Suusõnaline traditsioon - Okupatsiooniaeg

Enamlaste valitsuse lahtipuhkemisel peale omavalitsuste ülevõtmise asutud mõisate ülevõtmisele. Mõisate üle valitud vanemad, kes siis majapidamist hakanud juhtima. Need käsutanud mõisatöölisi endiselt tööle, kes esialgu seda ka täitnud, kuid hiljem pole kellelgi aega enam olnud töö peale mõtelda. Muudkui sõidetud aga hobustega ringi ja prassitud mõisa varaga. Omavahel pole töölised sugugi korda saanud, nurisetud vanemate üle, kes omale paremat vilja võtvat ja neile halvemat andvat. Palka pole vanemad üldse töölistele maksnudki ja ka natuuras antud vilja väga vähe nii, et igaüks võtnud sealt, kust aga saanud. Piim ja vili viidud alevisse, kus see maha müüdud ja raha jäänud vanemate kätte, kes siis enne sakslaste tulekit öösel hobustega ära põgenenud.
EKLA, f 200, m 12:2, 117/8 (III-12) < Suure-Jaani khk., Enge m. - Tony Bollmann < Jaan Kunik, 73 a. (1926)

Põgenedes võtnud enamlased ühes valla kassa ja kõik hobused ning reed. Suure-Jaanist saadetud paar isikut Viljandisse sakslastele vastu palvega, et need tee põgenejatele kinni paneks, mis aga korda ei läinud. Vahepealsel ajal, s.o enamlaste väljamineku järele ja enne sakslaste tulekit moodustanud kohalikud elanikud miilitsa, kes sinna jäänud enamlased kinni võtnud ja sakslastele pidanud üle andma. Seltskonnategelastest moodustatud 6–7-liikmeline komisjon, kes kinnivõetute süü läbi vaadanud. Suuremalt jaolt lasknud komisjon kõik lahti ja ainult aktiivsemad tegelased antud sakslastele üle. Rohkem püüdnud nad neid vabastada just sellepärast, et mõisnikud ei saaks siis meie inimeste peale näpuga näidata, et vaadake, missugune rahvas siin elab – annavad ise üksteist ära.
Sakslased tulnud sisse Viljandi poolt, midagi iseäralikku pole teinud ja pealtnäha saanud meie inimestega päris hästi läbi. Kui aga midagi juhtunud, siis olnud selles ikka eestlased süüdi. Nii lasknud Lahmuse mõisas üks komandant ennast maha (romantilistel põhjustel) ja kohe liikunud jutud, et meie rahvas olla ta ära tapnud. Kelle poolt see lendu oli lastud, kas mõisnikkude või sakslaste poolt, ei ole teada.
EKLA, f 200, m 12:2, 118/9 (III-12) < Suure-Jaani khk., Lahmuse m. - Tony Bollmann < Tõnis Ihlhoff (1926)

Olustveresse tulnud sakslased sõbralikult. Okupatsioonivõimu poolt saadetud ennem teadaanded ette Regoldi koolimajasse, mis teadaannete ja käsukirjade keskpunkt olnud. Esimene üleskutse alganud peale järgmiselt: „Meie tuleme teie juure kui sõbrad ja mitte kui võitjad...” Kõige eel tulnud salk jalaväge, kes läbi külade läinud ja enesega ühes võtnud kaeru ning sigu. Peale selle tulnud siis juba suuremal hulgal sõjaväge, kes küladesse peatuma jäänud. 2–3 päeva jooksul seatud kohe kindel kord sisse. Käsukiri tulnud käsukirja järele ja okupatsioon võtnud ikka enam ja enam võimu oma kätte. Sõprade mulje kadunud ja nähtud neis ainult valitsejaid. Midagi pole saadud enam vabalt toimetada. Vilja jäetud ainult teatud norm tarvitamiseks ja ülejääk võetud ära. Seatud sisse jahvatamise kaardid, mille peal oli märgitud norm, kui palju keegi oma tarvitamiseks võinud vilja jahvatada lasta.
Koolide üle seatud sisse komandantuur, mis asunud Olustvere vallamajas. Komandantuuri peasekretäriks olnud sakslane Kiesling, kes koolide kohta korraldusi teinud. Kõigepealt seadnud ta sisse Schul-inspektorid, kelleks oli valitud Lahmuse mõisa omanik von Bock ja selle järele seatud koolide eelarve kokku. Kooliõpetajatele korraldud Viljandis saksa keele kursused, millest osavõtmine vabatahtlik olnud. Õpekeeleks tahetud läbi viia saksa keelt, mida aga liig lühikese aja tõttu pole saadud teostada.
Hää korraldus sakslaste poolt olnud see, et kooliõpetajatele palgamaksmine läinud valdade käest ära, kust seda kunagi õigel ajal ega terves ulatuses pole kätte saadud, maakonnavalitsuse kätte, kes seda senini toimib. Kuid okupatsioon ei oleks võinud jääda, see oleks Eestimaa surm olnud. Rahva omategevus surutud maha ja mõisniku käsi andnud end jälle tunda. Kõik renditalud öeldud üles, sakslased püüdnud levitada oma kaupa, oma kultuuri – oli karta koloniseerimise hädaohtu.
1918. a. varasügisel hakanud nende võim juba langema ja novembrikuus lahkunud viimased väeosad Suure-Jaanist. Jutustaja arvates olla okupatsiooni tulek kasulik olnud, sest ei oleks ühtegi teist võimu olnud, mis oleks hävitanud enamluse.
EKLA, f 200, m 12:2, 119/22 (III-12) < Suure-Jaani khk., Regoldi k. - Tony Bollmann < Aleksander Pajur (1926)