Suusõnaline traditsioon - Sõjad vanematest aegadest pääle - Pargi-(pardi-)ajajad

Selle suure sõjaga ühenduses on rahva suus laialt tuntud jutud pargiajajatest (pardiajajatest).
Need olnud röövlid, kes salkade kaupa mööda maad käisid, kus veel inimesi leidus, need ära tapsid ja kõik, mis ette juhtus, ära viisid. Rahvas kartnud neid väga.
EKLA, f 200, m 8:4, 62 (III,2) < Tori khk. – Ada Piirak (1925)

Üks vanainimene, kes mulle neist jutustas, ütles muuseas – nüüd oli ka suur sõda ning oli karta, et pargiajajad tulevad.
EKLA, f 200, m 8:4, 62 (III,2) < Tori khk., Röövliaugu t. – Ada Piirak < Mari Post, 73 a. (1925)

Pargiajajate salgas olnud kas kõik või osalt naised, kel mehe riided seljas. Nad liikunud ratsa hobustel. Kõik hobuste laka ja sabaalused olnud kulda ja hõbedat täis.
Toon siin esile mõned jutud, mis ma nende üle rahva suust kuulnud:
EKLA, f 200, m 8:4, 62 (III,2) < Tori khk. – Ada Piirak (1925)

Päästale külas oli vanasti ainult üks talu, praeguse Uuetoa talu ukse ees. Muist selle talu maid oli üle jõe. Siis nimetati seda Päästa pulga taluks. Peremehel olnud 5 poega. 3 saanud sõjas surma, 2 jäänud elama, need võidelnud pargiajajate vastu.
Sügisel pannud vennad rukki rehte üles. Esimene vend läinud metsast puid tooma, teine pannud tuld ahju. Korraga kuuleb see, tuleb mingisugune ragin. Vaatab – tulevad 2 meest, seovad hobused loode värava külge kinni. Hobused puristanud ja selle juures olnud kuulda hõbeda kolinat. Kõik hobuse saba ja laka alune olnud hõbedat täis. Pargiajajad rääkinud võõrast keelt.
Mees saanud ruttu nende eest ahju taha üles joosta. Pargiajajad otsinud kõik läbi, ei leidnud aga midagi. Olnud külm ilm, nad võtnud ahju suu ees enese lahti. Üks olnud neist naisterahvas, teine meesterahvas. Neil olnud kaasas suured mõõgad, mis nad ahju otsale pannud. Mees, kes kerisel, pannud pihtkasuka suu ette, et suitsu käes mitte köhida, haaranud mõlemad mõõgad, ühe visanud ära, teisega tulnud ja löönud pargiajaja mehe surnuks. Pargiaj. naine tõmmanud peeru puu, löönud mehel pahema käe õlast ära, kuid parema käega tapnud mees naise. Saagiks jäänud talle 2 hobust ja väga palju hõbedat.
Mõni päev olnud nüüd rahu, siis tulnud 3 pargiajajat ratsa. Vennad, kui rehi peksetud, viinud vilja Tukiale ojasse, see olnud madal maa, peitu. Vili pandud püti sisse, kuuse korbad pääle. Mees alles säädab pütti, näeb – tulevad pargiajajad. Mees peidab enese ära. Pargiajajad tulevad, löövad püti vitsad maha, vili pudeneb maha, hobused asuvad selle kallale. Sääl olnud kuusk, mis pooleldi teise kuuse pääle maha vajunud. Pargiaj. istunud ritta kuuse pääle. Mees olnud aga kuuse all peidus, pannud püssi kuuse juurika alt sambla seest välja, sihtinud ja lasknud korraga kõik 3 meest maha. Saagiks saanud jälle 3 hobust ja hulk hõbedat. Sadulad aina nagisenud hõbeda all.
Mees läinud koju, viinud ka hobused ühes, pargiajajad aga matnud ta maha, et jälgi kaotada. Nüüd olnud neil liiga palju hobuseid. Üks neist võtnud hobused ja viinud Halliste jõe äärde, Paiaoja suhu. Hobused söönud, mees ise valvanud juures, tulelukuga püss käes. Korraga kuuleb, hobuste lahe mööda, läbi suure rohu tuleb 5 meest ratsa. Pargiaj. silmanud hobuseid ning hakanud inimest otsima. Mehel olnud väike koer ühes. Ta hoidnud seda küll enese varjus, kuid koer hakanud urisema. Pargiaj. tahtnud alguses mehe ära tappa, jätnud ta aga siiski ellu, kuid püssi visanud Paiaoja suhu. Mees toodud teiste pargiajajate juurde. Üks neist osanud eesti keelt, lubanud ta siis ellu jätta, kui neid Riisa külla viib. Pargiaj. valinud paremad hobused välja, mees pandud ka ühe hobuse selga ning reis alganud. Nad läinud mööda Halliste jõge. Hakanud juba paistma Riisa majad. Siis olnud Riisal ainult Ho[o]lmiku, Ado-Jaani ja Tõnistoa talu. Esimesed pargiaj. hakanud tuhatnelja Riisa poole kihutama, mees laskunud tasakesi hobuse seljast maha ning saanud nii põgenema.
EKLA, f 200, m 8:4, 62/5 (III,2) < Tori khk., Päästale k., Linaoja t. – Ada Piirak < Jüri Martson, 70 a. (1925)

Pargiajajaid tuletab meele ka lugu, mida Soone talus kuulsin:
Poolakad käinud ratsa hobustega riisumas. Tallinna maal – Vigalas – olnud üks rikas, ilus tüdruk, nimega Gert. Selle tüdruku pannud poolakad ratsa hobusele ning asunud teele. Saanud Torisse Murru kohta, säält leidnud inimesi, tapnud need ära. Uru külas elanud keegi nn Kõva Jüri. Sellele pannud nad rihma ümber jalgade ja suguosa ning sidunud puu külge. Kõva Jüri jäänud hirmsasti karjuma, poolakad ise sõitnud aga edasi – Riisalt Hallistesse. Hakanud keskhommikut pidama, küpsetanud hargi otsas liha, visanud tüdrukule ka konte – säh söö. Teised heitnud magama, üks jäänud tüdrukut valvama. Päev põletas, ka vaht uinus. Tüdruk saanud puu küljest lahti, jooksnud Halliste jõe ääre, seisnud ühe tuulest maha aetud kuuse juurika alla. Tulevad pargiajajad, otsivad – ei leia, lähevad ära. Tüdruk tuleb välja, jookseb Muraka alt üle jõe. Saanud koha pääle, kus olnud üks palja jala jälg, annud sellele suud. Praeguse Uru Lammasselja juures leidnud mehe, hakanud temaga elama, ei ole õpetajat ega kedagi olnud, kes neid oleks laulatanud.
EKLA, f 200, m 8:4, 65/6 (III,2) < Tori khk., Mannare k., Soone t. – Ada Piirak < Kadri Jurs, 82 a. (1925)

Julie Alberg`i ema vanaema olevat pargiajajate eest Tabria sohu põgenenud. Nähes pargiajajaid, peitnud ta enese ühe mätta alla. Teised pargiaj. läinud mööda, üks aga ratsutanud üle mätta. Naisele jäänud eluks ajaks hobuseraua märk selja pääle. Hilja aja eest olnud sääl nagu oja, kust pargiajajad läbi läinud.
EKLA, f 200, m 8:4, 66/7 (III,2) < Tori khk., Kõrsa k., Uheka t. – Ada Piirak < Julie Alberg, 78 a. (1925)

Pargiajajad olevat pääle Põhja sõja käinud. Mihkel Paavelson`ile rääkinud ta vanaema, et üks vanainimene karjas käies nuttes rääkinud, kuda pargiajajad tulnud, kuda ta enese hao kubude alla ära peitnud. Pargiajajad torkinud piikega, kuid pole teda kätte saanud, kõik, mis neil kätte puutunud, röövinud nad aga ära.
EKLA, f 200, m 8:4, 67 (III,2) < Tori khk., Rõigu karjamõis – Ada Piirak < Mihkel Paavelson, 70 a. (1925)

Iseäranis palju pargiajajaid käis Riisa külas, neid uputet Tõramaa oja suhu.
EKLA, f 200, m 8:4, 67 (III,2) < Tori khk., Aesoo k., Kubja t. – Ada Piirak < Mihkel Tammann, 80 a. (1925)

Pargiajajad tapnud kõik ära, kes vastu hakanud. Kord tapnud nad ühe ema ära, tahtnud ka last tappa. See maganud aga süütult hällis, nad pole muidu teda tappa julgenud, kui pööranud hälli kummuli, et lapse nägu ei näeks.
EKLA, f 200, m 8:4, 67 (III,2) < Tori khk., Suigu v., Kaupmehe t. – Ada Piirak < Toomas Tomson, 84 a. (1925)

Pargiajajad on Venemaalt, Peipsi piirilt tulnud. Kui Eestis viljarikkamad aastad, olevat nad õhtuti taludesse tunginud ja kõik võtnud, mis saanud. Kõik pole mitte mehed olnud. Hobused olnud neil kaela rahasid täis.
EKLA, f 200, m 8:4, 67/8 (III,2) < Tori khk., Metsaküla k., Torilaane t. – Ada Piirak < Jüri Puust, 57 a. (1925)

Pargiajajad läinud Mannare külla, ratsa hoostega. Olnud talv, külm aeg. Tuli olnud ahjus. Pargiaj. pannud hobused õue aia külge kinni, ise läinud soendama. Teinud põue lahti. – Perenaine, kes ülesse põgenenud, näeb – kõik naised. Perenaine visanud kerise kividega 5 pargiajajat surnuks, teised 5 olnud õlest tehtud mehed olnud.
EKLA, f 200, m 8:4, 68 (III,2) < Tori khk., Röövliaugu t. – Ada Piirak < Mari Post, 73 a. (1925)

Mannare külas olevat juba inimesi kogunud. Pargiaj. tulnud, Mannare inimesed raiunud neile puud ette ja tapnud neid hulgana ära, siit pääle vabanenud maa pargiajajatest.
EKLA, f 200, m 8:4, 68 (III,2) < Tori khk., Metsaküla k., Kajuoja t. – Ada Piirak < Tõnis Oldsen, 75 a. (1925)

Nn Painsoo värava juures olevat suur kuuse mets olnud. Peremehed valvanud kuuskede otsas riisujaid. Kui need liginenud, lastud nad kõik maha ning kuld ja hõbe saanud meestele saagiks. Selle peitnud nad alati maa sisse. Siin olevat praegugi palju varandust peidus.
EKLA, f 200, m 8:4, 68/9 (III,2) < Tori khk., Aesoo k., Uuetoa t. – Ada Piirak < Tõnis Tiide, 60 a. (1925)