Suuline traditsioon - Ikaldused

1868. a. oli suur viljaikaldus. (F. Feldbach)
Üks hirmus kuiv suvi oli enne raudtee ehitamist. Kuus nädalat ei olnud vihma, metsad põlesid igal pool. 25 vakka oli kartuliseemet maha pandud, sügisel 5 vakka sai, needki olid kibedad. Siis olid veel “magasid”, säält toodi vilja häda korral, pühiti luuaga viimane tera põrandalt.
Sügise poole hakkas alles vihma sadama. “Meie olime karjas, kui hakkas tugevasti müristama, nii et lehmad kukkusid põlvili.” Selle järele sadas väga palju. Rohi oli juba kuivand, siis hakkas uut rohtu kasvatama. Teisel kevadel loomi suri palju, sest neile söödeti heinapuudusel suitsukatuse õlgi.
Selle järele tuli ka väljarändamine, omal maal oli puudus väga suur.
Samal ajal hakati ka raudteed ehitama. (J. Uustalu)
Jutustaja elas ikalduse ajal veel Vaivara mõisas, siis leib maksis 3 rubla puud. (T.Kasikov)
Siis oli suur nälg. ”Teises talus oli kõigest üheksa kartulit, mis sellega pidi siis elatama.” (Johanson)
EKLA f 200, m 18:1, lk 38/9 (4) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)