Asjalised mälestised - Viru-Jaagupi kirik

Mainitud kirik asub Virumaal Jaagupi kihelkonnas Küti vallas lääne pool suurt Jaagupi - Kupna alevikku läbivat maanteed (Stefanida Kalmet).
Jaagupi kiriku ümbrus on kahel korral, üle meie kodumaa ja ka Jaagupi kihelkonna käinud tormide puhul, lagedaks tehtud. Niisugustel aegadel on muidugi ka kõik vanemad raaamatud ja dokumendid hävitatud. Selle tõttu puuduvad kiriku ja kiriku asutamise kohta lähemad vanemad teated. Kihelkond Vor Laemundi maakonnas Virumaal on juba 13. sajandil väljaantud revisjonis (Liber Census Daniae) nimetatud. Selle kihelkonna järele olid ka praegune Jaagupi kihelkond ja mõned osad nüüdsest Väike-Maarja ja Rakvere kihelkonnast. Pärast nimetati kirikut “Reeli”, “Rehli” ehk “Rehala” (Praegu kannab Jaagupi kiriku külje all asuv küla Rehala nime) kirikuks. Aastal 1473 nimetatakse Rehala kirik Rakvere Saksa Maarja kiriku abikirikuks ja 1503. ja 1542. aastal olid Jaagupis ainult vikaarid (abipreestrid). 1596. a oli Jaagupi ajutiselt Haljalaga ühendatud ühe õpetaja alla.
Katoliku ajast pole säilinud ühegi preestri nime. Kiriku hoone ja maad on muidugi sest ajast. Kiriku maade kohta on säilinud neli vana pärgamendi kirja, mille küljes ripuvad vanad pitsatid (nimetatud kirjad on Tallinna saadetud). Suurem tükk maad, mida nelja adramaa peale arvatud, on 1473. a ordumeister Berend v D. Borg kinkinud. Teise, ühes Röha külaga üks adramaa, on kinkinud 1453. a Johann v. Mengden, mille Berend v. D. Borg 1482. a kinnitas ja Wolter v. Plettenberg 1504. uuesti kinnitas, puulõikamise ja heinategemise õigust Voore ja Rehala metsades juurde lisades. Neid maid pole aga puutumata jäetud. Sõja ajal, mil maal õiget peremeest polnud, taheti maid ära võtta. Kauakestvate protsesside tagajärjel kinnitati enne kirikule kingitud maa uuesti aastal 1668.
Sõdade ajal on kannatanud ka kiriku hoone ja õpetajamaja. 16. sajandil, Ivan Hirmsa sõjakäikude ajal oli kõik ära laastatud. Alles 1639. a hakati kirikut uuesti üles ehitama. Vahepeal jumalateenistuse pidamise kohta ei teata. Jumalateenistust on aga peetud, sest õpetajate nimed, kes neil aastail ametis, on teada.
Usupuhastuse tulemise ajast Jaagupis puuduvad teated. Aastal 1596 pidas aga Rootsi valitsuse nimetatud õpetaja David Duberg Eestimaal üldist kirikute visitatsiooni, mille juures [olid] talle abiks mõned õpetajad kohapealt, nende hulgas ka Jaagupi ja Haljala õpetaja Konrad Lapitsida, kes ka esimene Jaagupi õpetaja, kelle nimi on teada. Umbes 1620. ja 1630. [aastate] vahel oli õpetajaks Simon Pess Soomest. 1630. aasta ümber oli Jaagupi õpetajaks Andreas Lunde, pärit Eestimaalt. Tema ajal hakatigi kirikut uuesti ehitama. Millal ehitusega valmis saadi, pole teada. 1703. a Põhjasõja ajal on jälle kirikut hävitatud. Kui Pärtlipäeva ümber vaenlane kindral Scheremethoffi (Scheremetjevi) juhatusel Vasknarva juures üle tuli ja Eestimaad suuremalt osalt ära rüüstas, siis sai ka see kihelkond (Jaagupi) täiesti ära põletatud ja ei jäänud muud üle kui Lehtsa küla, osa Obja küla ja Rosendahli mõis, Rasivere küla ja Palasi talud (Kelchi kroonikast). Kiriku juures polnud ühtki lauda ega aiateivast. Kirik pisteti seest põlema, kusjuures naiste pingid ja kantsel maha põlesid. Hiljem oli tuli ise kustunud. Ka võlvidele olid vaenlased tule teinud, aga see oli ise kustunud, nii et katus kirikule alles jäi. Käärkamber, altar, kiriku aknad olid kõik purustatud (Kelchi kroonikast).
1704. a on õpetaja Kelch vaid vahetevahel salaja omas kihelkonnas ja peab jumalateenistust siin ja seal, kus võimalus selleks olemas - kord kirikus, kord külas, kord metsas, kus aga julgem arvati olevat. Nii kestab kogu sõja aja. Peale Põhjasõda saab Jaagupi õpetajaks Ansel Herlin, peale seda kui lühikest aega õpetajaks oli olnud Karl Knieper ja ametist tagandatud teadmata põhjusel.
Herlin kaebab, et sõjaaegade järel on kõik kirikuasjad suures korratuses ja isegi varanduste nimekiri puuduvat. Herlini kirjutatud “Jacobisches Kirchen Buch”-ist leiame pildi pealesõjaaegsest kirikust. Kiriku katus pole küll sõja ajal maha põlenud, ent ta on vanaduse pärast kokku langemas. Torn oli küll enne sõda 1698. ja 99. aastal üles ehitatud, kuid oli alles 1720. a paiku katuseta. Käärkamber oli küllaltki viletsas seisundis, aknaid oleles [alles] vaid osaliselt. Altar ja kantsel olelevad [on olemas], aga vajavad tingimata parandamist, samuti ka meestepingid, kuna naiste omad täiesti puuduvad. Õpetajale oli eluhooneks väike rehetuba kahe aknaga, millele kamber juurde ehitatud. Laudad asusid ühe kirikutalu krundil, kus elanikud puudusid. Kiriku juurde veetud rehi langes juba esimesel tarvitamisel kokku.
Vahepeal oli aga õpetajale uut elumaja hakatud ehitama ja juba 1720. a suvel võidi uude majja kolida, millel kaks tuba ja kambrit, head lukkudega uksed ja aknaluugid raudhingede ja -kruvidega, mida õpetaja Herlin eriti toonitab. Ka kõrvalised hooned ehitati aastail 1721-1726 uuesti üles, millistest õpetaja osa oma kulul ehitas, lootuses, et see talle hiljem koguduselt tasutakse. Valmis hooned jaotati mõisate vahel korrashoiuks. Mõdriku ja Vinni pidid elumaja eest, Küti hobusetalli korrashoiu eest hoolitsema.
1725. a kinkinud krahv Bassewitz kirikule kaks kella, kuna torn korratu, pole võimalust leitud nende ülespanemiseks. 1727. a pandi kirikule ja tornile kiriku eestseisja Lorentz Löscher v Herzfeldi ettevõttel uus laudadest katus, missugune asjaolu võimaldanud järgmisel aastal ka kingitud kellade üleseadmise. 1730.-31. aastal tehtud kirik seest valgeks, pandud uus põrand ja uued pingid.
1741. a vigastanud pikne torni katust ja aknaid, mis kohe parandatud. Samal aastal jagatud ka müür kirikuaia ümber valdade vahel ära ja ehitatud üles.
1746. a ehitatud uus torn ja krohvitud müür kiriku väljaspoolt, missugune töö maksnud 517 rubla 31 kopikat. 1821. a kaetud kirik telliskividega. Kümme aastat hiljem ehitatud uus müür kirikaia ümber ja 1835. a pandud uuesti üles marust purustatud torni ots. 1857. a parandatud põhjalikult kiriku katus. 1859. a puhastatud kirikut seest, pandud uued pingid, tehtud kivimüür kirikuaia ümber ja löödud laudadega. 1877.- 78. a on kirikut suurendatud ja praegune torn ehitatud. Järgmisel aastal värvitud pingid ja ehitatud uus altar, varsti saanud ka uus altaripilt valmis (S. V. Kügelgeni “Püha öö, Correggio järele”) mille Hermann Krause kirikule kinkinud. Vanem pilt akadeemilise kunstniku Halter`i töö - Kristus leiva ja karikaga paigutatud allapoole uut.
1883. a saanud kirik uue oreli. Paar aastat hiljem pandud altarile ja osaliselt kirikule uus põrand. 1909. a krohvitud uuesti kiriku torn ja kirik, kuna võlvides tekkinud pragude pärast oldi sunnitud kirikusse 1 raudlatt ja pööningule 2 raudlatti panema. Mõni aasta hiljem saadud ka uus ja suurem kell.
1919. a hakatud uut koguduse korraldust läbi viima, mille tõttu valitud ka esimene nõukogu, kes kiriku asju hakkas korraldama. Järgmisel aastal ostetud ka uus surnuaed, mis varustatud kohe valli ja teedega. Varsti peale selle viidud läbi ka uus maksude korraldus. 1925. a pandud õpetaja elumajale uus katus, parandatud kirikuaia värav ja kirikule pandud kivist katust, missuguste uuenduste juurde ka praeguseni on püsima jäädud. (Arthur Hoffmann)
EKLA, f 199, m 59, 23/33 (IVa) < Viru - Jaagupi khk. - Stefanida Kalmet (1932)