Arhiivid - Suislepi ap[ostlik]-õigeusu koguduse kiriku arhiiv

VÀljavõte sisuliselt kroonikast.
Suislepi ap[ostlik]-õigeusu koguduse kiriku kroonika sisaldab eneses ehk nn on kirjutatud kaust ehk raamat. Raamat, st kroonika on kirjutatud korralikult ning sÃŒndmustik on tÀpselt, pikalt ja laialt kirjeldatud. Nii nÀituseks on kroonika sissejuhatavas osas kÀsitatud mitte ainult oma kihelkonda ja sellesse puutuvaid kÃŒsimusi, vaid on jutt isegi tervest Eestist, vabadusvõistlusest sakslastega jne. Ka kirjeldab kroonika Eesti riigi ja iseÀranis oma kihelkonna majanduslisi asju nagu nÀiteks linade, kui omaaegsete tÀhtsamate tuluallikate hindu, linade hinna langemist, selle põhjust jne. Samuti on kroonikas tÀhendatud, kunas on kohalikus ÃŒmbruses kõige enne tarvitusele võetud harilikud suitsukorstnad, rautatud vankrid, reed jne. Ühesõnaga – kroonika on vÀga korralik ja tÀpne.
Kuid kroonika kirjutaja on tarvitanud kirjutamises kui kohalik preester oma usu kasuks liiga isiklikku tooni. Ta kiidab liiga vene usku. Nii nÀituseks kirjutab ta, et kõige enam meeldis lihtrahvale ap[ostlik]-õigeusust preestri lahke ja isamaalik ÃŒlevalpidamine lihtrahva vastu, mis pole mitte sarnane metsik, kui luteruse usu pastorid ja mõisnikud. Ta ÃŒtleb: „
 вce этo (st lahke ÃŒlevalpid[amine] jne) зacтaвuлo нac cpaвнumть нaшy пpeжную bepy, и пpuдти к yбeждeнию, чтo этo именно есть для нас cвeт c вocтoкa, чтo pyccкaя вepa ecть uимeнно тa иcmиннaя вepa, где нет госпoдuна u paба u cвoбoдного, но bce paвны.”
Üle lÀinud on rahvast alguses, s.o 1846. a luteruse usust vene usku: KÀrstna vallast 37 meest ja 40 naist. Lõve vallast 79 meest ja 62 naisterahvast. Leebiku vallast 20 meest ja 13 naisterahvast. Vanamõisast (Aльmгоф) 9 meest ja 5 naister[ahvast] Riidajast 3 meesterahvast.
Kokku 148 meeste- ja 120 naisterahvast. 1847. a tuli juure (npисоeдинилось) valdadest:
KÀrstnast 108 meeste- ja 134 naisterahvast.
Lõuelt (Лаиэтгов) 163 meeste- ja 102 naisterahvast.
Leebikust 4 meeste- ja ÃŒks naisterahvas.
Vanamõisast (Aльmгоф) 16 meeste- ja 14 naisterahvast.
Riidajast 17 meeste- ja 12 naisterahvast.
Kokku 308 meeste- ja 263 naisterahvast.
Esimeseks ap[ostlik]-õigeusu Suislepi koguduse preestriks Bacилий Тимoвeeв (Тuмокеев?) Kyбpявцeв – venelane Pihkva kubermangust. Ta oli vist kuni 1861. a, sest 1862. a–1867. a Suislepi kogudusel preestrit polnud; kÀisid vaid naabrusest. 1867. a sai preestriks Georg Luts. Luts oli preestriks Suislepis 2 aastat.
Alguses oli vene usu preestritel vÀga raske olla, sest luteruse usu õpetajad katsusid igatviisi vene usu õpetuse tõelikkust ÃŒmber lÃŒkata. 1867. a s.o preester Lutsu hoolitsemisel anti veneusulistele vaesematele 27 perekonnale maad, igale kuus desÀtiini [tessatini]. Preestrid, korteri puudusel, elasid kuni 1880. a omast kogudusest kaugel – Viljandis; see sÃŒnnitas suuri raskusi.
Esimene vene usku vastuvõtja oli KÀrstna valla mees, esimesena laulatati vene usu kommete jÀrele KÀrstna valla mees. Esimene vene usku inimeste Ìhenduse ehk kogumise koha andja oli KÀrstnast keegi Jaan Samon Tammistu talu rentnik. See oli selle nurga jõukamaist meestest. Kuni 1845. aastani kÀis Helme luteruse koguduse õpetaja rahvast laual kirjutamas Jaan Samoni pool, kuid 1851. aastast kuni 1. okt 1881, st kuni uue vene koolimaja ehitamiseni peeti tema pool vene usu jumalateenistust ning oli ka tema pool vene kool.
Ta oli olnud kange usumees, millest paljud eeskuju võtsid. Ta jÀi luteruseusuliste igasuguste tagakiusamiste pÀÀle vaatamata veneusuliseks. Mõisnikud ja pastorid pidasid end vÀga tagakiusavalt vene usu vastu ÃŒleval, nad pidasid end sama tagakiusavalt vene usu vastu ÃŒleval nagu seda Павел Псковcкoго ja Пopxoвcкoго teoses „Koe чтo uз npeжнuх занятий“ lk 112–118 on vÀljendatud.
KÀrstna hÀrra graf Andrep Elmit [Anrep-Elmpt] tahtis hÀvitada kõiki neid oma valla talunikke st talupidajaid, kes olid vene usku. Vene usku talurentnikke oli 27 talus. Ta Ìtles neile kohad Ìles, kuid seitse neist kaebasivad hÀrra kohtusse. Kohtus võtsid pÀÀle mõne omad kaebused tagasi kartes mõisahÀrrat. Paar meest aga, kes kaebusi tagasi ei võtnud, said pÀrast mõisniku kÀest riielda jne. Kohtus seletati, et graf mehi mitte sellepÀrast ei ole vÀlja ajanud taludest [et nad on vene usku], vaid JÌri ja Jaan Muni sellepÀrast, et nad on rohkem linu maha kÌlvanud, kui leping seda lubas jne. Aadu Jõgit vanaduse pÀrast, mille all töö korralikkus on kannatanud; Johan Madissoni sellepÀrast, et ta enese juures mÀratsejaid ja liiderlikke inimesi on pidanud. PÀrast selgub, et need mÀratsejad ja liiderlikud inimesed on olnud öömajal olevad juudid ja rÀndavad kaupmehed, keda ta on oma korterisse öömajale võtnud.
Riidajas on olnud valitsejaks keegi Mihelson, kellel on olnud pitk knuut ning sellega on ta hirmutanud ja Àhvardanud igat ÃŒhte, kes on tulnud luteruse usust vene usku ÃŒleminemise luba otsima, ÃŒteldes: „Kes ainult julgeb ÃŒleminekust hÀÀlt teha, selle naha teen ma palavaks.”
Lõve hÀrra von Andrep [Anrep] ei takistanud just Ìleminekut, kuid minejatele Ìtles ta, et nad pÀÀle vene usu midagi ei saa.
Tarvastu von Mentsenkampf [Mensenkampff] oli vÀga terav: ta olla öelnud, [et] kes ainult luterlastest mõtleb vene usku minna ehk lubab pidada enese majas veneusuliste koole, selle ajab tema otsekohe omast talust vÀlja.
Vene valitsus andis 27 perekonnale, iga perekonna pÀÀle kuus desÀtiini [tessatini] maad kroonu mõisatest, s.o Vana-Suislepi ja Saare mõisast.
Veneusulistel alguses kirikut polnud. Jumalateenistust peeti taludes. Koole oli enne 1875. a kolm. 1875. a pandi ÃŒks kool kinni, nii et jÀi veel kaks. 1877. ja 1878. a oli ainult ÃŒks kool – KÀrstnas. 1879. a avati Tarvastus Ilisso talus kool. 1. novembril 1880. a avati preestri majas kirikukihelkonna kool ja 11. novembril samal aastal Vana-Suislepi kool. 1. nov[embrini] 1888. a oli kool Vana-Suislepi vallas talus, kuid nÌÌd mahutati ta eraldi selle tarvis valmistatud puumajja. 11. novembrist 1880. a pÀÀle on kihelkonnas neli kooli – ÃŒks kihelkonna- ja kolm abikooli.
1880. a, kui Kubu Murikatsi oma tallu vene kiriku ehitas, sai Suislepi kogudus iseseisvaks koguduseks, võttes lahti end Soontaguse ja Tuhalaanest. Tema alla kuulusid KÀrstna, Lõve, Leebiku, Vanamõisa, Riidaja ja Vana-Suislepi vallad, viimaks Ìhines ka veel Vooru vald. 1881. aastal sai Suislepi kogudus omale Voorust surnuaia, senini tarvitati Tarvastu ja Tuhalaane surnuaedu.
PÀÀle umbes 1880. a on mÀrgata koguduseliigete vÀhenemist. Kord oli liikmeid 761 meest ja 749 naist, kuid nÌÌd palju vÀhem. VÀhenemine tekkis sellest, et paljud veneusulised omad lapsed luteruse usku ristisid. Mõned vanemad olla oma lapsed sellepÀrast luteruse usku ristinud, et nad ei taha, et nende lapsed nii palju vene usu pÀrast peavad kannatama, nagu nemad on kannatanud.
1. okt 1890. a sai valmis vene kirik ja koolimaja. Kaua vaieldi kÃŒll enne, kuhu kirik ehitada, kas KÀrstnasse ehk Suisleppi, kuid viimaks ehitati ikkagi Suisleppi, mille ÃŒheks põhjuseks oli vahest see, et surnuaed oli Voorus – Suislepi ligidal. KÀrstna Kubu kaotas sellepÀrast, et ta kirikust kallist renti nõudis ja et kirik seestpoolt vooderdamata, nii et kivikirik rikkus kirikuasju. Rendiks oli 400–450 rbl. Uus kirik lÀks maksma 16 tuhat rbl. Kirik õnnistati 1891. a. 1892–1893 ehitati ka koolimaja kiriku juure.
Kroonika on korralikult kirjutatud kuni 1888. aastani. PÀÀle selle on keskmiselt, kuid lõpuosa on pÀris lÌhikene ja pÀÀliskaudne. See on vahest seletatav sellega, et siis enam midagi iseÀralist ei sÌndinud ning et usuline liikumine rauges.
EKLA, f 199, m 21, 50/8 (II-5) < Tarvastu khk. – Elmar Anton (1926)