Suusõnaline traditsioon - Ärkamisaeg

Tähtsamaks ärkamisaja tegelaseks S.-Jaani kihelkonnas on Joosep Kapp olnud, kes teiste selleaegsete tegelaste[ga] lähemas ühenduses on seisnud. Tunnud isiklikult Jannseni ja Jakobsoni. Ka olnud ta läbikäimises ja kirjavahetuses vendade Petersonidega, kes üheskoos sepitsenud palvekirja keisrile, talupoege põlve parandamise suhtes. Kord olnud Kapil mingi nõupidamine Petersoniga, mispuhul see ka S.-Jaanis Kapi pool viibinud. Varsti peale Petersoni lahkumist tulnud politsei Kapi juures läbiotsimist toimetama. Õnneks saanud Kapp enne otsijate tulekut keelatud sisuga kirjad rukkisalve ära peita, kust neid ka leitud pole.
EKLA, f 199, m 23, 137 (III-9) < Suure-Jaani khk., Suure-Jaani a. – Alfred Rästas < Hans Kapp (1926)

Üldistest Eesti ettevõtetest on Kapp aga osavõtja olnud ja kaastegelastega esimestes ridades sammunud. Nagu Aleksandrikooli asjus, Eesti Kirjameeste Seltsis, Viljandi Põllumeeste Seltsi asutamisel jne. Kui hea ja ladus kõnemees on ta omal ajal nii mõnelgi pidul ja koosolekul pikemaid kõnesi pidanud, millest trüki läbi ainult mõned avalikuks on saanud, nagu: Wana sõna, Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatus ja mõned teised Sakalas. Ühe Änge näitemüügi puhul peetud kõne pärast pidi ta kord valitsuse tagakiusamist tunda saama. Teda süüdistati rahva üles-assitajaks sakste vastu, sest ta hoiatanud oma kõnes nagu: „Saksa saabas ei sünni meile jalga, saksa kübar meie pähe,” jne. Pealekaebajatena süüdistas rahvasuu üht Sürgavere mõisa mamslit ja Vastemõisa vallakirjutajat Milli. Asi jõudis otsaga kuni Riiani, kus Kapp oma ülekuulajaks kohtu-uurijas, ühe oma endise õpilase ära tunnud, kes kõne konspekti läbi lugedes, süüdistuse ebamääraseks pidanud ja kaebtuse ära lõpetanud. Kirjalikkudeks töödeks on Kapp omas elus vähe mahti leidnud, kuigi ta sellel põllul nii mõndagi oleks võinud korda saata. Kolm tööd on siiski tema sulest ilmunud ja need on: Geomeetria ehk ruumiõpetus, Eesti ema ja Sõnake[ne] seletuseks [Eesti] Aleksandri kooli segadustele. Viimane on väike brošüür. (Jaan Ruusi käsikiri).
EKLA, f 199, m 23, 137/9 (III-9) < Suure-Jaani khk. – Alfred Rästas (1926)

Ka on Joosep Kapp S.-Jaanis asutanud laulu- ja mängukoorid, mis Mart Kiilase märkustest selgub. Viimased sain kasutada Tõnis Ihloffilt Lahmuse mõisast, kelle seletuse järgi märkuste kirjutaja olnud endine kiriku kellamees ja ise tegelik laulu- ja pasunakoorist osavõtja. Mart Kiilas on umbes 10 aastat tagasi surnud.
EKLA, f 199, m 23, 139 (III-9) < Suure-Jaani khk., Taevere v., Lahmuse m. – Alfred Rästas < Tõnis Ihloff (1926)

Avaldan siinkohal Mart Kiilase märkused:
Suure Püha Jaani Laulukoori algus sept. a. 1862.
Meie kihelkonna kanter ja kooliõpetaja J. Kapp võttis nõuks laulukoori asutada. Kutsus valla kooliõpetajad kokku nõu pidama. Igaüks pidi oma ringkonnast noori mehi kaasa tooma, kes laulust jagu saavad.
Ühel laupäevaõhtul on kihelkonna koolituppa noori mehi kokku kogunud. Laelamp annab eredat valgust, et häbi olla. Ajame üksteise varju (sel ajal oli taludes alles peeruvalgus). Kanter tuleb oma toast, keda ma lapsest saadik hea meelega näha ja kuulda tahtsin. Kui teretamine ja tutvustamine möödas, ütleb ta: „Katsume laulda ka, kuidas läheb.” Noodid antakse kätte, oreli juures proovisime, kus häälde keegi kõlbab. Sai see mööda, siis kutsuti esimene tenor oreli juure ja nõnda laulsid kõik neli häält kordamööda läbi. Siis ilma orelita: juhataja keskpaigas, kord aitab ühte, kord teist. See töö andis mehele sooja, kuub võeti seljast ära, ka higi oli otsa ees, aga peab minema. Vaheaegadel jutustati kuulsatest laulumeistritest Mozartist, Haydenist ja teistest, toonleiterist, akordidest igat viisi, kinnerarpassist (vist kontrapunktist [Minu märkus. AR]). Ka uus kirjaviis oli sel ajal harutuse all, siis ep mingi palju õppisin. Julius Nõmmik ütles sagedasti: „Sina oleks võinud mõni koolmeister olla.”
Mul oli himu käia, isa ja ema ütlesivad: „Kas sealt palka saab, et sa nii sinna kipud?” Ma ütlesin: „Mõned peavad maksma, aga meid õpetatakse ilma. Juhatajal on hea meel, kui me aga sinna läheme.” Paljud jäivad ära, kes jäid, jäid kauaks ajaks. Proovid olid suvel pühapäeva, talvel laupäeva õhtul, kas või öö läbi. Vahel tuli proua oma toast, ütles: „Ah, mul on hea meel kui mehed laulavad, see ei lõika nii käredasti kõrva.” Laulud olid mõned kaunis pikad ja rasked: Suur Halleluuja, Õiskage kõik ma ilm, Issandad kiitke kõik paganad, Taevas ja ma kauvad, Jumal on suur jm.
Siis tuli Tartu pidu laulud ära õppida, 50ne aasta vabaduse mälestuseks. See oli 1869. aastal. Kirikuõpetaja Schnell käis sagedasti meid vaatamas ja laulu kuulamas. Viimaks kinkis meile lipu jaoks 25 rbl. Olime kõiki valmis minekul koos, siis läksime lipuga ühtlasi õpetaja ukse ette laulma. Ta tuli toast välja, silmad niisked, soovis head teed. Siis hakkas sõit Tartu poole, igaüks omal kulul. Mina sõitsin Lõhavere kooliõpetaja Jüri Aibeliga, meid oli 4 meest hobuse jaoks. Sürgavere mõisas laulsime võõrmündrihärrale, see lubas meile Tartus omas majas korteri. Siis sõitsime julgesti ja rõõmsasti edasi, vallavanem Tõnis Simunlatsar Lõhavere Siimult ligi. Tännasilma koolimajasse jäime ööseks, laulujuhataja pandi kooliõpetaja sängi magama, meie kõik õlgede peale, sängis olnud palju lutikaid. Õueväravas laulsime elagu! – nüüd meestel tuli ka lauluhääl, majarahvas ütles, [et] otsekui pasunatega.
Suurt Võrtsjärve veekogu nähes jooksime paljajalu ja kastsime jalgu selle veega kui lapsed, kas või põlvini. Tee äärest leidsime õitega puid, nendega sõitsime linna sisse. Ressurse aed oli piduplatsiks. Joogijanu oli suur, suu kuiv, kuidas tahad laulda, aga lauldud sai. Õlut müüdi ka ühes kohas, väga pisut kes ligi sai. Korter oli küll üks va keldrikammer, pisike ja alam. Tõllahoones olid heinad, nende peal magasime. Siis läksime teise koori mehi vaatama, neil olid pasunad, sealt ep meilegi pasunate himu tuli. Kõige esiti aeti meid ratsahobuste saali, seal oli liiva kas või põlvini, lauluproovi tegema. Laulujuhatajad olid vääri peal. Jannsen oli oma stimmkaabli ära unustanud, küsis kas juhtub mõnel stimmkaabel ligi olema. Seal tõusid käed püsti, aga meie juhataja viskas oma ülesse Jannseni kätte, öeldi: „Ah üsna tuttav.”
Juhatajad olid Jannsen ja Säebelmann kordamööda. Lõpuks ütles Jannsen: „Kui kivi langes südame pealt ja võime julgesti laulupõranda peale astu.” Koju tulime Põltsamaa kaudu, enamasti öösi. Väsinud ja roidunud ei mäletanud enam kedagi, muud kui olime kodu.
Mängukoori [h]akatus 22. okt. a. 1871.
Koorijuhataja härra J. Kapp tegi [h]akatust pasuna asjus tähtede järele A, B, D, E jne; näituseks Auksmann, Aasov, Baum jne. Küsiti igalt, kui palju keegi raha paneb, summa sai ligi 300 rbl. Sellega tõi Vägevere kooliõpetaja Daavet Wirkhaus pillid meile kätte. Olid pillid igal käes, muist oma tahtmisel, muist soovi järel. Endised lauljad ja siis ka mängijad. Jaan Stern sai Flaute, J. Kapp I, Jaan Baum II klarneti jne. Kokku 14 mängijat. Mõned raha panijad jäid ilma pillita (see ei teinud tüli).
Said igal pillid kätte, siis tuli seda pagana müra esimene päev. Teisel päeval toodi noot ette, esimene oli „Mu süda ärka üles”. Lahkudes võtsime pungad kalitsest välja ja maksime tunniandja palga ära. Läksime koju; igal tükid õppida ja laupäeva õhtul kokku mängima, kas või öö läbi.
Kuumaks oli igal 5 kop maksta kassasse valgustuse ja nootide tarvis. Saime ju nii kaugele õppinud, kutsuti meid mitmele poole pidude peale ja surnu saatmisele mängima. Saime mõnegi kümmekond rubla kassasse.
Koori säädus oli kasinasti ja puhtasti elada kõnedes ja tegudes ja kellel elutee koorist välja vedas, sai oma raha kätte ja kui keegi ära suri, sai haua peal mängitud. Nõnda siis nõutas koor ise pillid, noodid, valgustuse ja juhataja palga. Kord saatsime Julius Nõmmiku Vägevere D. Wirkhausi juurde õppima 10 rbl teerahaga.
Uued pasunad. Võtsime nõuks uued pillid osta. Säeti Mart Kiilas ja Aadu Mägi asja toimetajaks. Änge mõis oli nii osavõtlik ja lubas oma ruumides basaari pidada. Surmani olen Änge mõisale tänulik, sealt saime peale 300 rbl. Need pillid tõi meile noorem vend Wirkhaus kätte.
Ilmatar (13.2.1887. a. kinni).
Jällegi võeti nõuks seltsi asutada, nime[ks] Ilmatar – ilus neiu. Siis võeti ka neiud laulukoori laulma. Seltsi kirjad olid valmis, aga ükski ei julge oma nime alla panna. Lükati minu ette, mina tegin nime alla, siis teised tegid järele, nagu see kõige esimeses statuudis näitab. Tulid uued põhjuskirjad teha ja Kiilase nime tahapoole lükata. Otto Mägi oli sel aja[l] president, ta ütles: „Mis kirjutud, on kirjutud,” nii jäi vana viisi, nüüdsel põhjuskirjal ei ole enam asutaja nimesid.
EKLA, f 199, m 23, 139/47 (III-9) < Suure-Jaani khk. – Alfred Rästas (1926)

Teine laulukoori liigetest seletas tutvuse kohta Kapi ja Jakobsoni vahel järgmist: Oktoobrikuul 1878. a. olnud Kapi 25 aasta ameti juubel, mispuhul tema laulukoor teda ülesse laulma läinud. Kapi korteri juurde jõudes leidnud nad sealt C. R. Jakobsoni eest, kes neid õues oodanud. Jakobson kutsunud kohe lauljad sisse ja viinud nad magamise toa ukse taha, kus ka üleslaulmine sündinud.
EKLA, f 199, m 23, 147 (III-9) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Lauri t. – Alfred Rästas < Jaan Vendelin, 89 a. (1926)

Mis muudesse ärkamisaja tegevusaladesse ja mälestustesse puutub, siis ei ole selle kohta kindlamaid ja täpsemaid teateid leida.
Ajalehtedest olevat loetud Pärnu Postimeest, alguses õige vähesel määral ja ainult üksikutes taludes, kus ärksamad peremehed olnud. Lugejate täpset arvu ja asukohta on raske ära määrata.
EKLA, f 199, m 23, 147/8 (III-9) < Suure-Jaani khk. –Alfred Rästas (1926)