Suuline traditsioon - Vabadussõda

Kui sakslaste äraminekust hakkas kuulduma, siis võtsid kohalikud tegelased üle Väike-Soldina mõisas asuvad toitluskomitee raamatud ja laod, kus leidus paarkümmend puuda vilja, petrooleumi ja masinaõli. Samal ajal hakati organiseerima Peeterristi eeskujul kaitseliitu, millise tegevuse eesotsas seisis jutustaja, M. Kampus. Mobilisatsiooni käsk Ajutise Valitsuse poolt jõudis aga hilja kohale: samal päeval tungisid enamlased Soldinasse, sest valitsuse käsk oli kuski peatund. Punaväed mobiliseerisid ise kohalikud mehed, arvult vist 15. Nad saadeti Narva, paigutati vabrikudirektor Kottami majja. Kui mehed said riided ja relvad kätte, siis põletasid endasse puutuvad paberid ja põgenesid metsadesse. Seal elasid nad mõne nädala, öösel käisid kodus süüa hankimas. Ka Eesti väes oli vähe soldinalasi. (M: Kampus)
Sakslased hävitasid lahkudes Narvast kõik raudtee veereva materjali, nii et enamlased ei saand alguses raudteed kasutadagi. Hiljem toodi Venemaalt vaguneid ja hakati vedama varustust ning väge. Enne seda panid nad Narva vanale raudteesillale roopad peale, sest ka need olid hävitatud.
Narva langes enamlastele 28. novembril ja 30. novembril tulid enamlaste laevad Vaivara juure merele ning hakkasid pommitama. Suurem osa kahurkuule lendas Vaivarast üle metsa, lõhkudes muide Vaivara mägedel hulga puulatvu. Mõisa peahoone sai 3 pauku pihta. Kirik jäi puutumata, kuid kiriku kõrvalt murdus suur kuusk pooleks. (J. Kraavik, M. Proment)
2. detsembril kuuldus, et “valged” tulnuvat Vaivarasse. Admiral Pitka soomusrong oligi Vaivara jaamas. Tekkis lahing enamlaste ja Eesti vägede vahel. Enamlased asusid Vaivara mägedes, kuna soomusronglased püsisid algul raudteel, hiljem tegid aga dessandi kruusiaukudesse, mis asuvad raudtee ja Vaivara kiriku vahel. Rahvas oli äärmiselt hirmund, poeti kivihoonetesse varjule. Videviku ajal taganes soomusrong ja enamlased vallutasid kiriku ümbruse. Koolimaja otsiti läbi, loodeti valgeid sealt leida.
Teisel päeval tuli kohale suuremal arvul enamlasi-sõjaväelasi, võtsid majad oma alla. Eriti koolimajja asus palju soldateid. Nad olid kõik äärmiselt näljased. Kooliõpilaste kastid ja toidu-tagavarad rüüstati viimaseni, kõik söödavad ained kugistati alla. Koolimajas viibiti ainult üks öö, teisel hommikul liiguti edasi lääne poole. Enne lahkumist rööviti veel õpilaste magamistoad paljaks, kaasa võttes kõik tekid, padjad jm. Kooliraamatud lõhuti ja loobiti maha. Umbes 60 lapse internaadivarandus hävitati sootuks. Kastid viidi koguni kaasa, üks eestlane-punaväelane luband sinna paigutada oma kantseleikraami. (J. Kraavik)
Koolitöö pidi seisma siis 28. nov. 1918. - 15. veebr. 1919. a. Enne jõulut käis kohal enamlaste koolidekorraldaja Raadik, soovitas koolitööd jätkata. Mõnes kohas õnnestund see, kuid Vaivaras pole kedagi kokku tulnud. Kui enamlased olid vallutand Vaivara, siis osa elanikke põgenes kaugemaisse küladesse, kuid suurem osa jäi kohale. Hiljem tulid põgenikudki tagasi. (J. Kraavik)
Enamlaste käitumine oli nagu sõja ajal harilikult: võeti, kust saadi. Väärtuslikumad asjad saadeti kaugemale, ka Tallinna. Kohal otsiti taga Promentit, Terast, Teppichit ja Männikut, Steinmanni, kuna need olid organiseerind vastupanu enamlastele. Kimbutati sellepärast ka nende emasi, taheti maha lasta. (M. Proment)
Kord käsutati seltsimajja koosolek kokku vallavolikogu valimiseks. Asja eesotsas seisis Aleks. Bachvert. Volikogu käis mõne korra koos, peamiselt toitlusküsimuste harutamiseks. Vallavanemaks oli Uustalu (sepp), ideeline kommunist, kes ei teostand vägivalda. Selletõttu ei tulnud ette ühtki arreteerimist ega ka tagakiusamisigi. Enamlaste taganemisel Uustalu põgenes pakku. Vaivarasse tagasi tulles ta sattus kindral Tõnissoni staapi vangi, kus teda taheti maha lasta. Kohalikud inimesed käisid palumas talle armu, sest ta oli vallavanemana päästnud mitu inimest surmast. Ta jäeti elusse, kuid saadeti Naissaare sunnitööle, kuhu ta surigi. (J. Kraavik)
Kui punaväed hakkasid taganema, siis nad põgenesid Vaivarast enne Eesti vägede kohaletulekut. Vaheajal ilmus kahtlasi isikuid, kes terroriseerisid kohalikke elanikke. Enamlased põgenesid Vaivarast otse metsadest läbi Mustjõe küla kaudu Narva jõe taha. (J. Kraavik) Taganemisel enamlased tahtnud kõik majad põlema panna ja varandused viimaseni röövida. Kui nad olid jõudnud Kannuka külasse, siis kaupmees Reino läind vägedele vastu ja öelnud: ”Eesti laevad on merel, hakkavad kohe pommitama. Juba tehakse dessanti, varsti jõutakse siiagi.” Punaväed käänand otseteed metsa ja jätnud seega kõik eelolevad külad puutuvad.
Teine samasugune lugu sündind Perjatsis. Kõneleja, M. Promendi, maja olnud punaväelasi täis, olnud alustamas taganemist. Üks kohalik elanik, Kaarel Kaasik, tulnud tuppa, öelnud: ”Laevad on merel, võtavad otsekohe selle maha tule alla, on kõrgel mäel.” Punaväelased hakand seda kuuldes kabuhirmus põgenema, läind otse läbi metsa ja jätnud teeäärsed külad puutumata. (M. Proment)
Teisel päeval tulid eestlased Vaivarasse. Osa kommuniste oli jäänd veel maha, nendega tekkis lahing. Venelased peatusid Vaivara mägedes, kuna Eesti vägede kahurid seisid Kannuka küla väljal. Ainult 16 pauku lasti kahureist, siis venelased andsid juba alla. 700 punaväelast langes vangi eestlastele, keda oli kokku ainult 100 sõduri ümber. (M. Proment) Venelastel oli hea varustus, see kõik langes Eesti vägede kätte. Nad nähtavasti ei tahtnudki tõsiselt vastu panna.
Ööseks pandi vangid seltsimajja, hommikul saadeti edasi Jõhvi ja Tallinna. Hiljem osa neist astund teenistusse Põhja-Lääne armeesse. Nad seletasid vangi langedes, et neil polevat midagi tegemist sõjaga, meelsamini läheksid kõik koju. Enne ärasaatmist kindral Tõnisson eraldas neist 23-24 meest, kes lasti maha Vaivara jaama taga. (J. Kraavik) Eesti vägede sisse tulles kuulutati välja üldine mobilisatsioon. Enne oli kutsutud vabatahtlikult mehi teenima, siis tuli väga vähe kokku, eriti ka Vaivarast, kuna ei teatud võtta seisukohta: sakslased põgenesid, punaste tulek ähvardas, segadus oli üldine. Kaitseliitlased läksid Narva, kuna nad olid kohustatud selleks. Teiskordselt mobilisatsioon õnnestus. (J. Kraavik)
Vabadussõjas on langend Vaivarast järgmised isikud:
Madis Annus, Karl Konno, Harald Nurk, Karl Kütis, Oskar Põder, Mart Pundi, Ruuben Rusti, August Luik, Martin Libene, August Jääger, Jaan Uustalu, Anton Eemann, Johannes Piisa, Eduard Tobri, Karl Uustalu, Eduard Ustav, Aleksander Annus, Johannes Juhkov, Voldemar Annus, Johannes Rätsepp, Voldemar Larens, Johannes Rätsep, August Krustok, Johannes Tahu, Voldemar Pihkva. (Vabadussõja-monument)
EKLA f 200, m 18:1, 203/9 (23) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)