kirikuõpetaja nõudmisest kuulda saades olnud kihelkonnarahvas ülipahane ja lasknud Speerile teatada, et kui ta Kapiga üheskoos töötada ei taha, siis ta enesele teise koha võib otsida. Sestsaadik hakanud mõlemate vahekord paranema ja mehed oma asju nagu kord ja kohus üsna leplikult ajama. Kapi 25 aasta [ameti] juubeli puhul jutustanud Kapp, et ta nüüd õpetajaga üsna hästi läbi saab ja see omad kiusamised jätnud olla. Sarnaseks on nende vahekord kuni Kapi surmani (1894. a.) jäänud.
EKLA, f 199, m 23, 79/130 (III-8) < Suure-Jaani khk. - Alfred Rästas (1926)