Suuline traditsioon - Teoorjus

a. Kohustused ja maksud.
Türsamäel pidi üks mees terve nädala käima mõisas, selle kõrval veel tüdruk. Põllud olid jagatud kolmeks väljaks, iga väli oli umbes 15 vakamaad suur. See oli siis kuuepäevakoht. (A. Kask) Samas rannas leiduvate väikekohtade eest pidi niidetama 8 vakamaad heina, 8 vakamaad lõigatama otra või kaera, 8 vakamaad rukist, kõik kokku panema ja ära vedama. (M. Õlekõrs) Lisaks olid veel sõnnikuveopäevad. Praegused kalurikohad on asutatud neile, kes talude kruntipanemisel on jäänd maata. Rannik olnud jõudemaa, kuid ka viljakandmatu. Pärast antud igale kohale vakamaa aiamaad ja 4 vakamaad heina teha. Selle eest pidand kohapidajad tegema mõisale tegu, terve suve jooksul 2 päeva nädalas. Hiljem mõis andnud 1 küli lisaks, mille eest tehtud veel üks päev nädalas tegu, seega kokku 3 päeva nädalas. Kes elatund ainult kalapüügist, sellelt võetud kümnist saagist: 900 kala omale, 100 mõisale. Enne ei ole tohtind keegi kalu müüma hakata kui mõisaametnik oma osa ära võtnud. Mõis andnud siis kaluritele veel oma metsast paatide alla pandavad talad (kaldale-tõmbamiseks).
Kümnist pidand kalurid maksma kuni saksa okupatsioonini. (M. Õlekõrs)
Türsamäe talude teoorjusekohustus kaotatud umbes 35 a. eest, seega hiljem kui Vaivara mõisas. (Maarja Proment)
Teoorjus kestnud Vaivara mõisas kauem kui mujal, kuna valitseja Stachelberg pole tahtnud loobuda endisest korrast. Peale juriidilist teoorjuse kaotamist Vaivara talupoegadel olnud igaühel raharendi kõrval teha veel mõisale 6 heinapäeva, rukist pidand lõikama 4 vakamaad ja otra sama palju. Vallakirjutaja Luha algatusel asi saanud laiemalt teatavaks ja sünnitand parun Korffile piinlikkust, mistõttu ka teoorjuse viimased jäänused kaotatud üsna kiiresti (vt. “Rahva rahutused...” ja “Parun K. Korff”). (A. Männik)
Reidepõllul ja Arukülas on olnud Vaivara mõisa kuuendikumaad, milles teoorjus kestis sootuks kauem, umbes kuni 1900 aastani. Reidepõllul oli iga talu töökohustuseks mõisas pool tiinu lõigata rukist, pool tiinu otra või kaera, 3 heinapäeva, 10 kartulivõtmise-päeva ja kümme sõnnikuveopäeva. Taludel ei olnud peaaegu sugugi põldu, nii et mõis andis rahvale ülespidamise. Suures puuduses võetud enamasti alati talvel leibu, heinu jm. ette, mille tasumiseks järgmisel suvel tehtud päevi.
Kui 1900 a. paigu hakatud kohtade eest maksma raharenti, siis algul talunikud olnud hirmul, et jäävad nälga mõisatöö ärajäämisega. Kuid elu pole sugugi halvenend sellest. Mõisas hakatud rääkima koguni talude müümisest, kuid sõda tulnud vahele. Alles 1930 a. ostetud Reidepõllu talud pärisomanduseks. (Jaan Uustalu)
Mõisaorjuse kõrval olnud veel kirikuorjus. Külade kaupa käidud kordamööda peksmas kirikumõisa rehti. (Jaan Tambi)
Rehepeksmine mõisas olnud raskeim töö. Söögiks keedetud kaalikasuppi, lastud jahu peale. Odraokkad hõõrund naha veriseks. Kuusevaigust ja -koorest tehtud salvi, sellega määritud pühapäeviti keha. (J. Jääger)
Auvere mõisa vabatküla asutatud umbes 50 aasta eest, mille elanikkudeks olid mõisatöölised, kellele küla oli ainult elukorteriks. Umbes 35 aasta eest pidand vabadikud mõisale tööd tegema kohtade eest, millel suurem osa soone maa, järgmisel määral:
2 kartulipanemisepäeva, 5 sõnnikuveopäeva, 1 tiin sõnnikut laotada laiali, 16 vakamaad heina teha, 4 vakam. rukist ja 4 vkm. suvivilja lõigata, 12 kartulivõtmisepäeva, 13 rehepäeva ja talvel 20 sülda puid raiuda. (M. Rätsepp)
Peale harilikkude teoorjuse kohustiste pidand veel perenaised tegema mõisale hulga kõrvaltöid. Nõnda pidand perenaised kuni 2 nädalat järjest mõisas ketrama ja kraasima. Leib pidand olema omal kaasas, suppi antud ikka mõisast. Naised varastand mõisaproua järelt ka muud toitu. (Auveres)
Enne jutustaja mälestust pidand perenaised mõisa viima ühe kana, 1 kubu peergusid, lehmakütkeid, viljakotte jm. (J. Jääger) Linaropsimise ja ketramise kohustiste kõrval pidand kaks perenaist kokku tegema ühe kanga. Kui kangaid mõisa viies prouale pole töö meeldind, siis saand tegijad kangarulliga vastu kõrvu. (M. Jääger)
Suvel oli teomees niimitu päeva mõisas, mitmepäevaline oli talu. Sellele lisaks pidi talvel igast talust käima mees 1 nädala viinaköögis ja naine sama palju aega karjalaudas tööl. Harilikult kujunes asi nii, et suurem osa ajast kulus mõisatööle, kuna oma taluidamiseks pidid aega nagu varastama.
Heinaajal oli töönormiks: 1 vakamaa pidid niitma ja 4 vakamaad loogu võtma. Hommikul niideti ja kaks söögivahet võeti loogu.
Vabadikud pidid käima mõisas kotte nõelumas. Peremehed pidid ka lehmakütkeid viima. (M. Levonka)
Kirikuõpetajale viidi linu, kanu jm. Sõnnikuveopäevi tehti, pool sülda pidi iga talu raiuma puid ja 2 puuda viidi heinu. Pastorile viidi ka vilja, koos magasiviljaga. Osa pidi minema köstrile, osa kellamehele ja osa veel vaestele, kõik muidugi peale magasivilja. (M. Levonka)
Jutustaja, J. Tambi, on ise käind veel Vaivara mõisas teol. Perjatsi külast käidi taval. järgmiselt teol: teomees 2 päeva nädalas hobusega, teine inimene hobuseta, ka 2 p. nädalas - vaimuks. Heinaajal teomees pidi käima 4 päeva nädalas, nii et kui vahel võttis ka vaimupäevad oma teha, siis töötas terve nädala mõisas. Talvel teomees vedas puid, sülla pidi päevas tooma, siis pidi ise raiuma ka. Vaivara mõisa mets oli praeguse Auvere jaama lähedal. Kilter oli vaimude ülevaatajaks, kubjas valvas hobusemeeste tööd.
Sügisel algasid rehepeksud. Teomees pidi peksma ühe, vaim teise rehe, ja seda kõik muu töö kõrval, öösel. Talust käis veel tüdruk mõisas loomi talitamas, kord käis talust tallu, sest 5 inimest oli korraga vaja. Iga kord kestis ühe nädala. See kohustus kestis läbi aasta.
Mõisas ei olnud kuigi palju alalisi töötegijaid: toatüdrukud, kubjas, kilter, aidamees ja mõni muu ametmees. Külast käidi isegi mõisasakste pesu pesemas, 4 inimest korraga, 2-3 päeva. Mehed pidid tegema loomakütkeid, 2 kütket iga talu kohta. (J. Tambi)
Teoorjus kaotati Vaivaras aastal 1868. (Vaivara kooli kroonika)
EKLA f 200, m 18:1, 73/9 (8a) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

b. Talupoegade kohtlemine mõisas.
Türsamäe mõisaomanikud ja ametnikud praeguspõlve mälestuses on olnud heatahtlikud võrreldes teiste mõisate olukorraga. Nõnda olnuvat Voka mõisas (Jõhvi khk.) väga kurjad mõisaaksad: kui härra ja proua halvas tujus olnud, siis proua hakand klaverit mängima ja lasknud kogu mängu aja toa akna taga peksta mõnd vaimutüdrukut või poissi, siis tuju muutund paremaks. (A. Kask)
Auvere mõisa kubjas kohe peksnud teolisi, kui keegi jäänd heinakaarega teistest maha. (L. Kask)
Vaivara mõisa omanikud pole olnud eriti kurjad, küll aga mõisaametnikud. Eriti agar peksja olnud kubjas Panska Jaan, kes “oli lahke jagama armuandi Jänekse poest ostetud toomikaga.” Kui kellegi künd ei meeldind talle, siis kohe peksnud. Teomeestel olnud tükitöö, siis saand vahel söögitundi pidada. Kubjas aga tulnud just sel tunnil teomeeste juure, mil nad magand ja hobuseid puhand ning hakand mehi sõimama laisklejaiks ja peksma ka veel. Kord mehed pidand nõu kokku, et kui kubjas tuleb peksma, siis võtame ta neljakesi kinni - kaks kätest, kaks jalust - ja kisume lõhki. Kuid seekord kubjas tulnud lahkelt nende juure, pole kedagi peksnud. See päästnud ta elu. - Ometi üks lollakas teomees rääkind teiste nõupidamisest kupjale. Mehed kutsutud talli juure, tahetud peksa anda. Nad vaielnud vastu, et see loll valetab, neil pole kunagi olnud säärast nõu. Räägitud asjast ka valitsejale, kuid seegi pole saand mehi süüdlaseks teha, sest nad vaielnud ägedasti vastu. Meeste hulgas olnud ninameheks Mihkel Orgo. (A. Männik)
Mõisahärrad olnud sootuks paremad mehed. Kord olnud mõisarahvas palava päevaga heinalool. Mehed toond 2-3 versta kauguselt lähkritega joogivett. Sama Mihkel Orgo soovitand hobuse rakendada ja aamiga vett tuua. Mõisnik öelnud: Kui inimesed teevad minu tööd, siis peavad nad ka juua saama. Pange hobune rakkesse ja tooge aamiga mõisast piima! Toodudki aamitäis rõõska piima teolistele juua. (A. Männik)
Jutustaja on käind Laagna mõisas teol, kuid peksunuhtlust sel ajal pole enam olnud. (M. Levonka)
Samuti Vaivara mõisas pole olnud enam jutustaja mälestuseas ihunuhtluse andmist mõisa poolt. Kui süütegu suureks läind, siis tellitud haagikohtunik mõisa, kes siis karistand süüdlast. Mõisas olnud “vahituba”, kus karjakorralised elutsend, see olnud ka süü-aluste kinnipidamise kohaks, kuhu nad pandud ööks või ka kaheks, kuni nuhtluse kätte saand. Haagikohtunik andnud tavaliselt 25-30 hoopi vitsu, harvem 50 hoopi ja suurte süütegude puhul 75 hoopi. Hoopis suured süüdlased pandud juba vangi. Jutustaja mälestuse ajal Pimestiku külast kolm perepoega varastand mõisa aidalaelt kolm loomanahka, siis nad saand haagikohtunikult ihunuhtlust ja pidand veel mõne kuu istuma Jõhvis vangis. (J. Tambi)
Olgina mõisas samuti härra pole olnud eriti kuri, ainult omasoost ametmehed teind teoliste elu kibedaks. Eriti opman Aarikas tahtnud alati peksta, aina norind teomehi: ”Kulla pojakene, lase ometi üks hoopki lüüa!”
Kirikupostis nuheldud lapsetapjaid, antud peksa. Postiks olnud ristikujuline puu-ehitis, millel augud sees, kust pandud nuheldava käed läbi, nii et inimene olnud näoga posti poole. Post pandud karistamise korral üles, harilikult olnud ainult posti auk kohal. (J. Keskküla)
Väike-Soldina mõisas kubjas andnud igale töömehele, kes ei ole jõudnud päevas niita 3 vakamaad heina, 50 hoopi peksa. Härra ei olevat olnud kuigi kuri, ent proua tundnud suurt rõõmu talupoegade peksmisest. Ta lasknud peksetavad soolveega üle kallata. Kui peksja hästi kõvasti löönd, siis proua hõisand heameele pärast: ”No vat, Juhan, nüüd oled minu meele järele teind, see on hea!”
Ometi meie maal ei olevat olnud seesugust metsikut talupoegade kohtlemist kui Venemaal arvab jutustaja, kus võetud talupoegade seljast rihmu. (T. Kasikov)
Olgina mõisas opmann Pekkenberg olnud kuri mees. Piigi Jaan pekstud vigaseks, et ei ole läind metsa puid raiuma, saand 75 hoopi. (Kibin)
Teoorjuse ajal pekstud ka naisi mõisas. Auveres olnud tüdruk Eeva Talu, kes läind linna teenima. Valgi Mardil (Auveres) olnud aga tüdrukut vaja, ei ole kustki saand. Ta läind mõisahärrale rääkima. Härra sundind Eeva Talut peremehe juure teenima. Tüdruk ei ole tahtnud minna, siis antud talle mõisa tallis peksa. (M. Jääger)
Kord pannud Auvere mõisa kubjas ühe “töhnoska”, s.o. arustlageda mehe kaerakuhja tegema. Mees pole tööga hakkama saand, siis kubjas löönd tal suust ja ninast vere välja. Teised öelnud kõrvalt kupjale: ”Noh, nüüd said õige verd mekkida!” - Jutustaja mälestuseas ei ole aga keegi ennast peksta lasknud. (J. Jääger)
Auveres olnud veel paarikümne aasta eest kubjas Raus, kes lasknud töölisi veel pimedas kartuleid võtta ja ise aina kurtnud: ”Oh, kus on see vana aeg, millal sai laiskadele keppi anda!” (A. Asmel)
EKLA f 200, m 18:1, 80/4 (8b) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)