Suuline traditsioon - Usulised liikumised

a. Vennastekogudus
Vennastekoguduse palvemaja oli Perjatsi külas. Vaivara mõisnik kinkind palvemaja jaoks maa. Algul olnud poolehoid liikumisele väga suur. (J. Muthmann) Isegi Samokrassist käidud laupäevaõhtuti palvemajas. (F. Feldbach) Tähtsamad lugejad olnud Auvere mõisaomanik Tamm, Herman Klement, Jaan Vodja, Malm, Sorro (mitte kooliõpetaja), Taavel Merikülast, Remmelgas Udriast, Mägar Uhekonnost jt. Viimane olnud tähtsuse poolest Tamme järgmine, kes olnud esilugeja. Valimisi pole enne olnud, aga Tamme korraldusel tehtud seda (J. Asmel)
Palvemaja olnud alati rahvast täis, nüüd olevat aga poolehoid vähenend. (J. Muthmann)
Peale avalikkude koosolekute peetud palvemajas ka eralugemisi, millest väljaspoolseisjad ei olevat saand mingit ettekujutust, kuna võõraid neile koosolekuile ei lastud. Olnud lesknaiste koor ja vallaliste koor, juhiga eesotsas. (J. Asmel)
Palvetunde peetud ka mitmel pool koolimajades (vt. koolide ajaloost). Samokrassis jäädud laupäeval kell 6 õhtule, ja kell 7 oldud juba koolimajas koos palvetamas. (F. Feldbach)
Puhkuvas ja üldse Peeterristi ümbruskonna vennastekoguduse liikmed käivad koos Peeterristi vanas kabelis, mida nimetataksegi palvemajaks. Tähtsamaks lugejaks Sulgi, kuna palvemaja vanem Käbin elab Jõhvis. (J. Keskküla)
Jutustaja S. Rootsi isa Kaarel (Soldinast) on saand ka mõjutusi vennastekoguduse liikumiselt. Narva vennastekoguduse juhi Villmanni mõjul ta on hakand õppima mollpillil koraalide mängimist, mis lõpuks viind teda muusikatundjana kohalikkude vennastekoguduse tegelaste keskele. Ta kasvatand oma lapsi äärmises usklikkuses. Kuid jutustaja laiem silmaring ja keerukad eluseiklused on hävitand temas usutunde. “Kristuse kohta ütles Peetrus, vana rumal kalamees, et sa oled jumala poeg - ja me peame seda uskuma! Või kas Jumalal oli tarvis pühavaimu saata naise juure, et saata poeg ilmale?!”
Jõhvi mõisnik Schirakilt (Girard) tulnud teomees hobust küsima lauakirikusse minekuks. Mõisnik hüüdnud toapoissi: ”Juhan, too pudel head portveini!” Annab klaasitäie teomehele: ”Säh joo ja ära mine kirikusse. Paremat sa sealt küll ei saa, halvemat aga küll.”
Jutustajale niisugune teguviis meeldib täiesti. “Mina lasen enda matta nõmme, ja lugema nad mu hauale ei tohi tulla. Grammofon laulgu haual: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” - see on mu usk!” (S. Roots)
EKLA f 200, m 18:1, 120/2 (14a) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

b. Lahkusud.
Reidepõllul on üks perekond baptiste, muud usuvahetamist seal ei ole olnud. (J. Uustalu)
Sirgalas ja Reidepõllul olevat paarkümmend aastat juba usklikkude inimeste kogu, kes nimetavad end lihtsalt “usklikkudeks”. Nad käivad luteriusu kirikus, iga pühapäev käivad armulaual. Peavad ka omavaheliselt palvetunde ja müüvad usulist kirjandust. (A. Männik)
Puhkuvas on neli perekonda adventiste. (J. Keskküla) Hindrek Oksmann Udriast olevat nende õpetaja ja ettelugeja. (J. Muthmann)
Narvas on usuhullustaja Mari Normann, keda mõned peavad prohvetiks. Vaivaras olevat tal 15-20 poolehoidjat. Need käivad iga pühapäev lauakirikus. Kui “lauapüha” ei ole, siis nad nõuavad, et neid võetaks pärast kirikuteenistust armulauale. Kui maal seda ei saa, siis sõidavad Narva kirikusse armulauale. See liikumine olevat 5-6 a. vana. Vaivaras nende eesotsas Ed. Eljas Sirgalast. (J. Muthmann)
EKLA f 200, m 18:1, 123 (14b) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)

c. Veneusu tulek.
Vaivara kihelkonnas puudub massiline veneusku minek. Osaliselt arvatakse, et selle nähte hoidis ära eriti Vaivaras parun Korffi hoolitsemine talurahva olukorra eest, mis keelas talupoegi uskumast petlikke illusioone. (M. Proment) Teisalt seletatakse, et Vaivara kihelkonna elanikud on olnud alaliselt kokkupuutes venelastega, milline asjaolu on neile selgeks teind vene rahva ja nende usukommete alaväärtuslikkuse, mis tõukas eestlased eemale. (T. Kasikov) Kui Jõhvis, eriti Kukrusel, vabadikud läind massiliselt veneusku, et saada hingemaad, siis Vaivaras ei ole üldse säärast liikumist olnud. (J. Keskküla) Siiski Türsamäel on kolm venda Sarapit umbes 60 aasta eest läind veneusku. (L. Kask) Veneusku siirdujaist ei teata Vaivara khk. keskpaigas. (J. Uustalu), Samokrassis (F. Feldbach), Auveres (J. Talu), Udrias (L. Veski) jm. Ka Sundja külas ei ole olnud veneusku minejaid, küll aga mõned segaabielud (vist 2), milles veneusk võis kuidagi domineerida. (S. Roots)
Siiski leidub Vaivara kihelkonnas kaks venekirikut: Merikülas ja Sillamäel. Need on aga ehitatud suvitajate poolt, kes ise olid ka ainukesed kirikute tarvitajad. (J. Tambi)
Sillamäe venekirik on ehitatud 1898 a., kirik kannab Kaasani Jumalaema nime. Kiriku ehitamisel puudus plats, sest Sillamäe “mõisa” omanik Stackelberg ei olevat andnud oma maast platsi. Suvitajad leppinud siis kokku Vanamõisa peremehe Madis Pärteliga, kes kinkind kirikule alusmaa.
Kirikus käind suveti jutlustamas Peterburi sõjaväe õpetaja Pribyschenski, kes kasutand nõnda oma suvitusaega. Ka teised suvitajad-preestrid jutlustand kirikus. Talveks kutsutud aga Jõhvi preester mõnikord jutlustama, nagu nüüdki käivat suurtel pühadel. (A. Männik) Praegu leidub kohal 3-4 perekonda veneusulisi, kes enamasti kõik pärastsõjaaegsed sugulased. Nad elavad kohal taluteenijatena, käsitöölistena üürimajades jne. (M. Proment)
Pärisvenelasi-vanausulisi on leidund varematel aegadel Vaivara äärekülades. Jutustaja arvates vene põgenikud ongi asutand Mustjõe, Auvere ja Metsküla. Metskülas eland veel tema mälestuse ajal väike vene vanamees, kes läind hiljem Mustjõe kõrtsi, kuhu surnudki. Vanamees pidand elus veneusu kommetest kinni, mistõttu teda pole maetud luteriusu surnuaeda, vaid Mustjõe küla koplisse. Maetud aga nii madalasse, et vanamees jäänd viimaks üsna lagedale. Sellest tulnud skandaal, vanamees kaevatud uuesti välja ja viidud Merikülasse vene surnuaeda. (M. Jääger)
Vasknarvas on veneusulisi ja venekirik, mis kuulus Vaivara kihelkonda. Sealsed elanikud pidand Vaivara kirikule maksu maksma. Kuid venesuse ajal anti seadus välja, mille järele enam ei saand neilt maksu nõuda. (J. Muthmann)
EKLA f 200, m 18:1, 124/6 (14c) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)