Suuline traditsioon - Töö- ja elatamisvõimalused. Majanduslik olukord

Enne talumaade kruntipanemist valitses talumajapidamises kolme põllu süsteem. Kogu küla põllud olid kolmel väljal, millest igal talunikul oli oma osa. Need osad koosnesid omakorda 5-6 põllulapikesest. Väljasid kasutati üldiselt ühise korra järele: kesa, rukis, suvivili. Viimase all mõisteti läätsi, herneid, kaera, otra, kartulit ja harva ka nisu, nõnda et need kokku moodustasid talu põllust ühe kolmandiku. Kartuleid peeti teoorjuse- ja raharendiaja algul üsna vähe, hiljem tehti rohkem maha. Ometi neid oli nii vähe, et suveks peaaegu kunagi ei jätkund. Udria külas tehti mereranda liivasse augud, kuhu pandi talveks kartulid. Rukist peeti kõige rohkem maas, nimelt niipalju kui teisi vilju kokku. Kel oli suurem talu, see sai mõnikord rukist müüa, kuid leivapuudus oli harilik nähe, nii et jahule pandi juure aganaid. Kevadel mindi varakult magasiaita, sügisel viidi aga suur osa aastasaagist magasivõlaks, protsent arvati veel juure, harilikult paar toopi kulilt. (M. Levonka) Läätsi ja herneid kasvatati hoopis rohkem kui nüüdsel ajal, mil ei leidu terves külas enam läätsi (Udria). Metsast toodi okslised puud, pandi kaks paari püsti nagu sarikad, toed veel vastu ja okstele horisontaalselt latid. Neile laoti läätsed ja herned, nimetati herne-aasad. (M. Levonka)
Künti “sahkatradega”, millel olid sirged rauapuud, kured püsi, käepide keskel. (M. Levonka)
Perjatsil on algul kartuleid kasvatatud vähe, võib-olla vakamaa igal talul. Talude kruntipanemise järele hakatud rohkem kasvatama, nii et hakatud juba mõnikord pühapäeviti Narva turule viima, saadud 20-25 kop. tsetverikust. Ka viinavabrikud hakand rohkem kartuleid nõudma, mis edendand nende kasvatamist. (Martin Proment)
Kolme välja süsteem olnud mõisa poolt soovitatud, see hoidnud aga põlluharimise kammitsais. (A. Männik)
Vaivara mõisaomanik Korff on püüdnud kõigiti talupoegade majapidamist tõsta. Tal olnud valitsejaks agronoom Hehn, kes olnud alati valmis nõu andma talumeestele. Tema juures käind ka paljud parunite pojad põllumajandust õppimas. Mõisast antud talumeestele ristikheina seemet, soovitatud põlluheina kasvatamist. Ta andnud isegi mõisa “kärbikuid” taludele ristikheina kuivatamiseks. Samuti Hehn õpetand kunstväetiste tarvitamist, eriti kipsiga rammutamist. (M. Proment) - Karjapidamine olnud varem üsna algelisel järjel, peetud ainult paar lehma talus. Parun Korff püüdnud selles suhteski arengut kiirendada, andes oma mõisa sugupulle tasuta tarvitada, hiljem pandud väike maks peale. Samuti müüdud odavasti tõuvasikaid, mõnele vaesemale mehele antud koguni tasuta. Karjapidamist on tunduvalt edasi viind ka kohaliku turu tekkimine arvukate suvitajasperekondade näol. (M. Proment)
Tavaliste talutööde kõrval on tehtud kõrval-sissetulekute hankimiseks ka mitmesuguseid välistöid (vt. voorid). Udria küla talumehed on talvel käind telliskivivabrikule puid vedamas Vaivara metsast. Ise pidand raiuma ja koorma laduma, siis jõutud kaks voori päevas käia. Tasuks antud leivajahu - 1 puud päevas hobuse ja kahe mehe kohta. (M. Levonka) Ka teised Vaivara valla mehed on käind mõisa veotöödes, tasutud korralikult. Korff andnud veel 100 rublalt 10 rubla kinki. Kes korralikult mõisas tööl käind, kuigi tasu eest, sellest parun pidand rohkem lugu ega ole renti kõrgeks tõstnud. (M. Proment)
Auvere talumehed on püüdnud raha teenida oma talude metsarikkusest, vedades juba varasemast ajast puid linna. (J. Talu)
Varem on Auveres ka süsi põletatud, praegu olevatki igal talul oma söeauk metsas alles. Käidi omapõletatud sütega sepal, kivisüsi ei olnud kättesaadav. (J. Jääger)
Põllumaade vähesuse pärast Auveres eriti on põletatud “sordu”, tehtud metsast uut maad. Mets raiutud maha ja põletatud koristamata. Siis tehtud vili tuhasse maha, eriti naereid kasvatatud neil maadel. (J. Jääger)
Kuna Reidepõllu küla on hilisemal ajal asustatud põlisesse metsa, siis sealsedki elanikud on “teind sordu”, s.o põletand maharaiutud metsa. Pikkade okstega kuustüved - karuäkkedki - olnud seal umbes 60 a. eest tarvitusel, kuna muude põllutööriistadega pole olnud võimalik töötada kännustikus. (J. Uustalu)
Hoolimata pingutavast töötamisest talupoeg pidand alaliselt elama puuduses ja viletsuses, ka siis kui teoorjus lõppend. Heinamaade harimatuse tõttu oli heinapuudus harilik võõras talus, kuigi püüti lisa hankida mõisa heinamaade pooleks tegemisega (pool heinategijale, pool mõisale). Kari lastud ikka 2-3 nädalat enne jüripäeva välja, kuigi rohtu oli äärmiselt vähe. Suure heinapuudusega lastud aga loomad juba 5 näd. enne jüripäeva lahti, aetud kuhjalavadele ja vana kulu närima. Sügisel käind kari ligi jõuluni orasel. (M. Levonka)
Toitlusolud olid samuti viletsad. Pool valda käind harilikult magasiaidas vilja laenamas, laenatud söögi- kui ka seemnevilja. (M. Proment) Harilikuks toiduks oli talus piim, leib ja silk, hiljem ka kartul. Jahukörti keedeti tihti, valati hapupiima pääle, siis läks muredaks. Rohkesti söödi ka kaunvilja, liha aga hoopis vähe. (M. Proment) Leiba saadud vähe “nagu nüüd suhkrut”, isa pannud leiva laste eest luku taha. (L. Veski)
Merelähedased külad hankind toitu ka kalapüügist. Kalu olnud varem rohkem saada kui nüüd, mil püüdjaid nii palju. Arvatakse ka, et mootorpaadid peletavad kalad sügavamaisse vetesse. Püütud peamiselt suuri kalu: siigu, sirte (heeringataolised kalad), hauge, angerjaid. Silguvõrke olnud vähem külas. Kalu söödud kodus ja viidud mõisa, hiljem, kui suvitajaid kohal, siis ka neile. Müügi jaoks püüdnud kalu peamiselt vabadikud. (M. Levonka) - Mustjõe külas on ka kalu püütud, peamiselt teind venelased seda, eestlased pole sellest hoolind, pannud rohkem rõhku põlluharimisele. (L. Talu)
Elamud. Teoorjuse ajal ja hiljemgi oli taludes suitsumajad, korstnaga majad läind “moodi” alles 40-50 aasta eest (Udria). Rehetuba oli elutoaks ja seal peksti ka rehed. Kamber asus rehetoa otsas, kuid see oli “suvimaja”, kus elati ainult suvel ja rehepeksmise ajal. Talveks koliti aga rehetuppa tagasi. Seal põles piirutuli, piirg asus tulejalas, millel ristjalg all. Toas asusid pingid, üks madal laud ja mõned järid, toole ei olnud talutoas. Nurgas asus lihtne voodi: post põrandas, sealt läks põikpuu seina, teine post ja põikpuu vastu nurgaseina, lahtised põhilauad põikpuudel, nende pääl pikad õled, padi pääaluseks (viljakotis õled - see oligi padi). Magati kahekesi voodis. Ahjul magasid vanemad inimesed, kes armastasid sooja. Vahel magati ka parsil, eriti kui tuba sooja ei pidand. (M. Levonka)
Vaivara vallas hakati kohe pärast talude krunti-panemist uusi maju ehitama. Mõis andis ehitusmaterjali, lisaks 30 rubla ahjutegemise raha, sest suitsumaju ei sallind valitseja Hehn ega ka Korff ise. Selle rahaga saadud aga pääaegu terve maja ehitada. Valitseja teind ise talumeestele majaplaanid valmis, ei ole sallind elumaja ühteehitamist rehega ja soovitand teha võimalikult suured aknad majale. Eluhoones pidand olema vähemalt kaks ruumi. Nende nõuete tagajärjel Vaivara valla majad erinevad teistest oma teatava nägususega ja rehest lahutatusega, kuna viimase 50 a. kestel on nähtud vallas ainult üht maja, millel olnud rehi sama katuse all. (M. Proment) Nüüd on paljudel taludel jälle uued majad, kohati õige nägusad ja suured.
Mustjõel ja Metskülas, endistes vene külades, on valitsend kaua vene mõju, kuigi elanikud olid eestlased.
Mustjõe maja plaan on järgmine:
1. koda, 2. kamber, 3. kamber, 4. tuba, 5. ahi, 6. laud, 7. pošnitsa (venel. ’božnitsa’ järele, kuigi eestlastel asus seal kapp raamatutega), 8. lai haavapuust pink, 9. puuaken, siiber, mis lükati ahjukütmisel lahti, 10. suur aken. Laua ja pošnitsa nurka kutsutud ”suureks nurgaks” (vene ’bol’šoi ugol’!) (F. Feldbach)
Riietus. Ka riietuselt on Mustjõe elanikud lähenend venelastele. Umbes 60 a. eest kantud seal klantssaapaid, laiu sametpükse, punast särki ja musta pintsakut. Äripäevadel kantud pikka linast särki, pael vööl. Naised kandnud ninaräti-taolist riiet võruna päälael, päärätik seotud otsa-eest läbi, nii et sõlmed tulnud pikalt kuklale. (F. Feldbach)
Eriliselt tähtsat osa Vaivara talude majanduslikus arengus on etendand rohkearvulised suvituskohad kogu rannas. Esimesed suvimajad ehitas Laagna mõisa omanik Gendt Merikülasse, arvatavasti enne 1870-daid aastaid. Mõnele suvitajale andnud loa ise maja ehitada tema maale. Ka talupoegadele on antud kohti, kes pidand ehitama suvemaju. Kohtade tasuks tehtud isegi päevi mõisnikule. Hiljem Gendt müünd Laagna mõisa ühes Puhkova külaga edasi, omale jättes ainult Meriküla ja Udria. Viimasesse külasse hakatud ka pärast talude kruntipanekut suvimaju ehitama, ka talumeestel olnud see luba, mõis pole keeland enam. (J. Tambi) Külas alandki elav “tatside”, s.o. suvimajade ehitamine, nii et varsti olnud suveti suvitajad sees. Nüüd ei ole aga enam ühtki suvemaja Udria talunikel, kuna iseseisvuse ajal pole enam suvitajaid küllaldaselt. Majad on osalt lagunend, osalt müüdud teistele, kes viind palgid mujale ja seal ehitand uuesti üles elumajadeks. (M. Levonka)
Sillamäel on ka varem leidund suvimaju, enne kui talud neid ehitama hakkasid. Sillamäel olnud algul karjamõisa-taoline koht, mis lahutatud Vaivara mõisast Arpshofeni ajal, kelle valitseja Seidlitzi väimees ostis Sillamäe. Stackelberg, Sillamäe omanik, pärandas “mõisa”, nagu rahvas seda hüüab, oma väimehele Antropoffile, kes on praegugi Sillamäe-nimelise talu omanik ja kellele kuulub suur osa suvimajadest. (J. Muthemann) Perjatsil ehitatud esimene suvimaja umb. 1890. aastal. Varem on küla peremehed käind vedamas suvitajate (Sillamäe) kraami, kuna raudteed pole veel olnud sel ajal. (M. Proment)
Kannuka külas aland suvitajate juurevool 1883-84. aastail, mõni aasta enne talude müümist (1888). See ajandki talude hinnad kõrgeks. Suvitajaist saadud sissetulek aidand tasuda ostuvõlga ja võimaldand veel uusi suvimarju juure ehitada. Nõudmine suvikorterite järele olnud nii suur, et kus aga uus maja rajatud, siis tellitud juba ette tarvitamiseks, makstud osa üüriraha avansiks. Teenitud lisaks veel suvitajate kraami vedamisest jne., nõnda et väike Kannuka küla (9 talu) omand varsti umbes 50 suvemaja. Suvitajad tarvitand rohkesti ka kõiksuguseid põllumajandussaadusi, eriti piima ja võid. Juba enne kui Kannukal suvemaju oligi viidud rohkesti võid Sillamäele suvitajaile, aga kui Kannukal aland suvitamine, siis pidand igaüks piimakarja suurendama, või ja piim tarvitatud suvel kõik kohal. Suvitajaid käind peamiselt Peterburist ja Moskvast, vähem osa Tartust. Nüüd (1931) seisab suur osa majadest tühjad, kuigi neist on säilind veel ainult üks neljandik osa. Mitmest majast on varastatud klaasid ja praeahjud (A. Männik) Suvitajate arvu tõustes poolitati talusid või tehti koguni mitmeks tükiks, sest maa-ala suurus ei olnudki tähtis talul, kuna sissetuleku pääraskus seisis suvitajail. Nüüd on aga see sissetuleku-allikas kahanend minimaalseks, siis väiketalud ei jõua enam pakkuda küllaldast ülespidamist omanikule. Rahvas ütleb selle kohta: ”Kui enne olid saksad, siis saime ka elada, aga nüüd on paljalt “suvitajad”, need jätavad meid nälga.” (K. Rutoff)
EKLA f 200, m 18:1, 110/9 (13) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)