Suuline traditsioon - Ajaloolisi isikuid

a. Riigivalitsejad.
Üks vene keiser on kunagi käind Vaivaras. Mõisahärra juures käind külas. Mõisniku korraldusel lasknud talupojad keisri köitega Vaivara mäest alla, teind talle au nõnda. (J. Uustalu)
“Rootsi kuningaist ei tea rahvas rääkida, aga Peeter I-sest küll.” Peetri saared olevat koguni Jamburi ja Luuga jõgedes, nimetatud nõnda sellest ajast, kui Peeter seal on käind. (L. Veski)
Üks mõisavalitseja oli käind Vene keisrite Aleksander II ja Aleksander III ees. Aleksander II olnud niisugune mees, kelle ette valetaja pole võind minna, kohe saand aru. (F. Feldbach)
Nikolai I joodetud Taanis purju, siis hobused lõhkund ja ta saand surma. (F. Feldbach)
Kui Narva-Jõesuus ehitati venekirikut, siis keiser Aleksander III käis nurgakivi panemas. (J. Keskküla)
Jutustaja, Juhan Kesküla, on saadetud Peetri v. kohtumehena keisrile viima soola-leiba. Kudruküla talitaja viind soola-leiba kullatud alusel. (J. Keskküla) Keisri tulekut on palju inimesi pealt vaatamas. Segaduste hoidmiseks käsutati inimesi, nende hulgas ka jutustaja, Leeno Veski, korda pidama. “Ei keisril old midägi uhkust, volna nagu muudki, pitka palto vaid seljäs. (L. Veski) Jutustaja, T. Kasikovi arvates Narva-Jõesuus ei käind üldse keiser Aleksander III, vaid Vladimir Nikolajevitš. (T. Kasikov)
Aleksander III käis Narvas “vene kirikuid vaatamas või muidu lustisõitu tegemas.” Suur vägi soldateid oli kaasas. Gümnaasiumi ees lapsed viskasid lilli aknast alla. Sõitis lahtises kalessis, kaks halli hobust oli ette rakendatud. (J. Uustalu)
Aleksander III käis Narvas ja sai seal kokku Saksa keiser Wilhelm II-ga. See oli siis, kui õnnistati Juhkentali venekirik. Teisel pool jõge, Jaanilinna pool oli raudtee ja kalevivabriku vahel suur plats rahvale. Ta pidas seal vist ka kõne pealtvaatajaile, neid oli palju koos. Vaivara pastor Tomberg olnud ka rahva hulgas ja öelnud jutustajale: ”Kasikov, vaata, kui palju üks inimene ajab rahvast kokku, - ja ometi ta on samasugune inimene kui meie kõik!” (T. Kasikov)
Keiser Nikolai II-se kroonimisepühal Narva oli öösel ilutulestatud.
Nikolai II käis Narvas. Jutustaja, T. Kasikov, on käind keisrile soola-leiba viimas. Narva venekiriku kohta oli ehitatud raudteele eri platvorm, jaama ei sõitnudki, vaid tuli seal rongilt maha. Enne keisrit tulid maha Peterburi ja Tallinna kubernerid ning teised kõrged ametnikud. Keiser oli koos prouaga. Soola-leiba toodi kaupmeeste ühingu, vabrikute ja valdade poolt. Valdade poolt andis soola-leiva üle talitaja Tõlts. Vaivara kihelkonnakohtunik Juli Andreitš õpetand Tõltsile venekeelse lause, mis T. pidand ütlema keisrile. Tõlts püüdnud ennast selleks puhuks korralikumalt riietada, pannes maniska kaela, kuid ilma kaelasidemeta. Tõlts pidand talle veel selle muretsema. Jutustaja, K., vaadand keisrile silma, olnud “eht kollased silmad ja proual päris sinised”. - Keiser vastand Tõltsi venekeelsele ütlusele: Radujus Vas pervõi raz videt! (T. Kasikov)
Maailmasõja eel Nikolai II käind Siivertsi surnuaia kohal jõekaldal avamas mingit sõjaslangenute mälestussammast. Jutustaja olnud sel puhul surnuaias vahiks. (J. Kesküla)
EKLA f 200, m 18:1, 46/9 (6a) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

b. Kõrgemad ametnikud.
Umbes 25 aastat tagasi (1931. a. arvates) kuberner käind vallamajasid revideerimas. Vaivara Tuletõrje Selts võtnud ta vastu. Kuberner rääkind vastuvõtjatega mõne sõna juttu ja sõitnud kohe edasi. (A. Männik)
Tallinna Peeter I-se ausamba avamisel jutustaja on näind suurvürst Konstantin Nikolajevitši, olnud väga pikk mees, pikem kui kõrgekasvuline Tallinna kuberner. (T. Kasikov)
EKLA f 200, m 18:1, 49 (6b) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

c.Mõisnikud.
Krahv Sievers.
Sievers on ehitand Vaivara kiriku. Ta luud puhkavad Vaivara kiriku all keldris graniidist kirstus oma abikaasa kõrval. Kirstude kaantel leidub järgmisi andmeid:
Hier//Ruhen die Gebeine//BENEDICTAE ELISABETH//Reichs-Graefin v. Sievers.//Gebohrne von Kruse//Der Witwe des Russisch//Kayserlichen Ober Hoff//Marschals, Gräffen//Carls von Sievers.//Sie theilte mit ihm//Sein Glück XXX Jahr//in Ausübung//Wohltaetiger Handlungen//Sie starb d. 19. Septemb. 1777//von Fremden geehrt//von Eigenen beweint//Alt 53. Jahr 3 Monath.
Hier// Ruhen die Gebeine//Carls Reichs=Graffen// von SIEVERS.//Russisch Kayserlichen// Ober=Hoff=Marschals//Ritter verschiedener Orden.//Er war der Stifter und Wohl-thäter//seines Hauses.//Ein wahrer Menschen-freund//und als solcher von der//seinen und von allen//die ihn kannten//geliebt geehrt bedauert.//Er starb d. 10. January 1775//Alt 65 Jahr 10 Monath.
Sievers kinkis ka kirikule maad. Sieversile kuulund maa-alad Narvast Sillamäe jõeni, seega siis Olgina, Laagna, Vaivara ja muidugi ka Meriküla, mis alles pärast lahutati Laagnast suvitusalaks. (J. Muthmann)
H. G. v. Yhrmann.
Vaivara kirikus leiduval vapil on Yhrmannist järgmised andmed:
Heinrich Gottfried von Yhrmann, Russ. Kaiserl. General-Lieutenant, Erbherr von Alt-Sottküll.
10. II. 1726-5. VII 1794. Yhrmann on nähtavasti maetudki Vaivarasse, sest Vaivara vanas kalmistus, mis piirab praegust kirikut, leidub sammeldund paetahvel Yhrmanni nimega.
Parun Rosen (Suur-Soldina).
Jutustaja Siim Rootsi isa vend on olnud eluaegne soldat, tema jutustand Peterburis kuuldud parun Roseni lugu. Kui Peterburis ehitati Kasanski katedraali, siis keiser pidi viibima kiriku õnnistamise juures. Kiriku alla oli pandud aga püssirohtu, millega taheti kirik ühes keisriga õhku lasta. Vahid vangistati, nende hulgas ka soldat Roots. Selgus, et ülemused, nende hulgas kassameister (?) Rosen, olid süüdlased. Rosen mõisteti eluks ajaks Siberisse. Tema naine oli keisri hoovidaam. Aleksander II oli troonipärija, tahtis minna oma riiki vaatama, pidi siis ka Siberis käima. Roseni proua sai teada, et Aleksandri kooliõpetaja läheb reisile kaasa. Pidas sellega nõu kokku, ja ta rääkis keisrile, et kui nad lähevad sunnitöölisi vaatama, siis peavad ühe neist vabastama. Aga kuidas seda teha? Kooliõpetaja ütles: ”Kes tuleb esimesena vastu, sellele anda armu.” Keiser oli nõus. Kooliõpetaja andis jälle käsu Siberisse, et rakendatagu Rosen “datska” külge ja saadetagu esimesena keisrile vastu. Nii Rosen saigi armu. Aujärjepärija (ta veel keiser ei olnud) küsind siis: ”Kes sa oled?” Kuuldes siis Roseni süüd öelnud: ”Kahju, teine mees oleks pidand sinu asemel olema! Võid minna nüüd koju, aga pead elama saunas, mitte mõisas. Linna ka ei tohi tulla.” (S. Roots) Ta oli linnuprii, et tohtind üle 24 tunni paigal olla. Tahtis oma mõisa müüa 45000 rbl. eest, aga talupoegadel ei olnud raha. Siis pakuti pikaajalisele rendile. (Fr. Feldbach)
Ta elaski pärast saunas. Sõitis tõllaga, mille raudrehvid ei olnud kokku keedetud, vaid klambriga seestpoolt kokku pandud. Kui sõitis teed mööda, siis külapoisid tegid ikka väravad lahti, aga parun ei andnud lastele midagi selle eest. Poisid sidusid värava kinni ja määrisid lehmasõnnikuga kokku. Ootasid ise värava ääres rukkis, kuni parun tuli ja hakkas ise väravat lahti tegema. Hüüdis: ”Poisid, ma tean küll, et olen teile võlgu, tehke lahti, ma maksan ära!” (S. Roots)
Parun Constantin Korff.
Vaivara kirikus leiduval vapil on Korffist järgmised andmed:
Baron Constantin Korff. Obermeister S.M.d Kaisers. Wirkl. Geheimrat. Mitglied des Pupillen Rathes. Ehrenvormund des Adeligen Fräuleinstiftes Smolna z. St. Petersburg. Erster Besitzer v. Waiwara. Geb. den 25. VII. 1832 + zu St. Petersburg den 17. XII. 1895. Bestattet auf dem Familienbegräbniss zu Waiwara 27. VII. 1896.
Lisaks sellele Korff on teotsend ka äri alal, olles Peterburi viinade ja napside vabriku Bekmann & Ko pääaktsionääriks. (Kõrg. Algkooli kroonikast) Kuulduste järele tal olnud 7 milj. rubla sularaha. (Martin Proment) Vaivaras ettevõetud uuenduste kohta öelnud Türsamäe mõisnik: ”Mis tal viga teha, ega ta ela oma mõisast, tal on Vene riigi raha käes!” (Martin Proment)
Vaivarasse tules valitses Eestimaal veel teoorjus. Mõisa olnud sel ajal väga suur, aland mererannast ja ulatund 23 versta lõunasse. Idast läände mõõtund 10 versta. (Martin Proment) Korff ise elas kogu aeg Peterburis, olles ametis keisrikojas. Kevadel toond aga perekonna Vaivarasse ja sügisel viidi ära. Kuid neilgi juhtudel ta liikus agaralt ringi oma vallas, et tutvuneda talupoegade olukorraga. (Maarja Proment) Ta ise lasknud ehitada Auvere jaama (varem Korff), mille eest tal olnud alaliseks tarvitamiseks erivagun.
Teoorjuse ajal Korff oli andnud käsu kaotada tema mõisas teoorjus. Kuid tal oli valitsejaks parun Stackelberg Hiiumaalt, kes laskis salaja tegu edasi teha. Siin oli vallakirjutajaks Luha (Perjatsis), kes kirjutas selle kohta saksakeelses ajalehes. Peterburi sakslased lugend seda ja hakand Korffile tegema etteheiteid, et tema mõisas kestab ju teoorjus edasi. Korff võtnud kohe erarongi ja tulnud kolme tunniga Vaivarasse. Ajas peremehed kokku ja küsis asja kohta seletust. Mehed kõnelesid, et on teind tegu 1-3 päeva nädalas, vastavalt krundi suuruse järele. Siis Korff kuulutas välja, et teoorjus on samast päevast lõpnud.
Stackelbergile oli juba ette teatand, et see olgu enne mõisast läind kui tema Peterburist kohale jõuab. Stackelberg läkski kohe minema, ilma et oleks veel sõnagi Korffiga rääkind. (Martin Proment)
Siis olid talud juba krunti pandud, Korffi arvates teoorjus pidi olema lõpnud.
Siis Korff alustas kohtade müümist, oli lepingute sõlmimisel ja hindade tegemisel kõigiti vastutulelik.
Talumeestele Korff oli igas suhtes abiks ja nõuandjaks, või vähemalt pidid seda olema ta ametnikud. Õpetas moodsamat põllu- ja karjapidamist, mis aitas tõsta talupoegade jõukust. Vaivara mõisa majapidamine Korffi ajal oli kõigiti eeskujulik. Pidas rohkesti lüpsikarja - kuni 300 lehma. Tal oli kaks karja: üks “vene” kari - friisi tõugu loomad, teine “saksa” kari - anglerid. Piima tarvitasid suvitajad ja osa saatis otse Peterburisse.
Viinavabrikusse laskis Korff võtta eeskätt oma valla peremeestelt otri ja kartuleid, võimaldades seega neid vilju rohkem kasvatada. (Martin Proment) Soovitas ka ristikheina kasvatada, andes omalt poolt odavasti seemet. Sügisel võisid talumehed isegi mõisa kärbikuid tarvitada põlluheina kuivatamiseks.
Samuti oli algul talumeestel piimakarja tõu parandamiseks võimalus tasuta tarvitada mõisa sugupulle. Pärast valitsejad panid maksu pääle, võtsid 1 rbl. lehma päält. Ka tõuvasikaid anti talunikele odavasti, mõnikord isegi ilma tasuta, kui peremehel raha puudus. (Maarja Proment)
Eriti vastutulelik oli Korffi valitseja Hehn, agronoom, kelle juures käisid paljud mõisnikud õppimas põllumajapidamist. Ta õpetas ka alati talumehi. Tegi ise majaplaanid valmis, ei sallind rehti maja otsas. Ja suured aknad pidid olema majadel. Mõis andis majade ehitamisel ka ainelist toetust.
Korff käis isiklikult taludes uurimas rahva elu. Nõudis majades korda ja puhtust. Oma teomajadele laskis elektrivalgustuse sisse panna. Moonameeste naistel olid uued vooditekid tagavaraks: kui parun tuli, siis tõmbasid vooditele uued katted pääle. Kui põrand oli pesemata, siis avaldas otsekohe laitust perenaisele. (Martin Proment)
Korff laiendas Vaivara mõisa maa-alasid. Praeguse Reidepõllu küla asutas põlisesse metsa. Puud raiuti maha, tehti põldu ja heinamaad. Majad ehitati mõisa poolt üles, anti talud rendita talupoegadele tarvitada, tingimustega, et käivad mõisas tööl, mille eest makseti eri rahaline tasu. (Martin Proment)
Umbes 60 a. eest põles Kiiunurga mets. Korff laskis maa üles harida, tegi põlluks. Nüüd sääl on heinamaad. Oli palju väljast tulnud metsatöölisi, nimetati tirtsudeks. Tirtsukuningas pidi olema tööliste ülevaataja. Korffi lapsed tahtnud kord tirtsukuningat näha, et mis imeelukas see küll on. Korff lasknud mehe mõisa tulla. See olnud suur naljamees, pannud suve aegu kasuka selga ja õlevöö vööle, läks nõnda laste ette. Teind lastele tublisti nalja, kuna nad mõistsid eesti keelt, mida isa - parun Korff - laskis õpetada. (Parra)
Parun Korff laskis teha Metsküla tee, kohe kui siia tuli. Ka Reidepõllu ja Sirgala halvad metsateed pidas korras.
Sirgala küla alt Korff laskis 80-90 tiinu metsa põlluks teha. (Martin Proment)
Perjatsi küla vana kõrtsi hoonetesse asutati mõisnikkude haigemaja, sel asjal oli jälle Korff eesotsas. Sõja ajal jäi ettevõte hooletusse ja lagunes. Haigla kõrval asuva talu peremehele Korff andis 10 rubla, et mees istutaks oma maja ümber puid. Mees istutas aia ääre terve promenaadi. Aga nüüd Eesti valitsuse ajal taheti teed laiendada ja lasti kõik puud maha raiuda. (K. Rutoff)
Korff on rohkesti hoolitsend ka rahva vaimlise arenemise eest. Juba umb. 65 a. tagasi asutas kihelkonnakooli õpetaja Masing Korffi toetusel laulukoori, mis käis mõnikord ka mõisas laulmas. “Laulsime siis saksa keeles: Er lebe hoch! Kui proua oli üksi, siis laulsime: Sie lebe hoch!” (Maarja Proment)
Ka muusikakoor asutati asutati umbes 50 a. eest Masingu poolt Korffi toetusel. Igal uuel aastal Korff kinkis koorile 25 rubla. Muusikamehed võtsid ka oma asja tõsiselt ja olid rahva hulgas lugupeetud; eriti tüdrukute silmis olid nad kõrgelt hinnatud. (Martin Proment)
Korffi poolt asutatud uute rendikohtade peremeestega lepingut sõlmides selgus, et ainult 2 meest mõistab kirjutada oma nime lepingule alla. See juhtum mõjus nii Korffile, et ta otsustab asutada kooli. (Kõrg algk. kroonikast) Ta peab kooli ülal hilisema ajani, muutes selle asutise ümbruskonna hariduslikuks keskpunktiks. (Martin Proment)
Korff on jätnud rahvale kustumata mälestuse. “Vaivara parun, kui hää tema oli, seda peame kõik melestama. Vaesi koolitas oma kulul ja pidas kooli üleval.” Võrreldes Korffi praeguse Auvere mõisa omaniku-eestlasega üks jutustaja ütleb: “Eestlane on kole omakasupüüdja. Need ei maksa parunite sitast varvast.” (J. Asmel)
Kui Korff suri, siis saadeti Vaivara khk.koolist kolm õpilast Peterburisse. Vallast saadeti veel kolm kõige vanemat peremeest, kõik tema kulul.
Matus oli suur, kõik valla peremehed olid koos. Paluti koguni tervet valla rahvast matusest osa võtma. Peremehed kandsid kirstu Auvere jaamast surnuaiani. Muusikakoor mängis ees. Kirstu kandval kaheksal talumehel oli igal ühel valge-must lint üle õla. Koolimajas oli kõigil peremeestel pidusöök.
Enne oma surma Korff nägi Auvere soos üht suurt kivi, selle määras oma matusepaiga mälestussambaks. Ta suri detsembrikuul, aga enne ei toodud laipa kohale, kui see kivi oli veetud surnuaiale. Kivile pandi pronksist rist otsa, mis hiljem varaste poolt ära viidud. (Martin Proment)
Constantin Korffi poeg Nikolai oli samuti häätahtlik mõisnik. Tema vahetalitusel jäid 1905. a. karistussalgad Vaivarasse tulemata. (Martin Proment) Kui 1910. a. ehitati Vaivara seltsimaja, siis Nikolai Korff kinkis suure osa palkidest ja pääaegu kõik tarvisminevad teliskivid. Ometi jäädi talle suurem summa võlgu. Kui seltside esindajad läksid talle viima 1000 rubla võlast, siis Korff küsis: ”Kas teil mujale ka võlgu on?” Vastati: ”Ja, 6000 rubla.” - Korff ütles valitsejale: ”Kirjuta, et minu võlg on tasa,” ja andis sellegi 1000 rubla tagasi. (Martin Proment)
Saksa okupatsiooni ajal Nikolai Korff oli saksameelne “Amtsvorsteher.” Ta laskis end pigemini mõjutada teiste halbadest kavatsustest, kui et oleks ise olnud pahatahtlik kohaliku rahva vastu. (J. Kraavik) Kui 1920. a. Vaivara mõis tuli jaotamisele, siis Korff palus vallavolikogult mõisasüdame endale. Kuid valjud ametmehed jätsid oma endise härra kõigest ilma. Ta vend sai Laagna mõisast 75 tiinu maad. (M. Proment)
EKLA f 200, m 18:1, 50/65 (6c) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

d.Mõisa-ametnikud.
Valitseja Stackelberg Vaivaras olnud kuri ja auahne mees. Ta olnud ise ka parun, Hiiumaalt pärit, juhtind Vaivaras parun Korffi majapidamist, kes ise oli alaliselt Peterburis. Tema, s.o Stackelberg, pikendand kunstlikult ka teoorjust Vaivaras, kuid parun Korff lasknud ta selle eest ametist lahti [vt. parun Korff].
Stackelbergi ees pidand kõik talupojad palja peaga seisma. Jutustaja isa olnud kord Vaivara viinavabrikus, jutustaja ise, 7-8-aastane poisike sel ajal, istund ka töö juures. Stackelberg tulnud sisse ja tõugand kepiga poisi mütsi maha, kunata ise pole osand seda maha võtta. Poiss pannud mütsi uuesti pähe. Parun vihastand ja küsind poisi isalt: ”Kelle poeg see on?” - ”Minu poeg.” - ”Miks sa ei ole õpetand talle, et kui parun sisse tuleb, siis peab ikka mütsi maha võtma!” Poiss võtnud mütsi maha ja läind vabrikust välja. (M. Proment)
Jutustaja, 65-aastane naine, on ise näind, kuidas parun Stackelberg peksnud kepiga üht vanameest.
EKLA f 200, m 18:1, 66/7 (6d) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

e. Pastorid.
Pastor Scolvini kohta leiduvad Vaivara kirikus järgmised andmed:
Hier ruhet in Gott/Die wohlselige Frau Pastorin/Charlotte Margarethe v. Scholvin, g. Printz./Geb. zu Hapsal, den 3ten Januar 1791/Gest. zu Waiwara d. 26ten October 1869/ Und ihr wohlseliger Gatte Pastor u. Ritter/Friedrich Wilhelm von Scholvin/Geb. zu Reval den 12ten December 1791/Gest. zu Reval den 2ten Mai 1872/55 Jahre hat erals treuer Hirte/und Sellsorger seiner Gemiende zu/Waiwara und St. Petri geweiht.
Scholvin harrastanud maalikunsti oma pastoriameti kõrval. Kuuldatavasti ta maalind praeguse Vaivara kiriku altaripildi, mis kujutab püha õhtusöömaaega. (T. Muthmann)
Scholvini nimetas rahvas “Vanaks ikkaks”, sest ta tarvitas igas lauses sõna “ikka”. Iga päev saatis leerilapsed metsa, ja õhtuks pidi igaüks tooma luua. Jutustaja, Jüri Talu, leeriskäimise ajal nad pidid peksma leeripoistena pastori rehed.
Sel ajal oli palju neid leerilapsi, kes ei osand lugeda. Neid nimetati “peameesteks”, sest nad õppisid teiste lugemise järele.
Vana pastor Scholvin lugend kantslist ette “manivesti” [vist 1856. a. Eestimaa talurahvaseaduse. R.P.] Kello Juhan Auverest käind esmaspäeval külas ringi ja seletand, et pastor eksind seaduse lugemisel, tema olevat ju ka nõder inimene. Mehed hakand sellest asjast laiemalt rääkima, kuid läind asi ülemuse ette. Viis meest mõistetud Auverest kolmeks aastaks vangi. (J. Talu) [vt. Auvere mäss!]
Pastor Tomberg.
Vaivara kirikus leiduval tahvlil järgmised andmed: sünd. 21. jaan. 1845, surn. 26. jaan. 1902. a.
Kristof Tomberg tulnud alguses Vaivarasse pastor Scholvini abiks, kuid selle surma järele jäänd pastoriks. Tal oli käes 50 tiinu põldu, nii et pidas alaliselt kolm sulast ja kupja. Siiski kirikuküla rahvas teind teoga suurema osa tööst. (J. Talu) Tomberg eland päris jõukalt, sealjuures korralikult, ainult proua kaldund pillama ja laiutama. Tomberg olnud ka küllalt vastutulelik rahvamees. (L. Veski) Sealjuures ta olnud ka küllalt suur autoriteet rahva silmis: “ega ta nii prosta ei olnd kui nüüd, - nüüd ta ei teagi, et õpetaja on, räägi just kui omasugusega.” (J. Keskküla)
Tomberg kohta esitatud kord valekaebus, kaebajad olid Ed. Eek ja Vaivara jaamaülema abiline, soomlane Jatinen. Tomberg lugend Peterb. Zeitungist Aleksander II-se atentaadi kohta: ”Jumal annaks uuele keisrile paremat tänupalka kui tema on saanud.” Kaebajad pöörasid Tombergi sõnad nõnda: ”Saagu uus keiser veel paremat palka [tapmisest].” (J. Muthmann)
Pastor Frese ei olevat sallind, et kantselei olnud õpetajamajas, kartnud “matsi haisu”. (J. Talu) Tema raisand või viind kaasa ka kiriku kassa ja remondirahad. (J. Talu) Viru-Jaagupi praost kõnelend, et Frese surnud Tallinnas nälga. (J. Keskküla)
Praegune pastor Treumann olevat üsna vastutulelik rahvamees, kuid mitte just hea kõnemees. Ta vanemaist olnud teine sakslane. Pastor on osa võtnud Eesti vabadussõjast. (J. Keskküla)
EKLA f 200, m 18:1, 68/71 (6d) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)