Suusõnaline traditsioon - Usulised liikumised

Lahkuskudest ei ole vaimuinimeste käest midagi kuulda, nähtavasti ei ole need siin olnud. Ka vene usk on Tarvastu kihelkonnas väga vähe poolehoidu leidnud. Seletatav see rahva jõukusega ja luteri usu pastorite energilisest vastutöötamisest, millele mõis veel tublisti kaasa aitas.
EKLA, f 200, m 5:6, 65 (III-7) < Tarvastu khk. - Linda Uudeküll (1926)

Kõige esimene ja kõige suurem üleminek oli 1847. a. Tarvastu koguduses, nimelt 320 inimest. Järgmisel aastal – 1848 ei läinud ainustki inimest. Hiljem on veel üleminemist ette tulnud, kuid mitte kuigi suurel arvul. Talupoegist läks väga vähe üle, enamasti vaesemad inimesed nagu popsnikud jne. Nii sündis üleminek puhtmajanduslistel põhjustel – loodeti hingemaad saada, pääraha suurendamist, mitmetest maksudest vabastamist jne. Nähes, et lootused rasket seisukorda parandada asjatud olnd, tuldi vana usku tagasi.
EKLA, f 200, m 5:6, 65/6 (III-7) < Tarvastu khk., Soone vstm. - Linda Uudeküll < Tõnis Sakkeus, 100 a. (1926)

Peremees, kes vene usku läks, saadeti mõisahärra poolt talust ja vallast välja. Suurte palvete pääle jättis mõisa härra mehe talusse, kuid tingimusel, et viimane ristib esimese poja luteri usku. Nii pidi saama siis see talu pojale.
Vene papp üüris mõnest talust oma jutluste jaoks kambri. Sinna läks siis rahvas kokku jutlust kuulama. Luteruse õpetaja avalikult ei tohtinud midagi ütelda vene usu vastu, kuid oma kirjutustoas manitses rahvast, et nad jääksid edasi oma usu juure ja ei laseks ennast meelitada vene pappidest.
Õpetajad kurjad ei olnd, nad läksid veel palju paremaks vene usu tulekuga, varem olid nad rohkem uhkemad ja valjemad rahva vastu. Nüüd püüdsid rahvast häädusega rohkem enda poole võita.
EKLA, f 200, m 5:6, 66 (III-7) < Tarvastu khk., Väluste k., Tõrnurme t. - Linda Uudeküll < Andres Mikk, 84 a. (1926)

Vene papid lubasid rahvale maad ja jagasid kroonu poolt saadud andeid. Eesti õpetajad seletasid küll rahvale, et nad ainult vene usku saavad.
Tarvastus läks õige vähe vene usku. Õpetaja hoiatused olid suureks põhjuseks, et nii vähe üle läks vene usku.
Õpetaja
Sel ajal oli veel õigus mõlemil õpetajal. Luteruse õpetajate kimbutamine algas alles hiljem. Vene usku üle minnes pidi ainult vallamaksu maksma, kuna koolide ja kirikute tarvis jäid maksud ära. Vene usku üleminejad olid suuremalt jaolt popsnikud ja sulased, kuid oli ka taluperemehi.
EKLA, f 200, m 5:6, 67 (III-7) < Tarvastu khk., Riuma k., Kiisa t. - Linda Uudeküll < Mats Rosson, 78 a. (1926)

Papid pidasid kõnesid ja laotasid andeid. Jutustaja ei mäleta enam, kas annetuste või raha näol. Kuid nende vigurdamine – maale suu andmine ja pilte kummardamine ei meeldinud rahvale. See hoidis paljuid tagasi. Päälegi polnud neil sarnast ilusat laulu kui luterluse-usulistel. Kirik ja mõis oli ühel nõul. Nende mõjul kaua ei saand vene usk laiemalt levida.
EKLA, f 200, m 5:6, 67/8 (III-7) < Tarvastu khk., Soone vstm. - Linda Uudeküll < Jaan Perlus, 71 a. (1926)

Kuresaare vallast vist ei ole üldse vene usku üleminejaid olnd.
EKLA, f 200, m 5:6, 68 (III-7) < Tarvastu khk., Kures[s]aare, Kitsi t. - Linda Uudeküll < Ann Koff, 57 a. (1926)

Kes vene usku läks, seda pidi kroonu aitama, sellepärast läksid inimesed vene usku üle. Luteruse õpetaja oli väga selle vastu, aga vene papil oli suurem võim. Esimesed ei tohtind vene usku laita, vastasel juhusel oleks lastud neid ametist lahti.
EKLA, f 200, m 5:6, 68 (III-7) < Tarvastu khk., Soone vstm. - Linda Uudeküll < Ell Renet, 87 a. (1926)

(Kiriku kroonika põhjal)
Õpetaja Mickwitzi ajal (1816–1841) asus Tarvastu kihelkonda vennastekogudus. Kolm aastat hiljem asus ka Tarvastu vennastekoguduse selts ja ehitas palvemaja üles.
EKLA, f 200, m 5:6, 68 (III-7) < Tarvastu khk., - Linda Uudeküll (1926)

Kuid eriti suurt poolehoidu leidis vennastekogudus Tarvastus. Palvemajas olid – vanad, poisid ja tüdrukud kõik ise jaos. Jõulu ajal läksid inimesed sinna kotid ühes, sääl siis palvetasid ja magasid. Lugijateks oli kubjas Karu-Adu, Kure-Adu ja Kooli-Adu. Kui kaugemalt mõni külaline tuli lugijaks, siis anti sellest varem teada, muidugi ainult neile, kes selles vennastekoguduses liikmed olid. Mõis ei teind sellega tegemist, aga õpetajale oli vastumeelt. Umbes 60 a. tagasi, siis juba katkes ära see käimine. Kõik kes sääl liikmed olid ja palvetundel käisid, olid pühad. Üks võõras lugija, Isand – nii hüüdis teda rahvas –, käis 2–3 korda aastas.
EKLA, f 200, m 5:6, 68/9 (III-7) < Tarvastu khk., Soone vstm. - Linda Uudeküll < Tõnis Sakkeus, 100 a. (1926)

Vennaskogudusse valiti inimesi, kes jõudis viia, kel rohkem varandust. Palvetundi võisid küll kõik minna, aga vendi, või liikmeid kutsuti veel eri koosolekutele, kuhu teisi ei lastud. Üks jutlustaja, Isand, käis mitu korda aastas jutlustamas. Siis tuli alati palju inimesi kokku.
EKLA, f 200, m 5:6, 69/70 (III-7) < Tarvastu khk., Mõnnaste k. - Linda Uudeküll < Ado Kadaja, 73 a. (1926)

Vanad inimesed läksid kokku palvetama, tihti käisid ka noored. Lugijateks olid kooliõpetajad ja mõned vanemad mehed.
EKLA, f 200, m 5:6, 70 (III-7 ) < Tarvastu khk., Väluste k. - Linda Uudeküll < Ell Kõuts, 83 a. (1926)

Iga laupäev[a] hommiku läksid vanemad inimesed palvemajja kokku – võtsid suured leivakotid ühes ja puhtaid särke, et vaesematele inimestele anda. Hame vahetamine seisis selles, et puhas ja patuta inimene andis patusele oma hame selga, siis sai see ka patust puhtaks. Söödi kõik ühes. Nii palvetati seal kuni esmaspäeva hommikuni kuni hobustega vanadele järel tuldi. Suured sulid, kubjad ja kohtumehed olid lugijateks ja päämeesteks.
EKLA, f 200, m 5:6, 70 (III-7) < Tarvastu khk., Väluste k., Tõrnurme t. - Linda Uudeküll < Andres Mikk, 84 a. (1926)

Raaga-Jaan oli üks esimestest lugijatest. Rahvas pidand tast väga lugu. Oli taluperemees – kirikumõisa ligidal. Jutustaja ise ei olnud koguduses liige, aga vanemad olid.
Alguses oli üldine palvetamine – kõigile vaba, aga hiljem oli ainult vendadele ja koguduse liigetele; sellest, mis seal kõneldi ja tehti, väljaspool ei kõneldud. Isand, kes paar korda aastas Viljandist siin käis, oli vennastekoguduse eestseisja, tema käes olid ka kõik ametlikud paberid. Ta oli ümbruskonna vennastekoguduse ülem. Kui ta tuli, läks palju rahvast vastu, anti talle andeid.
EKLA, f 200, m 5:6, 70/1 (III-7) < Tarvastu khk., Riuma k., Kiisa t. - Linda Uudeküll < Mats Rosson, 78 a. (1926)

Õpetaja suur vennastekoguduste vastane, sellepärast eriti, et kõiki sisse ei lastud. Praost Carlblom tahtis seda ära kaotada, mis hiljem ka korda läks. See ei pidanud õige palvetamine või jutlus olema, mis kõigile vaba ei olnud. Lapsedki olid ise kambris. Palverännakuid võeti ette ka teistesse kogudustesse – näiteks Helme Isand elas Viljandis. Ta nimi oli Kremser. Ameti poolest misjonär. Kui siin käis, pidas jutlusi.
EKLA, f 200, m 5:6, 71 (III-7) < Tarvastu khk., Riuma k., Ulbi t. - Linda Uudeküll < Ado Rosson, 83 a. (1926)

Prohvetisi Tarvastus ei tunta. Vanad inimesed ainult kuulnd prohvet Maltsveti nime. Lähemalt aga midagi ei teata kõnelda.
EKLA, f 200, m 5:6, 72 (III-7) < Tarvastu khk. - Linda Uudeküll (1926)