Suuline traditsioon - Rahva rahutused, kaebed, põgenemised jm.

Teoorjuse ajal põgenesid mõnikord inimesed mõisast metsa, kus elasid aastate viisi, olid pagelikus. (A. Kask)
Mahtra sõjast põgenend osa talupoegi metsa ja eland seal varjul. (S. Roots)
Jutustaja eelkäijaist on ka üks läind koos teistega mõisa õigust nõudma, kuid neid peetud vastuhakkajaiks. Nad põgenend metsa, praegu olevat veel Soldina nõmmes söeaugud nähtavad. Parun Stackelberg käind mehi külas otsimas, ei leidnud aga kedagi. Öelnud vihaga: ”Põletaks küla maha, aga ta on minu oma palkidest ehitatud.” Põgenikud asund Kõrgesool (Auverest lõuna pool), kuhu mõisniku võim pole ulatund. Neil olnud tee teada, mis viind kingule keset sood. (S. Roots)
Teoorjuse ajal põgenend Sundja külast Kikki Mihkel metsa, eland kaua seal üksinda. Jutustaja talu maal raudteest lõuna pool leiduvat “Kikituba”, millest praegu püsind ahjuvare ja kaev. (T. Kasikov)
Jutustaja isaisa olnud Muuga metsas (Rakvere pool) kolm aastat mõisa eest paos. (L. Kask)
Kui jutustaja olnud alla 20 a. vana (seega siis enne 1870 a.), siis kaks Udria meest käind kuberneri juures kaebekirja esitamas. Üks olnud peremees, kes kaevand, et mõis ei anna metsast rehetoa ehitamiseks palke, ja teine vabadik, kes kaevand selle üle, et mõis tahtnud vabatkohtadele panna lisatöösid. Mehed läind jalgsi kuberneri juure. Kuid nende käik pole andnud täielikke tulemusi: vabatmeeste töökoormat pole küll suurendatud, kuid palkide küsimus pole nihkund sugugi paigast. (M. Levonka)
Vaivaras olnud vallakirjutaja Luha, kes peale teoorjuse kaotamist hakand kõnelema rahvale, et tema teades olevat mujalt teoorjus kaotatud, kuid Vaivaras kestvat see ju edasi. Nende kontrahtidel olnudki märgitud, et teoorjus osaliselt maksev, kuna igal talul olnud mõisale teha 6 heinapäeva, rukist olnud lõigata 4 vakamaad ja otra 4 vakamaad. Luha kirjutand palvekirja valmis, esitand selle vallavolikogule ja soovitand edasi saata ministrile. Luha läind Tartusse laulupeole (1869 a.), kus puutund kokku C. R. Jakobsoni õega. Ta andnud palvekirja sellele, et ta toimetaks edasi oma vennale, kes sel ajal oli veel Peterburis keisri perekonnas koduõpetajaks. C. R. Jakobson andnud kirja ministrile. Vaivara parun Korff oli samuti teenistuses keisrikojas, mistõttu talle hakatud tegema etteheiteid teoorjuse alleshoidmise pärast.
Mõisnikud kutsund Vaivara vallavolikogu kokku, olnud mõisnikke ka hulk koos. Volikogu saadetud koju, pole midagi tehtud. Kuid kuu aja pärast Luha kutsutud Rakveresse. Luha läind, kuid viind ettevaatuse pärast volikogu kaasa. Kutsutud Luha sisse, ta viind volikogu ka. Pole talle lõpuks midagi tehtud, saadetud kõik koju tagasi. (A. Männik)
Luha kirjutand teoorjuse püsimise kohta saksakeelseis ajalehtedes, mis teind asja üldiselt tuttavaks. Peterburi sakslaste etteheidete kihutusel Korff tulnud otseteed Vaivarasse ja kaotand teoorjuse lõplikult talumaadelt. (M. Proment)
80-dail aastail toimus Auveres talude müümine pärisomanduseks. Mõisa omanik Tamm alustas müümist kohe peale tema Auveresse tulekut. Kuid talumehed ei olnud ostukaubaga sugugi nõus, sest puudus selleks raha. Nad nõudsid rendilepingute jätkamist, sest vastasel korral nad olevat sunnitud kohtadelt lahkuma. Kui Tamm järele ei andnud, siis talumehed sepitsesid ühise palvekirja, mille pidid esitama keisrile. Peterburis oli neid toetand Mihkel Veske (vist segatud C. R. Jakobsoniga! - R. P.). Keegi ohvitser toetand samuti mehi, aidand palvekirja ümber teha ja juhtind mehed õigesse kohta. (J. Jääger) Võimalik, et palvekirju oli ka rohkem kui üks.
Mehed pääsnud kirjaga ministeeriumi. Kuid kiri saadetud haagikohtunikule tagasi. Jutustaja olnud sel ajal vallatalitaja, kuid pole asjasse olnud segatud. Haagikohtunik lugend tema juuresolekul kirja ning öelnud: ”See kaebus on tühistatud.” (M. Jääger)
Auvere rahutused.
Auveres talupojad hakkasid mõisavõimule vastu, ei tahtnud enam tegu teha. See oli arvatavasti aastal 1858. (F. Feldbach)
Jutustaja Madis Jääger, kes on sündind 1849. aastal, mäletab mässu sündmustikku täieliselt, olnud selle pealtnägijaks. (M. Jääger)
Patsor Scholvin lugend kirikukantslist manifesti, milles lubatud teoorjus kaotada, ja rahvas olevad edaspidi “ninda prii kui linnuprii”. (M. Jääger)
Rahvas otsustand mitte enam teopäevi teha, pole läind enam mõisa (Auvere). (A. Kask) Mart Valk, kelle kord olnud parajasti karjatada sigu ja lambaid, võtnud karjakorralise ära, et hoidku karja, kes tahab. (M. Jääger)
Mässu eelmisel pühapäeval olnud palju rahvast Peeterristi kiriku lähedases kõrtsis, kus otsustatud esmaspäeva hommikul minna Auveresse, kus pidi algama vastuhakk mõisnikele. Teisel päeval mindudki hulgani Auvere metsadesse, kus oodatud auverelaste algatust. Et aga tõelist vastuhakkamist pole tulnud, siis paljud pannud jooksu. (T. Kasikov)
Haagikohtunik tulnud mõne päeva pärast Auveresse tõrkujaid karistama. Kutsutud vastuhakkajaid mõisatalli juure karistust saama. Kuid rahvas hoiatand mehi: ”Ärge minge huntide sekka!” Ei ole siis keegi lasknud end peksta. (A. Asmel) Mart Valk pidand saama esimesena peksa, kuid Ants Talu tõmmand ta tagasi. (J. Jääger)
Mõne päeva pärast toodud Auveresse soldatid, umbes 100 meest. Osa pandud külasse elama, osa jäänd mõisarehte. Talurahvas pidand soldateid söötma, igale talule olnud määratud oma soldatid. Jutustaja on käinud lapsena emaga soldateile toitu viimas, tema kandnud veel viinapudelit. (M. Jääger)
Hiljem tulnud kuberner mõisa ja lasknud mässajaile peksa anda. Vana Jäägri-Jaak olnud veel peksetavaist esimene. Naised ulgund rehevärava taga, kui mehi sees pekstud. (L. Kask)
Viis meest aga vangistatud ja viidud Tallinna karistust kandma. Jutustaja (L. Kask) isa, Joonas Niklas saand karistuseks pool aastat vangistust, samuti ka Jüri Mesipuu (M. Jääger), nii et mehed saand sügiseks vabaks. Esimene olnud ühtlasi kohtumees, teine abitalitaja. Kaarel Johannes, kihelkonna-kohtunik ja Andres Nurk saand 2 aastat vangistust ning Auvere vallavanem Kaarel Pällo koguni 3 aastat. (M. Jääger) Mõisaproua öelnud enne karistust nende kohta: ”Vaat, need mehed peavad mõisast kaduma!” (A. Kask)
Hiljem Mart Maior, kes 25 aastat teenind kroonut ja osand seetõttu hästi vene keelt, saadetud Peterburisse keisrile kaebama rahvale tehtud ülekohut. Ta polegi tulnud enam tagasi, pandud üks Vasavere mees tema kohale. siis teatatud valda, et mees saadetavat mässajana Siberisse. Naine läind kolme alaealise lapsega mehele järele, saand ta teel kätte. Teel Siberisse surnud mees, naine ja üks lastest. Teised lapsed, poeg Kaarle ja tütar Anne, hakand jalgsi tagasi tulema. (M. Jääger) Teel nad pidand kerjama ja palju vaeva nägema, pidand ju aina jala käima. Tütar Anne, kes pärast abiellund kellegi Johansoniga, eland üsna hiljuti veel Narvas, kuid nüüd (1931 a.) olevat surnud. (T. Kasikov)
Pärast mässu mõisnikud nõudnud ägedasti Scholvinilt seletust, miks see nõnda olevat kuulutand manifesti. Pastori kutsar Jaska püüdnud tublisti kaitsta peremeest. Mõisnikud aga avaldand nii palju mõju, et kutsar kohe lahti saand ametist. Ta surnud Narvas, kuid maetud Vaivarasse. (F: Feldbach)
EKLA f 200, m 18:1, 98/106 (11) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)