Suusõnaline traditsioon - Venestusaeg

Administratiivalal olnud venestuse aja algul talurahvaasjade komissariks von Eckesparre [=Ekesparre], kes asunud Põltsamaal. Tema olnud suur venelaste vastane ja hoidnud rohkem eesti soost talurahva poole. Nii määranud ta veneusulistele palju suuremad maksud kui luteriusulistele, mis aga kord kuberneri poolt revideerimisel ilmsiks tulnud. Selle järele tagandud ta ka kohe ametist. Tema asemele määratud Kröödingen. Kuulu järele olnud see ümberristitud juut ja täiesti venemeelne isik. Samal ajal seatud sisse ka rahukohtud. Sellega muutunud kohus küll palju erapooletumaks, kuid raskusi teinud keel. Terve asjakäik tulnud tõlkide abil selgitada ja puuduliku tõlke tõttu jäänud teinekord asi tumedaks.
EKLA, f 200, m 12:2, 105 (III-10) < Suure-Jaani khk., Regoldi k. - Tony Bollmann < Aleksander Pajur (1926)

Koolides tahetud venestust päris märkamata läbi viia. Alguses antud määrus, millega tehti sunduslikuks lastele vene keele õpetamine umbes paar tundi nädalis, kuna aga kõik muu õppimine ja seletamine endiselt eesti keeles sündinud. Nii kestnud see umbes üks aasta. Selle järele seatud sisse kindel tunnikava, mille järele pidanud lastele iga päev üks tund vene keelt õpetama. 1888. a. korraldud Viljandis kooliõpetajatele vene keele kursused, millest nad vabatahtlikult võinud osa võtta. Järgmisel aastal peetud jälle Viljandis kursused, millest aga juba nooremad õpetajad olid sunnitud osa võtma. Vanemad võinud veel esialgu kõrvale jääda, kuid pidanud omale abilisteks võtma vene keelt oskajad isikud. Nii kestnud see kuni 1895. a., mil siis vanad, vene keelt mitteoskajad kooliõpetajad sunnitud ametist lahkuma. Sellest ajast peale mindud täielikult vene keele peale üle ja lastele pole tohtinud enam sugugi eesti keeles seletust anda.
Venestuse aja algul olnud koolide inspektoriks eestlane Erikson. See olnud lahke ja vastutulelik inimene õpetajate vastu ega pole ka nii suurt venemeelsust avaldanud kui temale järgnevad inspektorid. Määruste mittetäitmiste korral ähvardanud küll kohalt tagandamisega, kuid pole seda teostanud. Temale järgnevad inspektorid olnud kõik juba venelased ja ägedad eestlaste vastased, iseäranis Radženko. Igal pool olnud neil salakuulajad, kes iga väiksema kui eksimuse neile ette kannud ja tihti oma isikliste vihavaenlaste peale salakaebtusi tõstnud. Salakuulajateks olnud kooliõpetajad ise, kes sellega lootnud kiitust ja au saada.
Radženko koolide katsumisel alati sõimanud õpetajaid, et nad ei oskavat lapsi õpetada ja mõnel pool jäänud lapsed suurest pingutusest päris närviliseks. Põhjus, miks õpetajad inspektorite viha alla sattunud, olnud see, et tol ajal asutud just valla laulu- ja pasunakoorid, kus juhatajateks olnud harilikult ikka kooliõpetajad, kes siis eesti keele laulusi[d] rahvale õpetanud, mis inspektoritele pole meeldinud ja nende viha sütitanud. Koolides olnud sunduslik aastas 15 venekeelset laulu ja 30 vaimulik[k]u [laulu] õpetada. Kui aega üle jäänud, võidud ka eesti keele ilmalikke laule õpetada, kuid võimalikult väiksemal arvul.
Iga sammu peal nähtud eesti keele ja meele allasurumist. Kirikuõpetajate asemel käinud koolisi nüüd inspektorid katsumas, kes kõik ained läbi kuulanud peale eesti keele, mille peale enam sugugi rõhku pole pandud. Vanemad kooliõpetajad, vaatamata keelust, õpetanud ikka eeskätt just emakeelt, kuid nooremad olnud juba täiesti ära venestatud ja käinud täpselt käsukirjade järele. Mitmel pool pole eesti keelt enam sugugi õpetatud.1905. a. järele läinud olukord vähe paremaks. Esimene aasta peale revolutsiooni võinud eesti keelt jälle vabamalt õpetada ja isegi rehkendust eesti keeles seletada. Seda olnud aga üürikeseks ajaks – hakatud jälle ikka enam ja enam vene keelt nõudma. Eesti keel kadunud ja vene keel tulnud asemele samal määral, kui see enne 1905. a. olnud.
EKLA, f 200, m 12:2, 105/9 (III-10) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Üldeküla, Aadama t. - Tony Bollmann < Jaan Hansen, 66 a. (1926)