Suuline traditsioon - Raharendi ja taludeostu aeg

Teoorjuse kaotamise järele hakatud talusid krunti panema, kuna talud olid tükeldatud, nii et kolmevälja süsteemi juures iga talu omas kolm põldu, igaüks eri kohas, needki veel tükeldatud. Maatükid olnud 5-6 sammu laiad, 20-30 sammu, harva ka 50 sammu pikad. (J. Tambi) Kui talude kruntipanemine lõppend, siis aland ka varsti kohtade müümine. Esimesed kohaostmised teostund Kannuka külas. (J. Uustalu) Ometi sama küla talunikud on sõlmind mõisnikuga keskmiselt 4 kuue-aastalist kontrahti, mõni veel rohkemgi. Talude rendihind on tõusnud iga kontrahtiga. Nõnda Avo Männik on maksnud oma 27-tiinulise talu eest renti järgmiselt: 1. kontr. ajal 72 rubla, 2. kotr. 84 ja 3. kontr. ajal 100 rubla. Sinna juure kuulund veel eraldi kirikumaks - 6 rubla. Mõned peremehed ostnud talu päriseks kolmanda kontrahti lõppedes, teised läind edasi sama hinnaga neljandale kontrahtile, mõned vist viiendalegi. (A. Männik)
Maamõõdul Kannuka külasse on mõned talud juure tulnud, neisse pandud peremeesteks mõned endiste peremeeste vennad. Selletõttu talud on jäänd väiksemaks, osa maad võetud aga Perjatsi küla maadest juure. Üldiselt tehtud aga talud väheldased, suurim talu (Orgul) on 31 tiinu. Enne maamõõtu Kannukal olnud 6 talu, pärast 9, kolm kasvand maamõõdust juure. (A. Männik) Kohtade ostmine Vaivara vallas sündind kokkuleppe alusel, parun Korff pole just eriti pakkund ega ole ka keeland müümast. Kohtadel olnud aga kindlad hinnad, nii et tingida pole saand midagi. Kui keegi peremees pole rahul olnud tema kohale määratud hinnaga, siis parun pole kaua oodand, vaid müünd koha varsti mõnele teisele. Algul olnud kohad odavad, hiljem tõusnud järjest hinnas. Sõja eel maksnud paarikümne-tiinulised kohad 3-4000 rubla (Perjatsil). (J. Tambi)
Talude ostmise ajal peremehed olnud üsna vaesed, pole julgend algul seda mõeldagi. Jutustaja isa peremees olles pole suutnud kuidagi 100-rublalist rentigi tasuda, müünd hädas loomi ja käind talvel hoolsasti puid vedamas, nii et kevadel hobused olnud nii kurnatud ja lahjad, et vaevalt suutnud põllutööd teha. Rahapuudus hirmutand mõnegi mehe kohaostmisel, kuna koha hinna protsendid olnud juba hulga suuremad rendisummast. Sellepärast palund mõnigi ostupikendust. Teisalt olnud jälle karta, et kohtade hinnad tõusevad aina areneva suvituskoha tõttu, ning tõtatud ostmisel. Jutustaja peremeheks asudes on tehtud ostuleping mõisaga. Suvitajate arvu kasvamine on toond teenistust ka taludele, nii et ostuhinna tasumine sündind üsna kergesti. See asjaolu tõstnud ka tõesti talude hinda. (A. Männik)
Ostutingimused algul pole olnud sugugi head, sest pidand tasuma kogusumma 6 aastaga 4%-ga. Hiljem tõstetud ostuhinna tasumisaeg 12 aastale 5%-ga, veel hiljem koguni 18 aastale 6%-ga. Summa võidud ka korraga tasuda. Hoolimata raskusist kogu Vaivara valla peremehed, arvult 80, ostnud oma talud päriseks, mõned hiljem, maailmasõja eelaastail. Jutustaja Karjamäe-nimeline talu Perjatsil on 18 tiinu suur ja maksnud 2600 rubla, ostetud hilisemail aastail. Alguses nõutud sama talu eest 1100 rubla, kuid maapuudusel rahvas ajand ise hinnad kõrgeks. Ka suvitajate arvu kasvamine tõstnud kohtade väärtust ja hinda. (M. Promet)
Türsamäe mõisa omanik Seidlitz, polkovnik Vene sõjaväes, pakkund 1860-date aastate alguses juba oma vallarahvale talusid müüa, tahtnud kogu valla talude eest kokku saada 60.000 rubla. Rahval puudund aga raha ja usaldus asja vastu, sest peetud seda mõneks “sakste uuemaks viguriks”. Ka rahast olnud puudus, nii et pole kellelgi olnud isegi sissemaksusummat. Rikkaim mees vallas olnud kõrtsimees Simmelson, kellel leidund 1000 rubla puhast raha. (Vaivara kooli kroonika, M. Õlekõrs) Vahepeal Seidlitzil läind halvasti - ta raisand kroonu varandust ja sattund kohtu alla, nii et pidand mõisast loobuma. Ta müünd Türsamäe mõisa ühes vallaga endisele Toila ja Kurtna mõisade piimamehele Valkmannile 90.000 rubla eest. Valkmann ostnud hiljem veel Tarakuse mõisa (Jõhvis) ja Jõelähtme. (A. Kask) Vallarahvas hakand nõudma Valkmanilt talude rendi alandamist, sest ehitatav Tallinna-Peterburi raudtee lõigand nende kruntidest läbi, raisand hulga maad ja teind nende arvates kohad üldse halvemaks. Valkmann läind sellest rahvaga vastuollu, kutsund maamõõtja kohale ja hakand talusid krunti panema, kuid nii, et talumehed sellest aina kahju saand. Osa talusid hävitatud, teised tehtud väiksemaks ja kolmandad saadetud kõge halvemaisse metsaservadesse. (M. Õlekõrs) Ka renti pandud juure, nii et mõned peremehed läind teistesse valdadesse, näit. jutustaja mõneks ajaks Mustjõele, kust hiljem naasnud. (A. Kask) Ludvi Holberg (Olberg) olnud esimene mees, kes ostnud oma talu juba Seidlitzi käest, seega enne 1868. aastat. (M. Õlekõrs) Suurem osa kohaostudest teostus aga Valkmanni ajal. (M. Õlekõrs)
Müdiküla on olnud esimene ostetud talu Vaivara vallas.
Kirikumõisa maadel kestnud teotegemine 1894. aastani, alles siis antud talud raharendile. (J. Muthmann)
Laagna mõisa omanik müünd mõisa ühes Puhkova külaga teisele, kuid jätnud Meriküla ja Udria endale, hakates neis külades ehitama suvimaju. Udria talunikud on maksnud talle raharenti, jutustaja maksnud oma 21-tiinulise talu eest 89 rubla renti. (M. Levonka) Umbes 45 aasta hakatud talusid müüma, kui talumaad olid lõplikult mõõdetud. Kruntipanemisel talud suurenesid maa-alalt, mistõttu osa elanikke jäi maata ja pidi rändama Venemaale või teistesse valdadesse. (Kibin) Talude ostmine arenes aeglaselt, kuna hinnad olid suvituskoha tõttu üsna kallid. Nõnda eelpool mainitud 21-tiinulise talu eest makstud umbes 40 aasta eest 2400 rubla. Siiski suvitajatelt saadud vooriskäimise jm. eest seevõrra rohkesti raha, et kohavõlgade tasumine pole olnud eriti raske. Kui makstud mõisnikule 100 rubla võlga puhtas rahas, siis arvatud 5 rubla kogusummast veel lisaks maha. Mõned talunikud suutnud härrale tasuda ainult võlaprotsendid, siis antud võlad põllupangale üle. (M. Levonka)
Mustjõe talud on pandud kruntidesse 1867 aastal, mis kutsus esile seniste elanikkude, venelaste, väljarändamise, kuna neile ei meeldind ühiskülade lahutamine, mis kruntipanemisel pidi sündima. Nende asemele tulid mitmelt poolt, eriti lähemaist küladest, eestlased. Algul olnud rent väike, 35 rubla keskmiselt talult, sest kohad olnud viletsad ja eriti väljapääs raske. (L. Talu, Mustjõe kooli kroonika)
Auveres talude ostmine toimus suuremal määral 1885 a. alates. Osa on ostetud koguni Eesti iseseisvuse ajal. (J. Malm)
Repniku küla olnud enne üsna suur, kuid kruntidepaneku järele maksud (rent) läind nii suureks, et pole keegi tahtnud talusid pidada, vaid jäetud nad kohe maha, nii et küla jäänd üsna tühjaks. Inimesed läind vallast välja, osa ka Venemaale. (Kibin)
Peetri kiriku ümbruses või n.n Vodava külas talud on olnud umbes 20 aastat raharendil. Kui Olgina mõisahärra suri, siis tehtud talude ostmine sunduslikuks. Talude suurus kõigub 30 ja 50 tiinu vahel. Jutustaja 36-tiinuline talu maksnud ostmisel 3000 rubla, arvatud keskmiselt 80 rubla tiinu hinnaks. Esimese kontrahti ajal olnud talu hind 1700 rubla, teisel 1900 rubla ja kolmandal ostetud 3000 rubla eest. Metsa pole talumaadele juure antud, saadud vaid võsa ja karjamaad. (J. Keskküla)
Sundja küla talude eest makstud V.-Soldina mõisale 30 rubla renti. Kui mõisa ostnud aga kolm eestlast (Puskar jt.), siis tõstetud rent kolmekordseks. Endine omanik, preili Arpshofen, kinkind talupoegadele kõik rendivõlad. (T. Kasikov)
S.-Soldina mõisnik saadetud kriminaalse süüteo pärast Siberisse (vt. parun Rosen). Ta tahtnud siis kiiresti talud müüa, nõudnud kogusummas 45.000 rubla. Talupoegadel puudund aga raha. Siis pakkund pikaajalisele raharendile, talupojad tahtnud aga päevi teha. Hiljem keegi teine ostnud mõisa ja müünd ühe osa eest 45.000 rubla, kuna taludemüügist saand teise summa. (F. Feldbach)
EKLA f 200, m 18:1, 89/97 (10) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)