Suusõnaline traditsioon - Sõjateenistusest

Siin mõisas st Järvküla mõisas oli omal ajal kroonuvägi – hobused ja jalgmehed. Praegu on veel tunda need kohad, mis pidid olema soldatite söögilauaks, mis näevad nüüd välja kui kapsapeenrad. Obriku külas on mehed, kelledele anti kolm vakamaad maad, kui olid 20 a. kroonut teeninud. Seda on umbes 60 a. tagasi, kui päris rahu aegu talu pidi ühe soldati söötma. Kindralid olivad mõisas. Suislepi baroni veli oli ka üks kindral.
EKLA, f 199, m 21, 119/120 (III-10) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., (Järv[e]küla) Siidre t. – Elmar Anton < Moorits Liimeon, 90 a. (1926)

Minu mees oli perekonnast kõige noorem poeg. Teda taheti Krimmi sõtta viia. Vennad ostsivad tema välja, maksivad natuke üle 1000 rbl.
EKLA, f 199, m 21, 120 (III-10) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Saadre t. – Elmar Anton < Kadri Latik, 91 a. (1926)

Minu isa oli pea terve oma eluaeg soldat. Krimmi sõjast võttis ka osa.
EKLA, f 199, m 21, 120 (III-10) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Rantsu t. – Elmar Anton < Jakob Soosaar, 76 a. (1926)

Ma mäletan, kui Suislepi vald pidi 8 noort nikrudi [nekrutiks] andma. Mehed pagesid aga ära ning siis püüeti neid.
EKLA, f 199, m 21, 120 (III-10) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., V. Roosi t. – Elmar Anton < Johan Liiv, 68 a. (1926)