Suusõnaline traditsioon - Näljad, katkud, ikaldusaastad - Sindi vabriku koleera

Rahvas räägib koleerast Sindi vabrikus, mis oli kuiva suve aegu. Tõepoolest oli see aga mõni aasta hiljem, – aastal 1871. (Vaata käesolev aruanne lhk. 41)
Selle kohta olen rahvasuust järgmist kuulnud:
EKLA, f 200, m 8:4, 78 (III,3) < Tori khk. – Ada Piirak (1925)

Koleera tekitajaks olnud jätisvedelikud, mis suurtes tünnides kasarmu ukse kõrval seisnud ja millega poti sinist värvitud.
EKLA, f 200, m 8:4, 78 (III,3) < Tori khk., Raba k., Kägu t. – Ada Piirak < Ado Kägu, 66 a. (1925)

Ka nimetavat rahvas koleera tekitajaks arste, kes 2 aastat maa sees liha hapendanud, selle siis välja võtnud, et nii vaest töörahvast suretada.
EKLA, f 200, m 8:4, 78 (III,3) < Tori khk., Tori – Ada Piirak < Habicht (1925)

Kõik vabriku tislerid olnud kirstudega ametis, 3 meest kaevanud järjest haudu.
EKLA, f 200, m 8:4, 78 (III,3) < Tori khk., Suigu v., Küüne t. – Ada Piirak < Jaan Sakkeus, 74 a. (1925)

Surnuid vedas prahtvankriga öösel ja päeval üks mees. Kõrtsi õuest ei lastud surnuvoori läbi, vaid tehti selleks tallide tagant tee otse surnuaiale.
Surnuvedajaks oli keegi Sindi vabriku tööline, kes iga surnu päält ½ toopi viina ja tubli palga sai. Vedaja oli kord õige purjus olnud, oli 8-ast surnust ühe ära kaotanud. Prahtvanker seisis 7-e surnuga kiriku õues, vedajat ei kusagil. Köster otsides surnuvedajat, leidis selle mõisa pargis. Jalgveske oja silla alt, kust pudeli põhi paistis, millest surnuvedaja rüüpas. Ärakaotet kirst oli mõisa rehe juures. Kirstud olid lihtsalt tehtud, surnu oli poolestsaadik kirstust väljas. Lõpuks suri aga ka mainit surnuvedaja koleerasse.
EKLA, f 200, m 8:4, 78/9 (III,3) < Tori khk., Tori – Ada Piirak < Habicht (1925)

Üks vanainimene tahtnud ise oma tütart maha matta, tulnud üksik kirst vankril, terve tee ise laulnud.
EKLA, f 200, m 8:4, 79 (III,3) < Tori khk. – Ada Piirak (1925)

Köstrile teatati, et tuleb prahtvankri koorem 8 surnuga, mis matta vaja. Harilikult mattis köster surnud, seistes pääle tuule ja haud tingimata poolest saadik kinni aetud.
Üksik koleera juhumine tabas Tori kõrtsimeest, kuna Sindi sakste hulgast keegi koleerasse ei surnud, ega ka ümbruses taludes haigus laiali ei lagunenud.
EKLA, f 200, m 8:4, 79/80 (III,3) < Tori khk., Tori – Ada Piirak < Habicht (1925)