Ajalooline traditsioon: Tarvastu lõunaosa.
|
Suusõnaline traditsioon - Venestusest
Kirjutaja pidi koolitatud mees olema, kes oskas vene keelt. Kohus oli maakeeles. Kui kiri tuli, pidi vene keeli vastama. Suislepisse ehitati vene kirik ja kool, viimases õpetati vene keelt. Vallakoolis ei olnud vene keelt. Vanast, kes natuke kooliharidust saanud, läksid Venemaale – sääl olid härrad.
EKLA, f 199, m 21, 111/2 (III-7) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Lepiku t. – Elmar Anton < Hans Tanilas, 82 a. (1926)
Kui mina kihelkonnakoolis käisin, sundis köster vene keelt õppima, et seda tuleb tulevikus rohkem tarvis, kui saksa keelt; meie aga tahtsime saksa keelt. Koolis olivad mõlemad tunnid – vene kui ka saksa keele tunnid. See oli umbes 1875. a. Suur venestus oli umbes 1896.–1897. aastal, siis ei tohtinud enam eesti keeles reh[k]endustki õpetada ega üldse midagi.
Jerohhim oli meie ümbruses esimene vene rahukohtunik; tõlk oli Kase, Halliste mees. Jerohhim oli kuri mees. Politseinikud ja komisaarid, kes vallavalitsusest üle käisid, olid venelased. Meie komisaar oli keegi Hrutski – täis vene vaimu. Valla oma ametnikud ja rahvas venestuse vastu. Rahvas enamasti hoidis mõisnikkude poole. Vallakirjutaja ei olnud ka vene poole. Kord oli meil veneusuline kirjutaja, kuid see ka ei olnud vene poole, oli rahvaga ühel nõul. Ta laskis pärast end ka Lutheruse usku ristida. Kui kohtus venelane ette tuli, pidi temaga vene keeles asju ajama, temal enesel polnud tõlki tarvis muretseda.
EKLA, f 199, m 21, 112/3 (III-7) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Sälgo t. – Elmar Anton < Laats, 66 a. (1926)
|
|
NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist
või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil
haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile! |
|