Sissejuhatus

Viru-Nigula traditsioon on koostatud klassifitseerides kogutud teateid oleval kujul. Neis on võimalikult muutmata jäetud kõik - keel, väljendus, sisu, viis. Ainult tahtmatult on minu poolt sisse libisenud rahvale võõraid sõnu ja käändeid. Omavoliliste sisuliste täienduste ja paranduste eest olen absoluutselt hoidunud. Teated on üles märgitud täpselt otseselt jutustaja juures. Kus jutustaja mälestuses on lünk või ebakindlus, mida ta võimeline pole kaotama, on see ka teates vastavas töös. Seetõttu on teated kõik enam-vähem puudulikud, osalt need täiendavad üksteist vastamisi, kuid paratamatult jääb mitmel pool vasturääkivus, mida isegi kohal ei suutnud lahendada. Samuti kui muis teateis, olen jätnud arhiivi nimestikes kõik nii nagu need minu ette puutusid. Isegi ilusad keelevead, mis sisse sattunud juhuslikult või teadmatuse tõttu, sest arhiivid on kõik kindlas korras, mis nimestikes edasi antud.
Et teateid võrdlemisi raske lausete kaupa lahutada, ilma et äärmiselt palju korrata, pole töö alajaotusis just äärmiselt eeskujulikku korda. On suuremate rühmituste piires toodud üksiku jutustaja teated kogu ulatuses, mis tihti on jutustaja järgi vähe korratud ja hüplevad. Suuremad rühmitused mahutavad endasse pealkirjastuse järgi kõik olulisema. Kõikide teadete täiendusena, niipalju kui teates endas puudub, aja, ümbruse jm suhtes, on mõeldud jutustajate elulugu - mis on töö sissejuhatavas osas, alfabeetses korras. Sellega hoiab ära alalise kordamise vanuses, elukoha muutuseis jne.
Teadetest on püütud võtta kasutuskõlbulisemad ja võimalikult täpselt fikseerida just need teated, mida jutustaja teab üksikjuhtudena, sest üldisemat, laiaulatuslikumat ülevaadet tavalisemalt ei teata. Suur osa teateist on võrdlemisi väheväärtuslikud - nagu rahvatraditsioon ikka. Kuid ühtlasi näitavad need, et sealtpoolt igasuguseist teateist ei ole oodata midagi olulisemat, kuigi vastavale küsimusele tähelepanu pöörata.
Kohaltöötamise aeg polnud harilikult pikem kui läbistikku sama töö aeg ühes kihelkonnas, küll aga olid need samad tööpäevad pea eranditult 14-16 tundi, isegi lõunavaheajata. Ruttasin eriti oma huves, sest kohal töötamine polnud kuigi mõnus, sest eriti raske oli söögi saamisega lõunaajal - harvul juhtudel sai seda läbistikku kümnekordse küsimise peale. Viimane asjaolu ja öömaja saamine samal kujul on V.-Nigulas ülituntud. Kaaluv enamus päevist tuli käia 14-15 tundi söömata, mis polegi lihtne ja oma mõju jättis ka töö tulemustesse. Paremais tingimusis lubas mu aeg küll pikemat kohalviibimist, mõne nädala võrra. Osalt kiirendas mu tööd, et ma seal arhiivides palju aega ei kulutanud (vaadata päevikust) Ümbertöötamise aeg oli siiski mitu korda suurem, selgi kujul, mis töö praegu on.

EKLA, f 199, m 49, 2/3 < Viru-Nigula khk. - H. Kõrge (1931)